Filmid alaealiste sulide ümberkasvamisest ideelisteks nõukogude kodanikeks koonduvad vene filmiloos terveks omaette ?anriks. Kuulsaim neist Nikolai Ekki ?Lähetus ellu? (1931), itaalia neorealistide mõjutaja, kust kummitusena meeles mari poisi Jõvan Kõrla mängitud pilusilmne taskuvaras Mustafa ? Keigar. Pole kahtlust, et ka Poloka 1966. aastal vändatud ??kidi vabariik? on saanud impulsse Ekki filmist. Olgugi et Poloka töö aluseks on kindel kirjanduslik materjal, Grigori Belõhhi ja Leonid Pantelejevi 1927. aastal kirjutatud ehe jutustus. Loo autorid olid noorukina mõlemad ise nii vargapoisielu jõledused kui kolooniahulluse läbi teinud, seega pole raamatu ja filmi tegevuspaik, karikatuurselt paradoksaalne Dostojevski-nimeline sotsiaal-individuaalse kasvatuse kool mitte kunstiline ulm, vaid kahekümnendail aastail Leningradis Peterhofi prospekti räpases kolmekordses hoones tõsimeelselt toiminud-märatsenud õppeasutus. Ja kirjaniku Pantelejevi tegelik nimi oli Aleksei Jeremejev; oma pseudonüümi sai ta poisikesena, kui talle vargapuntides kleepus külge hüüdnimi Ljonka Pantelejev, kunagise legendaarse Piiteri bandiidi nimi.
Belõhhi-Pantelejevi jutustus sai ilmudes vaimustunud vastuvõtu osaliseks, kolmekümnendail oli lugu aga keelatud. Kuuekümnendail lubati raamatut taas trükkida ja see jäi erksalt silma Lenfilmi tollasele direktorile Kisseljovile. Mees oli ka ise nooruses kodutu kaltsakana tänavail seigelnud, seepärast himustas ta ??kidi vabariigi? jõhker-magusat õhustikku nostalgiliselt linale orgunnida. Kui kavandatava filmi heliloojaks kutsuti Sergei Slonimski, viipas Kisseljov helilooja oma kõrgesse kabinetti, keeras ukse rangelt lukku ja laulis Slonimskile hinge tõmbamata ette kümneid kunagi uulitsal õpitud rõvedaid, julmi ja lõbusaid blatnoilaule.
Esiotsa kirjutas filmile stsenaariumi Pantelejev ise, ent see ei meeldinud ühelegi potentsiaalsele lavastajale, filmi keeldus väntamast järjest üksteist re?issööri, nende hulgas Lenfilmi lastekino tunnustatud klassik Nikolai Lebedev. Seejärel kutsuti kellegi ootamatu mõttevälgatuse ajel Moskvast uut stsenaariumi kirjutama Gennadi Poloka. Tundmatu nii kirjamehe kui re?issöörina, vaimustus ta ??kidi?-ideest ja pani kirja omapärase tragikoomilise teksti. See lõi stuudios otsemaid laineid, stsenaarium liikus käest kätte, mitmed repliigid läksid igapäevasesse käibesse. Sedavõrd isevärki interpreteeringut ei võinud teostada keegi muu kui vaid Poloka ise. Sõjaaegu oli ka Poloka näljase poisikesena juhutöödel seigelnud, omatehtud nuga põues. Seepärast ihkas temagi filmi naturaalsust, ta otsis pätipoiste osasse tõelisi huligaane Popovi tänava erire?iimiga koolist ja mujalt pasatskite seast. Väikest ühesilmalist balalaikaga suli Mamot?kat kutsus ta etendama Sa?ka Kavalerovi, kes nägi välja kui kümneaastane, kuigi oli tegelikult 14. Just ??kidi vabariigis? mängimine tegi temast hilisema tuntud näitleja Aleksandr Kavalerovi. Mustlast mängis Tolja Pod?ivalov, keda taheti juba muudessegi filmidesse, ??enja, ?enjake ja ?Katju?a?? võtetel juhtus aga õnnetus ja noormehest sai invaliid. Jankelit tegi ??kidis? juudipoiss Ljovka Val?tein, kes hiljem välismaal segastel asjaoludel hukkus. Kaupmeest mängis Jurka Rõt?kov, kes sõi pärastki näitlejaleiba, uuskapitalismi tulekuga aga tõmbus maale farmeriks, kus suri mõni aasta tagasi südamerabandusse.
Hiilgava rolli tegi Sergei Jurski, kelle lapsemeelne, aga ettevõtlikult visa kasvataja Vikniksor valgustab kogu filmi iseäralise maskuliinse lüürikaga. Temas avaldub klassikaline vene intelligent, hingestatud veidrikust humanist, kes usub, et iga päti hingepõhjas istub tiivuline ingel.
Filmi stilistika on esimesest kaadrist viimaseni meisterlikult väljapeetud. Re?issöör kasutab nii tummfilmilikku koomilist ekspressiivsust kui revolutsioonilise palagani elemente. Kokku kujunes vintske piduroog imaginaarsete oktoobripühade esteetiliseks märkimiseks.