See juhtus Kirjanike Maja musta laega saalis, oktoobri viimasel kirjanduslikul kolmapäeval, mis kandis nime ?Miks mul on halb ja mida ma siis teen??. Õhtu oli pühendatud nii-öelda kolekirjandusele ja oli ühtlasi esimene üritus tõlkekirjandust tutvustavate kolmapäevade sarjas ?Moodne aeg?. Mis see kolekirjandus õigupoolest on, see on muidugi omaette küsimus. Miks oli juttu just neist teostest ja autoritest? Pean tunnistama, et sellele küsimusele ma nii selget vastust ei saanud. Võib-olla oleks õhtut sisse juhatanud Jan Kaus või Krista Kaer võinud mõne sõnaga ka sellel peatuda…?
Üritus iseenesest oli ju väga põhjalikult ette valmistatud ? Bret Easton Ellise ?Ameerika psühhopaadist? (?American Psycho) tegi ettekande Jaanus Adamson, Ian McEwani ?Tsementaiast? (?The Cement Garden?) Ene-Reet Soovik ja Martin Amise loomingust lähtuvalt kõneles Valle-Sten Maiste. Vahele luges tekstinäiteid Taavi Eelmaa ja seina peale näidati lõike filmidest ?American Psycho? ning ?The Cement Garden?. Enim reaktsioone tekitas ilmselt Valle-Sten Maiste ülesastumine, kes kõneles otse peast, sisendusjõuliselt, kuigi ? mis seal salata ? pigem Martin Amise loomingust ajendatuna kui seda analüüsides. Maiste juttu võiks võtta kokku sõnadega ?postmodernisti pihtimus?. Oli lausa imetlusväärne, kuidas ta kõnevoog jõudis ootamatute kõrvalepõigete kiuste, kordagi takerdumata, loogiliste kokkuvõteteni. Kaks märksõna, mida võis sellest ettekandest välja sõeluda, olid ?moraal? ja ?vastutus?. Ei pääse neist ka postmodernistlikul ajastul.
Provokatiivsele sõnavõtule järgnesid küsimused. Ka need suutsid üllatada. Otsekui naasmine alguse juurde kõlas väärikas eas daami küsimus: kellele on niisugust koledat kirjandust tarvis? Et elu olevat isegi kole, milleks veel sellest kirjutada? Oleks seda minu käest küsitud, oleks ma pidanud mõtlema, millisest vastusevariandist alustada. Küsiti teistelt ja ega nemadki võlgu jäänud: lugematutest võimalikest vastustest toodi kuuldavale mõned.
Igatahes paistis, et kirjanduse mõttekuses ei kahelnud ükski kohaviibinu; küllap ka kirjanduse tõlkimise ja tõlkekirjandusele pühendatud õhtu põhjendatuses. Sest ega üheski keeles loodud kirjandus mingis hermeetiliselt suletud kapis seisa ? või kui seisakski, vaevalt et me seda siis kaua pruukida tahaks.
Loodetavasti ei tule järgmist ?Moodsa aja? üritust kaua oodata. Viimasel ajal ongi hakanud kaduma ülevaade sellest, mida kõike on meie keelde ümber pandud. Seda, et Julian Barnesi ?Maailma ajalugu 10½ peatükis? on juba eelmisel aastal eesti keeles välja antud, kuulsin alles kirjandusõhtule järgnenud vestlusringis. Mul võiks häbi olla. Ja ongi.