Iial ei ole esemeline kultuur tänasest standardsem olnud. Kui vene ajal kandsid kõik naised x päevast alates valgeid barette, siis oli see tingitud oludest, mis tekitas massipsühhoose. Tänagi on  standard kõikjal. Kui plastik, nabapüksid ja sonimütsid, siis kõigile ? imikutest pensionärini. Soovitav oleks ka standardne figuur ja mõistus: maksimaalselt number 42. Üht teismelisekaaluga ja vist (juba) ka mõistusega vanurit toppisid vahepeal mitu firmat oma noortetoodete ümber ja sisse: et vaadake, meie toode on universaalne.

Aga olgu ihu katmisega, kuidas on. Elasime üle valged baretid, elame ka nabapükstes. Nüüd rikastab meie hinge ja vaimu mitmekesine vaimne kultuur? Esmane, mis ?kultuurikeskkonnas? silmanägemist ja kõrvakuulmist tabab, on muusikal, märul, naistekas ja telemäng, milles ?ei pea ennast enam mingite teadmistega vaevama? (x telemängu reklaam x kanalil). Tegelikult on need neli vaata et nüüdiskultuuri sambad, milles kehastuvad inimolemise põhivormid: hing ja vaim, feminiinsus ja maskuliinsus. Muusikal ? hingele. Telemäng, kus korratakse üle kõige tähtsamate asjade nimed (popkultuuri ikoonid ja listid) – vaimuteritamise koht. Naistekas ? fertiilsusega kaasnev lüürika, eepika ja pragmaatika. Märul ? intellektuaalsetest maskeeringutest vabastatud ehe meestevärk. Et ?pehme? kultuur peabki üldinimlikku peegeldama? Standardist ei pääse mujalgi. Eesti kirjutavad ja näitavad infokanalid võiksid rahumeeli ühte heita: uudistevalik, järjestus ja sõnastus on praktiliselt identne.

Miskipärast on mitmesust tõotava liberalismi kõige esinduslikum tunnus standardsus. Mis selles siis paha on, võib küsida. Tõsi, standard, olgu asjade või mõtete maailmas, on ka kasulik. See tagab efektiivsuse. Näiteks kooliõpetuses leviv lünkade täitmise meetod (õige sõna õigesse lahtrisse, variant A või B) on kiirem ja odavam kui õpetada seoste leidmist või tähenduste analüüsi. Standard annab turvatunde. Kui A, B ja C on ette öeldud, siis ei tekita frustratsiooni mõte, et võiks ka F olla. Standardil on julgeolekualane tähtsus. Inimesed, kelle õiged vastused (A, B ja C) on ette öeldud, ei hakka naljalt lollusi tegema. Näiteks usklike perekonnad, kus lastele antav eluõpetus järgib väga rangeid moraalseid standardeid: nooruses mässumeelne laps pöördub hiljem enamasti õpitud vastuste juurde tagasi, leiab rahu ja õnnetunde.

Standard teebki õnnelikuks. Endiselt ei meeldi kellelegi seda uskuda, kuid Stalini ajal, kui vastused olid väga standardsed, tundsid miljonid inimesed end õnnelikuna. Kas meil on õigus neid hukka mõista? Ja vastupidi, vastuste rohkus tekitab frustratsiooni ja agressiivsust. Näeme ju, kuidas Lääne-Euroopa migrandid, kelle peas eri kultuuridest pärit mõttestandardid segi lähevad või konkureerima hakkavad, iseenda või ligimeste elu kallale kipuvad. On meilgi kuritegevuse statistika, mille rahvustunnustest me eriti kõnelda ei taha…

Standardid on erinevad. On ?kiired? kommertsiaalsed standardid, globaalsete äriprojektide sünnitised. On väga vanad, pärimuslikud, aeglaselt kujunenud rahvuskultuurilised ja religioossed standardid ? kaua salvestunud, suure energiasisaldusega nagu nafta või turvas. Kogemus ütleb, et kui need kaks, pärimuslik ja kommertsiaalne, kiirelt ja jõhkralt kokku segada, on tulemuseks värdjalik mutatsioon. Demokraatiastandardite import tekitab militaarseid, korrumpeerunud, konfliktides, kihistumises ja vaesuses ägavaid banaanivabariike. Inimeselt inimesele antud, inimese peas peituvatele standarditele ei pääse tankid ometi ligi. Või siis ainult üle sõites. Urmas Ott, kes teleekraanil t?et?eeni poisikeselt suitsiidivalmiduse välja pressis, rikkus inimlikku ja ajakirjanduseetikat, aga näitas tõde. Vastuoluline asi see standard, vajaks analüüsi. Analüüsib tubli eestlanegi koos relvavendadega, püss käes.