Näitus „Tere tulemast koju“ Foto­gra­fiskas kuni 29. XI. Kunstnik Alex Prager.

Norman Mailer on kirjeldanud Los Angelest kui plastiktähtkuju. See Ameerika suuruselt teise linna kirjeldus tundub olevat eriti asjakohane selle piirkonna kohta, mis hõlmab Hollywoodi, kus võib täheldada pidevat unistajate, petturite ja elukunstnike sissevoolu. Elu tundub seal kulgevat mingis kummalises tsoonis, kus ristuvad reaalsus, võltsing ja absurd.

Kuigi Ameerika fotograaf ja filmi­tegija Alex Prager ei räägi oma loomingus vaid Los Angelesest, on see linn ja selle asukad näitusel „Tere tulemast koju“ pidevalt kohal. Ja nagu Prageri sünni- ja eluaegses kodulinnaski hägustub seal mondäänse argielu ja kõrg­melodraama ning väljamõeldise piir tundmatuseni.

Osa näitusel eksponeeritud varastest töödest iseloomustab kummastav, vaata et ebamaine õhustik. Pildil „14.00, kiirtee 110 ja silm #6 (vajumisauk)“ (diptühhon, 2012) näeme karstilehtrisse vajunud autot tüüpilisel Ameerika kiirteel. Pildil kujutatud stseen on sürrealismi vallast: autol poleks võimalik nii tee sisse vajuda. Teine pilt selle kõrval paksult meigitud silmast meenutab meile pealtvaatamise mõnu, naudingut tegelikkuse õõnestamise tunnistamisest. Kahe maailma kokkupõrkel võidab alati vaatamismõnu.

Argisem vaatepilt avaneb fotol „13.18, Silverlake Drive ja silm #2 (rahn)“ (diptühhon, 2012): auto on jäetud seisma keset maanteed kivirahnu kõrvale, autouks on lahti ja juhikoht tühi. Seegi stseen kutsub nautima võõristust, reaalsuse nihkes versiooni, mis on ühtaegu eemalepeletav ja ligitõmbav. Vuajeristliku vaatamismõnu kõrval põhjustab see pilt ärevust ja põnevust, kuna pole päris selge, mis on juhtunud. Miks on seal see rahn? Inglise keeles tähendab sõna „concrete“ nii konkreetsust kui ka betooni, midagi tuttavlikku ja käegakatsutavat, aga ka halli kivisust ja igapäevaelu tuima monotoonsust, mis paneb pea valutama. Reaalsus ja argisus on nüri. Katse sellest pääseda pole pelgalt otsing, vaid soov lasta end ära võrgutada.

Prageri uuematelt töödelt leiame veel inimesi, kes tunduvad otsivat pääseteed. Näiteks juba pealkiri „Statistid“ („The Extras“) viib mõtted Hollywoodi kaasajooksikutele, inimestele, kes triivivad ringi ootuses, et keegi nad avastaks ja tähtede juurde stratosfääri lennutaks. Suuremal osal neist jäävad jalad siiski eluks ajaks maa peale. Paremale kõndiv naine, kohver käes, näeb välja täpselt nagu arhetüüpne suurde linna tulnud tüdruk, kel tuleb varsti elus rängalt pettuda. Pildi keskel seisab mees, särginööbid lahti, ning eksponeerib oma rinnakarvu ja vatsa, nagu ta oleks kreeka jumal ja mitte keskeas rasvumise musternäide. Pildi alumises servas seisab kloun, kes vaatab kaamerasse, valge meik ja punased põsed kontrastiks mornile ilmele, mis otsekui noomiks meid, et vaatame seda staarikandidaatide merd, kuigi nende täht on juba kustunud või ei süttigi kunagi. Taustal seisab alkopood Ted’s Liquor lubadusega „tšekk rahaks“. Pealkirjas „Check’s cashed“ väärkasutatud ülakoma toob maa peale tagasi: tšekk on juba rahaks tehtud.

Katusel suudlevad kauboi ja staarike pakuvad kübekese lootust, mida on teistes tegelastes raske näha. Kõigel on teatraalne hõng, stseen tundub lavastatud ja kunstlik. Ometi on siin ka dünaamikat ja energiat, nii et jällegi on võltsingu ja reaalsuse piirjooned hakanud kaduma.

