Tallinnas on muusikaalaseid teavikuid järjepidevalt komplekteeritud  kahes kohas: rahvusraamatukogu muusikaosakonnas ja muusikaakadeemias. Teadusteavikuid, sh teadusajakirju, heliloojate loomingu akadeemilisi koguväljaandeid ja heliülesvõtteid on siiski kõige järjepidevamalt koondatud muusikaakadeemiasse, mis on ka loomulik. Muusikateadusliku kirjanduse komplekteerimise üleandmine mõnele teisele, näiteks TPÜAR-le, on selles olukorras mõeldamatu: muusikaraamatukogu pole terviklik ilma noodimaterjalide ja helikandjateta ning vaevalt Andres Kollist üldse tõsiselt kaalub sellise kogu loomist oma asutusse.

Ülikooliseadus määratleb avalik-õigusliku ülikooli teadus-, arendus-, õppe- ja kultuuriasutusena, ilmse rõhuga esimesel. Praegu suurtes ülikoolides ringlevad teadusraamatukogude tsentraliseerimise ideed eeldavad paraku, et mõnes ülikoolis on teadustöö võimalik ka ilma vastava raamatukoguta. Igatahes on muusika- ja kunstiakadeemia raamatukogu mitu aastat ilma jäetud teadusraamatukogu staatusest ning sellega kaasnevast riiklikust finantseerimisest (mille ümber käibki tegelik vaidlus). Seetõttu on need koolid pidanud teadusteavikuid muretsema oma õppekulude arvel ning on jäetud suurte ülikoolide kõrval ebavõrdsesse olukorda.

Eesti teadusraamatukogu peaks toimima kõigi avalik-õiguslike ülikoolide raamatukogude võrgustikuna, mis on tänu ühtsele elektroonilisele otsingusüsteemile juba kujunenud. Kollisti artikkel lõpeb mõtetega tasakaalu ja õiglase konkurentsi vajalikkusest, samaga lõpetan minagi.

Muusikaakadeemia raamatukogu on muide kõigile avatud.