Viljandi kitarrifestival 15. – 18. X, kunstiline juht Ain Agan.

13 aastaga kujunevad festivalil välja oma nägu ja traditsioonid. Oktoobri keskpaigas tasub veeta Viljandi maalilises keskkonnas värvika kontserdikavaga meeleolukas nädalalõpp. Meeleolu tabas kunstnik Mauri Gross oma ühepildinäituse „Suguvõsa II“ avamisel, öeldes, et tegu on justkui suguvõsa kokkutulekuga.

15. oktoobril algas festival Rüki galeriis laiemale publikule. Alustas ainus välisartist Mikko Iivanainen, kes eristub põhjanaabrite džässiskeenel maitseka ja põneva kitarrikäsitsusega, samuti heliloojana. Tema lood olid kui Põhjala road movie saatemuusika: oli uhkeid põikeid laia ilma, luuperisse tuksuma jäetud flamenkolikule rütmipõhjale mängiti meloodiliseks pealiskihiks valtserit. Hästi kontrolli all dünaamika, peidetud atakid, valitud muunduriplokid – kõik see aitas soomlasel kõlada omanäoliselt.

Mõne aasta eest noore artisti preemia pälvinud Paul Neitsov on elektri­pillilt siirdunud akustilisele, suure eeskujuna kumab tema mängust kõigi picking-stiili kitarristide iidol Tommy Emmanuel. Pauli näpuosavus on märkimisväärselt kosunud ja „limpsatused“ tükki veenvamad. Lisandunud on omi poplugude seadeid ja lauluhimu (siingi arvan Tommyst eeskuju võetavat) ning publikuga suhtlemise lobedust. Jääb vaid soovida rohkem oma nägu.

Eelmisel aastal premeeritud Johannes Laas, kes seni seostus romantilise muusikaga, oli seekord kutsunud appi kunagised Elleri kooli koolivennad (teisel elektrikitarril toeks Kristen Kütner, saksofonil Tobias Tammearu, bassil Karl Tammaru ja trummidel Martin Petermann) ning siirdus jõuliselt-käredalt fusion’i ja džässroki teed. Mängiti ka vaiksemaid lugusid, kust aimdus progejuuri. Kõigile jagus soleerimisruumi, mootor töötas: oli meloodilisust ja dünaamikat – preemiakontsert sai uhke.

Aidas oli end lavale seadnud Viljandi Guitar Trio, akustilised kitarrid kvinthäälestuses. Folgitaust segunes mitmel moel ambient’i ja klassikalisema džässiga. Sõbralik omavaheline aasimine, pisuke koketerii publikuga – suur esinejakogemus on neid karastanud ning Jalmar Vabarna, Jaan Jaago ja Argo Vals olid laval igaüks omal moel. Kõik trio liikmed andsid panuse autorina. Külaliseks paluti ka akadeemiaaegne õpetaja Robert Jürjendal, kes tõi esinemisse lisavärvi. Lisalood plaksutati välja ja trio sai Tõnu Tubli ootele seatud cajón’ilt põneva rütmitoe.

Triona tulid lavale ka Mari Jürjens oma lauludega, kitarr saateks, Liis Viira harfil ja Robert Jürjendal kitarril. Aeg on Mari lauluhäält kosutanud ning sellesse on lisandunud sügavust ja kandvust. Laulud olidki selle kontserdi dominant, kitarrid ja harf hõljusid tagaplaanil, Roberti kajarohke kitarriudu kippus kaotsi minema ja seepärast kõlas kontsert pisut üheplaaniliselt. Lisalugudeks lavale tulnud Ain Aganalt said aga lood põnevat lisa ja värvi, nii elektrikitarril kui ka fretless-kitarril mängitu andis uue mõõtme.

Klassikalise kitarrimuusika öökontsert toimus Kondase keskuses ja maalinäitus avati selle soojenduseks. Esines noor, kuid juba kogenud kitarrist Priit Peterson, kelle esinemiskavas oli hispaania klassikaline muusika. Tema mäng oli ülitehniline ja maitsekas, toon kerge ja õhuline. Priidu oma pill oli rännates kahjustada saanud, mistõttu esines ta laenatud pillil. See olla üsna raske iseloomuga ja mitte just mugavaim mängu­vahend, kohanemiseks oli olnud vaid päeva jagu aega. See julgustükk päädis aga nauditava kontserdiga.

Kitarrimeistrite päev kujunes ühemehe-show’ks: Riho Sinisalu tutvustas võimalusi pille remontida, kohendada ja käepäraseks seada. Noore kitarristi preemiaga kaasnes ka meistri lubadus laureaadi pillidel aasta jagu silma peal hoida.