Kogu näitust kannab mingi ajatus ja tegelased on justkui kokku pandud tervest hulgast stiilidest ja mõjudest, mis on pärit ennekõike 1940ndatest, 50ndatest, 60ndatest ja 70ndatest.

Tuleb tunnustada julgelt kasutatud põhivärvide ilu ja piltide šikki ja elegantset väljanägemist (tihti on sellega maskeeritud nägude ilmetust), kuid kõiges selles on omajagu staatilisust, kui mitte määndumist. Prager näitab meile maailma, kus pöördutakse ikka ja jälle tagasi mineviku poole, justkui uskudes, et selle imiteerimisel saab kõik taas korda. Paljud Prageri töödel kujutatud inimesed on kinni jooksnud, püüeldes sellise elu poole, mis neile mitte kunagi osaks ei saa. Nad ei suuda edasi liikuda ja nende saatus on jääda statistideks omaenda elus, kammitsetuna soovimatusest võtta vastu peaosa mõnes teises loos, mis võiks pakkuda neile eneseteostust ja rahuldust.

Negatiivne vaade nostalgiale ilmneb kohe alguses ka Prageri lühifilmis „Mäng tuules“,¹ kus esitletakse katkendit Ray Bradbury romaanist „Võilillevein“²: „Mu kallis, sa ei saa kunagi aega mõistma, või kuidas? Püüad alati olla keegi, kes sa olid, ja mitte see inimene, kes sa oled täna õhtul. Miks sa need piletikontsud ja teatrikavad alles hoiad? Need teevad sulle pärast ainult haiget“.

„Mäng tuules“ tundub olevat austusavaldus Alfred Hitchcockile, aga ka teistele meistritele, nagu Douglas Sirk, kelle „Tuulde kirjutatud“³ võib olla inspireerinud Prageri filmi pealkirja. Filmi alguses näeme meessoost nimetut peategelast mööda linna ringi sõitmas ja sattumas ridamisi pehmelt öeldes kummalistesse olukordadesse (paljud on ka aluseks näitusel eksponeeritud fotodele, nagu näiteks „Big West“), kus ta on pigem pealtvaataja kui osaline. Foori taga oodates vahetab ta kütkestava blondiiniga pilke – hitchcocklikult on keskendutud silmadele – , siis aga muutub filmi fookus ja loo keskmesse liigub blondiin.

Absurdses, peaaegu koomilises episoodis langeb blondiin läbi õhu ning satub äkki kinno, kus teda jälgib passiivne publik. Ta taandub autosse ja sõidab ära rohelisega üle valatud kaadris (viide Kim Novakile „Vertigos“⁴), lõputiitrite taustaks kõlab Bernard Herrmanni loomingut meenutav muusika. Osutamine vuajerismile nii mõnu kui ka vägivalla aspektist ning nostalgia tsüklilisele loomusele viitab siin kahtlemata sellele, et oleme neetud kordama igavesti minevikku.

Kuigi Prager on ennekõike fotograaf, tundub tema loomingust rääkides sobilik võrdlus filmikunstiga. Peale Hitchcocki filmide (ärgem unustagem, et vuajerism, mälu ja allasurutud ihad on seal suure kaaluga) on siin ka elemente David Lynchi loomingust. Eredad ja kerged americana-vaated paistavad esmapilgul kiirgavat rõõmu ja joviaalsust, aga pealispinna all ilmutab end karmim reaalsus, mis tundub olevat veidi nihkes. Kui aga Lynchi Ameerika varjupoole kujutis kätkeb endas vastikust, laialilammutamist ja pahelisust, siis Prager on delikaatsem. Tema fotodes on kurbust ja kaasatundmist tegelastele. Hetkekski ei teki tunnet, et Prager heidab neile nende ambitsioone ette. Pigem on kuvatud kurba paratamatust, sest enamikule jäävadki vaid nende ambitsioonid.

„Tere tulemast koju“ on kantud ka melanhoolse iroonia vaimust. Prageri tööde paljud karakterid tahavad näha ja olla nähtavad. Omal moel on nende soovid täide läinud, sest meie ju neid vaatame. Aga me näeme ka nende meigi ja riiete taha, nii et paljastub võltstegelikkuse kaitsekiht, millesse nad on end mässinud.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „Play the Wind“, Alex Prager, 2019.

2 Ray Bradbury, Dandelion Wine. Doubleday, 1957.

3 „Written on the Wind“, Douglas Sirk, 1956.

4 „Vertigo“, Alfred Hitchcock, 1958.