Mõnikord juhtub nii, et ma ei kirjuta kliimast ja kliimapoliitikast mitu nädalat või koguni paar-kolm kuud järjest. Kliimast endast peaks kirjutama teadusartikleid (seda ma ei oska), mingit sihitud ja terviklikku kliima­poliitikat aga Eesti valitsusel ei ole ning millegi puudumisest ei saa lõputult lauseid voolida.
Sama lugu on metsaga. Kui on näha, et vaidlejad on omadega ummikus, siis milleks selles osaleda ja oma aega tühja kulutada kirjatöödes poole valimisele faktide põhjal, mida omal käel kontrollida on võimatu? Parem siis juba teha loba asemel midagi, mis jätab jälje.
Mul on üks maatükk, mida ma eales ühelegi „metsatervendaja Antsule“ ei müü ka terve kuningriigi eest. Kaks aastat tagasi, kui oli hea tõruaasta, korjasin Raadi kalmistult kotitäie tammetõrusid (u 700) ja torkasin need peenrasse. Nüüd on nad parajad metsa kolimiseks. Igal vabal päeval seda teengi, mõnekümne kaupa, sest ka kasvavasse metsa, mitte ainult lageraielangile mahub alati puid juurde.
Miks just tamm? Sellepärast, et see on täiesti mittetulunduslik töö, kuna tamme raieküpsust ma ei näe. Kui noor inimene rajab kuusepõllu, võib ta seda vaadelda kui tulu kümne aasta pärast jõulupuude või 60 aasta pärast paberipuu kujul – jõuab veel ise raha kätte saada. Tammega ei tule see kõne alla. Teiseks, tammel on erinevalt okaspuudest lootust sajandi pärast Eestis püsti olla ka juhul, kui inimkond ilma kütmist pidurdada ei suuda.
Mõni ettevõtegi teeb puude istutamise kampaaniat, aga see ei toida hinge. Tamme peab kasvatama omal käel. Ja kui endal maad ei ole, võib kodupeenras kasvanud väikese taime ju vabalt mõnele seeneretkele kaasa võtta ning sobivasse paika riigimetsas sokutada – ainult ise tead, et see pole pasknääri paljundatud, vaid „inimtekkeline“. Tegevus sobib tuumik­perele ja on jõukohane ka vanavanematele hoiule toodud lapse­lastega aja sisustamiseks. Laske aga käia!