Nukuteater on kujunenud kontserdi­paigaks, kus mängida oma soolokava publikule väga lähedal. Marek Taltsi pagasis on postpunki, poppi, rahvamuusika mõjusid, aina rohkem ka džässi­koosseise. Soolokavas näitas Marek, et ka tema trotsiv ja uudishimulik vaim pole kaduma läinud. Kontsert oli kui Priit Pärna animafilm „Ja teeb trikke“: kõik, mida pillikäsitsuses või kõlamaailmas kuulda lootsin, pöörati elegantselt pea peale, kõik kõlas ootamatult ja teistmoodi, luuperid ja muundurpedaalid füüsilisele kitarriposimisele toeks. Ka puhastuslapp võimaldas luuperisse kiuksuva rütmitausta meelitada, peale selle toetas hästi tooni minimalistlik scat. Samal ajal oli kogu see tulevärk allutatud muusikalisele loogikale ega olnud pelk poosetamine. Ehk veenis see esinemine Ain Aganat lõplikult, et tuleva aasta kitarrilaagri ja -orkestri eestvedaja leping tuleb sõlmida just Marekiga. Minu meelest oli see kontsert tänavuse festivali mõjusaim.

Kitarriorkestri kontsert on alati oodatud sündmus. Noor kaardivägi õpib kogenud juhendaja käe all nädalaga kava selgeks. Orkestris oli tänavu mitmeid varasemast tuttavaid, kelle pillimänguoskus ja -tunnetus on aastaga tublisti kosunud. Mart Soo eestvedamisel mängiti Parkerit, Morriconet ja lõpuloona tuli ettekandele Focuse „Sylvia“, mis on juhendaja sõnul paras pähkel ja õnnestus eri proovipäevil kuidas kunagi. Kontserdil oli parim esitus! Olgu lisatud, et Mikko Iivanainengi juhendas noori.

Festivalikavas on alati olnud eri­projekt, sedakorda viieosaline kontsert „Sui“ ansamblile GuitArte (Jaak Sooäär, Mart Soo, Robert Jürjendal, Andre Maaker ja Ain Agan). Iga mees oli kirjutanud oma osa, kuid tervikuna mõjus see ühtse ja hästi sobituvana. Maian Kärmase haikud moodustasid kandva mõttetelje ja tulemus meenutas mõneti filmi „Surnud mees“ heliriba: kõige kaduvus, kolletumine, kuhtumine, põhjamaine ängiaimdus. Ka taustaks kujundatud video oli mustvalge ja meenutas Kaljo Põllu graafikat. Ülihea heli ja esitusega projektil oli kirbe dekadentsi mekk.

Erki Pärnoja, kel samuti laureaaditiitel ette näidata, esitles täisbändiga (Joonas Kaarnamets kitarridel, Peedu Kass bassidel, Kristjan Kallas trummidel, Marti Tärn löökriistadel ja Tarvi Kull klahvpillidel) nii viimast plaati „Leva“ kui ka varasemat heliloomingut. Kontsert oli kitarrirohke ja kõlav, hästi sätitud heliga, igapidi tantsuline ja popp, kõnetas nooremat põlvkonda. Mulle oli sest kavast huvitavaim üks Aasia hõnguga pala.

Festivalil antakse välja Tiit Pauluse nimeline noore kitarrimängija preemia. Sedakorda sai selle Karl Madis Pennar, kes on olnud aktiivne ja nähtav kitarrist ning väsimatu jämmija nii väljaspool festivali kui ka kohapeal. 1000 eurot preemiaraha lubas Karl Madis kasutada plaadi väljaandmiseks. Laureaat kiitis festivali ja eriti selle kitarrilaagrit, mis olevat aasta sisukaim ja tulemuslikem õppenädal.

Jämmid on olnud festivali pärisosa. Veinibaar Mulks jäi juba esimesel õhtul kitsaks, seepärast koliti edasised mängud Rüki galeriisse, mis pakkus sama maja esimesel korrusel lahkesti oma ruume. Tahtjaid jagus trummide ja klaveri taha, kitarriste, saksimehi, kontra­bass lisaks. Noorem seltskond, eriti kitarrilaagri kursandid, oli agar, aga ka õpetajad ja vilunumad ei põlanud võimalust koos musitseerida.

Otste kokkutõmbamise päeval oli Andre Maakri ja Laura Kalle juhitud lastehommik – populaarne kogupereüritus. Viimane kontsert leidis aga aset lahke Holstre rahva magasiaidas, mis on kohandatud mõnusaks esinemispaigaks. Riho Sibul mängis Ain Agana toel ette oma lauluvaliku raudvara. Olen Riho kontserte kuulnud ja näinud kordi, lood ja vahetekstid on peas. Laulusalm „Uusi tutvusi ei sõlmi, vaid vanu kirju loen …“ võttis kokku kontserdi, mis kandis läbi kauni ja värviderohke sügise – küpsemise ja kõdunemise. Taustaks mängitud Aini kitarripartiid olid kui voogav udulaam, mis kujundab tuntud maastiku uueks ja põnevaks ning korraldab tähelepanu ja rõhkusid ümber. Kaks meest on koos laval olnud ammusest, kuid lugude mängimise lust ei ole lahtunud – publik nautis etendust.

Kõhkluste ja ebakindla aja kiuste ette võetud festival hoidis taset ja järjepidevust, festivali täitma on kasvanud hulgaliselt tugevaid kitarriste. Kiitus kuulub ka toimkonnale, kes hoiab masinavärki käigus märkamatult ja sujuvalt.