Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kellele seekordne Berliini biennaal väga meeldiks. Ei ole teinud küll selles osas põhjalikku uuringut, aga selleks ei ole ka erilist vajadust. See biennaal lihtsalt ei saa eriti kirgi ärgitada. Miks, seda soovin siinkohal pikemalt lahata. Tegelikult oli mu enese esmamulje pigem kirglik ja negatiivne. „Kuningas on alasti”-laine lõi korraks üle pea. Asja üle pisut mõeldes sain aga aru, et ei monarhia ega moevooludega ole üritusel mitte midagi pistmist.
Pigem on asi biennaalis, etiketis, mida me – juba päris kõva suurnäitusepagasiga kunstituristid – arvame vabalt valdavat. Biennaal on alati suur, teema- või motiivipõhine, globaalne, kuraatori(te)keskne, räägib pealkirjast pisut mööda, on paari (eelistatult avamiseelse pressi-) päevaga läbitav, seltskondlik ja muidugi kohustuslik. Biennaal on – loomariigiga paralleele tuues – vähemalt selgroogne, enamasti suuremat sorti imetaja. Viies Berliini biennaal justkui vastab ja ei vasta samas üldse nendele kriteeriumidele. See ei tee teda liigikaaslastest iseenesest ei paremaks ega halvemaks. Tegemist on lihtsalt ühe suhteliselt introvertse isendiga, kelle eluviisi päris passiivseks nimetada siiski ei saa.
Adam Szymzcyk ja Elena Filipovic (biennaali kuraatorid) on loonud koosluse, mis väga rahulikult valgub laiali nelja (päevase) näitusekeskkonna, ühe (õhtuse) üritustesarja ja ühe (ajatu?) raamatu vahel, seda pole üritatud tervikuks koondada, pea- ja allkirjastamisele või üldistustele allutada. Sellest hoolimata ei saa rääkida ka eriti teravalt eristuvatest individuaalsetest positsioonidest, jõulistest enesekehtestustest selle pehme süsteemi kudedes. Hoomamatu? Peaaegu. Tähistatud pealkirjaga „Kui asjad ei heida varju”, mis kirjeldab samuti pigem seisundit (kas siesta-aegset seniidis päikesega ähvardavalt vaikset hetke päevast, pilkast pimedust või mõlemat, on juba detail) kui sõnumit.
Kuraatorite sõnul oli nende eesmärk korraldada (lihtsalt) näitus, mitte biennaal. Mitte sündmus või festival, vaid süsteem oma loogika ja mängureeglitega, millest olulisim pole lähtumine ideest, teemast või objektidest (teostest), vaid kunstnikust ja tema mõtlemisviisist. Szymzcyk ja Filipovic on ausalt tunnistanud nii oma skepsist traditsioonilise biennaaliformaadi, kaasaegse vaatemängukultuuri suhtes kui huvi valge kuubi alternatiivide vastu. Biennaal, mis on kujunenud koostöös kunstnikega, kellest enamik on loonud koha- ja sündmusespetsiifilised teosed spetsiaalselt selle ürituse tarbeks, ongi mõnes mõttes justkui alternatiivide otsimise laboratoorium, näitusekultuuri katsepolügon. Formaadikriitiline lähenemine pole niisiis mitte kuraatori akadeemiline enesekehtestamine, vaid justkui ainuvõimalik meetod. Selle lähenemise toimimist saavad muidugi hinnata vaid kunstnikud ise, publik on täiesti teadlikult jäetud üksi oma lugemisoskuse ja keeletraditsioonidega, vabadusega mitte suhestuda. Olgu kuidas on, kohad, näitusepaigad ja muidugi kõige kohal hõljuva vältimatu laenguna linn ise on seekordse biennaali puhul vist (jälle?) kõige olulisemad tegelased.
Berliini biennaali sünnikodu on endisest elumajast ja hilisemast margariinivabrikust 1990ndatel kohandatud kaasaegse kunsti keskus KW: mõnes mõttes kõige pretensioonitum näitusepaikadest, kuhu on koondatud seegi kord enamik päevase programmi kunstnikke, võiks öelda et täiesti traditsiooniliseks näituseks. Jõulise, isegi ootuspärase valge kuubi proovilepanekuna meenub siit eelkõige biennaali üks hitte, Ahmet Ögüti asfalteeritud suur näitusesaal „Ground Control” („Pinnakontroll”, 2007/2008). Süsteem peab katsele vastu. Lõhnab nagu suvises suurlinnas ikka, valge kuup ruulib. Uurimisrühm saab esimese linnukese kirja.
