Raske öelda, kus lõpeb ajakirjandusalasest asjatundmatusest tulenev käpardlikkus ja algab sihiteadlik sirgjooneline sigadus. Piir nende vahel on sama ähmane nagu Jüri Ratta ümmarguste vastuste roboti toodang.1 Eks munitsipaalajalehti olegi väga erisuguse tasemega, kusjuures sõltub see ennekõike sellest, kes on lehe toimetaja (või isik, kes on pandud munitsipaalmasinavärgis selle eest vastutama), aga ka sellest, kui palju sekkuvad omavalitsusjuhid ajalehe kokkupanemisse. Kohalike omavalitsuste valimised ei ole enam mägede taga ning seetõttu üha kasvab võimulolijate ahvatlus kasutada neid lehti mõnusaks massikommunikatsiooniks ja enesenäitamiseks.
Tallinna linnaosalehtede puhul on pilt arusaadavatel põhjustel mõnevõrra professionaalsem, ent seejuures pole oskused rakendatud sugugi alati üksnes üllaste eesmärkide saani ette. Üks näide, et rüselus lehepinna nimel üha ägeneb. Pirita linnaosakogu koosolekul kõlas hiljuti etteheide, et kord kuus ilmuv linnaosa leht keeldub avaldamast opositsioonipoliitikute kriitilisi artikleid. Reformierakondlase Ülle Rajasalu sõnul olla pärast eelmisi kohalikke valimisi lepitud kokku, et linnaosakogu iga liige saab aastas avaldada Pirita lehes ühe arvamusartikli, kuid nüüd on tema ja veel mõne opositsioonipoliitiku kaastööd tagasi lükatud.2
Pirita keskerakondlasest linnaosavanema Tõnis Liinati põhjendusega, et leht on mõeldud Pirita info avaldamiseks ja mitte poliitika tegemiseks, võiks nõussegi jääda – poliitikute leelo-leelot ei ole seal tõesti kellelegi vaja –, kui igas lehenumbris ei ilmuks tema enda valmis nikerdatud juhtkiri (mõistagi koos fotoga). Jah, Tõnis Liinat tõesti ei rõhuta neis kirjatükkides, et ta on keskerakonna liige ning et üks või teine linnaosa saavutus on seotud tema erakonnaga, nii palju ollakse õppinud küll, aga selge on ka see, et kuust kuusse oma nime ja näoga kõige magusamal ajalehepinnal figureerimine toob tuntuse, mida on valimistel tulus häälteks konverteerida – selge eelis konkurentide ees. Ja kust selline bojaarilik arusaam, et Pirita linnaosa elanikud ootavad pikisilmi neid küllalt kesiselt kirjutatud lugulaule?
Muidugi pole linnaosavanema (või mõne tema palgalise sulase) sulest tulnud juhtkirjalaadne toode üksnes Pirita ja sealse lehe eripära, vaid linnaosavanema veerg ilmestab kõigi Tallinna linnaosade paberhäälekandjaid. Ilmselt veel Edgar Savisaare valitsemise ajast on sügavalt juurdunud arusaam, et nii ongi normaalne ning poliitik oleks loll, kui ta seda eelist ära ei kasutaks. Tõsi, Savisaare ajaga võrreldes on olukord paranenud (on selle põhjuseks siis erakondade rahastamise järelevalve komisjoni hea töö, mis keskerakondlased hellaks teinud, või midagi muud): enam ei kohta igas lehenumbris linnaosavanema nelja-viit fotot (linnaosavanem linti lõikamas, linnaosavanem koos pensionäridega kepikõndi tegemas jne). Nagu öeldud, üht-teist on õpitud.
Teistest ehk mõnevõrra agaram fotodele sattuja on Nõmme linnaosavanem Grete Šillis (tõsi, Nõmme Sõnumid ilmub kaks korda kuus), ka Kristiine linnaosa vanemast Jaanus Riibest võib leida lehepilte, mille ajakirjanduslik otstarve jääb ähmaseks, ent üldiselt on olukord parem. Silmatorkavalt agara kirjasaatja-kaastöölisena torkab vaid silma Mustamäe linnaosa vanem Lauri Laats, kes lisaks priskele juhtkirjaveerule avaldab igas lehes ka pika heietuse päevakajalistel või välispoliitilistel teemadel (Estonia hukk, Mägi-Karabahhi sõjaline konflikt, USA presidendivalimised, koroonakriis jne), mille seos Mustamäe eluga ei pruugi olla alati vastavuses sellele kulutatud avara lehepinnaga. Seejuures ei saa aga üldse välistada võimalust, et linnaosavanema hing tõepoolest pakitsebki kirjapanemata sõnadest ning tema eesmärgid on eranditult üllad ja head.
1 Vt https://ekspress.delfi.ee/lisalood/proovi-uut-leiutist-maailma-esimene-juri-ratase-ummarguste-vastuste-robot?id=76288361
2 Uwe Gnadenteich, Tsensuur? Pirita ajaleht keeldub poliitikute kaastööst. – Postimees 7. X 2020.