Valitsev  sotsiaalliberaalide ja peaminister Brazauskase sotsiaaldemokraatide koalitsioon langes parlamendis 52%-lt 22-le. Parlament killustus märgatavalt. Kui häälte alusel tõusis parteide tingarv ainult 5,7-lt 6,3-le, siis parlamendis tõusis see 4,8-lt 6,2-le. Pool 4,8-st on kaks, pool 6,3-st aga kolm. Mida see tähendab? Kui enne oli teoreetiliselt võimalik enamus kokku saada kahe erakonnaga (ja saadi kah), siis nüüd on vaja vähemalt kolme. Üllatusena valitsusliidu kaotus ja Uspaskihhi tõus siiski ei tulnud, sest juba eurovalimiste tulemused juunis olid samalaadsed.

Vastandina Eestile, kus Res Publica tõus tõstis valimisosalust, langes see Leedus 2000. aasta 59%-lt 46%-le nüüd. See tähendab, et paljud seniste erakondade toetajad jäid lihtsalt koju ja avasid tee protestihäältele. Üheks põhjuseks on olnud valimistüdimus, sest kolme aasta jooksul on toimunud tervelt kuued valimised: ELi referendum ning Euroopa parlamendi, kohalikud, seimi ja kahed presidendivalimised.

Leedu valimiste valguses võib öelda, et parteimaastiku kinnistumine 1990ndate lõpus on osutunud ajutiseks kõigis kolmes Balti riigis. Ühiseks süvapõhjuseks uute erakondade tõusule on olnud protest seniste erakondade käitumise vastu. Lätis ja Eestis kaldusid uued erakonnad paremale, Leedus pigem vasakule. Neile püsivat tulevikku ennustada on vara.