Teine olulisem koht, kus biennaal on seekord kodu leidnud, on Mies van der Rohe legendaarne Neue Nationalgalerie. Fakt, et selles Berliini ühes kesksemas muuseumis toimub biennaali näitus, on juba iseenesest märkimisväärne, biennaali enese seisukohast on aga institutsionaalsest sümboolikast olulisem arhitektuur: ikka sellest samast valge kuubi alternatiivide analüüsimise loogikast lähtudes. On ju Miesi klaasmuuseum kõige kuulsam realiseeritud otsingulise muuseumiarhitektuuri näide. Hoone ise ja tema lugu on niisiis olulisemad maamärgid kui sellesse toodud ja osaliselt ruumiga suhestuv kunst. Näitus on pigem etüüd, komplekt kunstnike etüüde seinteta muuseumile.
Loogilise arenguna on kolmandaks näitusepaigaks füüsiliselt piiramata ruum ehk Skulpturenpark Berlin Zentrum – kinnisvaranihe endise müüri teekonnal (eikellegimaal), kunstile kaaperdatud tühermaa. Siin pakutakse kohaspetsiifilist (maa-, heli- jm) kunsti, mis kohati, nagu sellistel puhkudel ikka, jääb päris elule alla. Näiteks Ulrike Mohri teosest „Neue Nachbarn” („Uus naaber”, 2007/2008, viis puud, mis on parki ümber istutatud lammutatava Palast der Republiki katuselt) köidab minu külastuse ajal enam tähelepanu võsa all end rahulikult süstiv narkar. Aga professionaalne kunstiturist end sellest muidugi häirida ei lase ja töötab biennaali ametliku kaardi järgi usinalt edasi.
Ei oska öelda, kas see on olnud iseenesest kuraatorite eesmärk, aga orienteerumismäng Berliini objektide vahel (õhtuste ürituste toimumispaigad teevad kogu biennaali skooriks ilmselt umbes 60 kohta), mõjub turismiatraktsioonina tänuväärselt. Linna poeetika pääseb mõjule ja kujundab ilmselt näitusemulje vaataja isiklikust kohavaimu-romantikast lähtuvalt. Publikatsioon kuuenda lülina biennaali selgroost rõhub samuti eelkõige paikadele, struktuuridele ja institutsioonidele (ja nende analüüsile). Iseenesest julgeks just kataloogi kindla veendumusega biennaali õnnestumiste hulka lugeda. Nagu ka õhtuste ürituste vööndi kui sellise, kuigi ei saa väita, et see oleks kindla peale elamuslikum või asjalikum kui (püsi)eksponeeritud teosed. Biennaalindusest iseenest ammu tuttav idee näitusest kui protsessist, sündmuste jadast (Catherine Davidi 100 päeva, 100 külalist „documenta X-l” näiteks) töötab Berliini-taolises kunstnikke, kunstihuvilisi ja -turiste täis metropolis kindlasti hästi, võimaldab kaasata kunstimaailma-siseseid mikrosihtrühmi ja töötada muul moel igatpidi horisontaalselt. Eks see siis ole juba oma (või EasyJeti piletihinna-loterii) asi, millisele sündmusele ajutine Berliini külaline täpselt satub.
Ainus, mis Berliini biennaaliga kohtumisest kripeldama jääb, ongi lõppkokkuvõttes reaalsete näituste pea pahatahtlik ebakommunikatiivsus. Jah, mõnes mõttes on saadud elamus justkui väga kohane, viidates, ilmselt aja märgina, kohanematusele, võõristusele, kapseldumisele. Justkui traagelniitide rebenemisele ka kunstimaailma sees. Näitus, avalik väljapanek, peaks siiski olema kokkulepe, ta võiks olla pisut enam kommunikatiivne kui pelgalt oma sisetasandil. Lihtsalt intellektuaalseks mänguks võiks ju raamatust piisata? Ma ei arva, et minu mõningane pettumus kogu projektis oleks iseenesest maitseküsimus. Pigem on see tingitud ootustest, mille häälestab valesti juba biennaali formaat kui selline, ning ilmselt puudulikust keeleoskusest, et vaikimisi öeldud mõtteid lugeda. Kõnepruugi valik on aga olnud kuraatorite peamine valik ja vastutus.
Siiski, kataloog on tore.
