Sellest, miks peaks järgmine kultuurkapitali vahenditest rahastatav riiklikult tähtis kultuuriobjekt olema Tartu südalinna kultuurikeskus, räägib linnaarhitekt Tõnis Arjus.
Taaralinna soovitakse kultuurkapitali vahenditega ehitada kolme hoonet: mitmefunktsiooniline linnahall, linnahall koos perekeskusega ja südalinna kultuurikeskus. See tekitab segadust: linn ei ole oma prioriteete paika saanud.
Tõnis Arjus: Tegelikult on mitme funktsiooniga linnahall ja perekeskus üks ja seesama. Keskerakond esitas eraldi toetusavalduse multifunktsionaalsele linnahallile ehk Tartu Arenale. Nii esitati Tartust kultuurikomisjonile kaks hoonet. Praegu ongi seis veidi segane. Kultuurikomisjonile on projektide dokumendid kõik võrdselt esitatud, sealhulgas toetuskiri ühele objektile.
Tartu linnal on prioriteet siiski väga selgelt paigas. Kahes kinnitatud üldplaneeringus on ette nähtud uue kultuurikeskuse rajamine kesklinna parki. Sirvisin täna oma vanu pabereid ja leidsin selle hoone idee esimese visandi aastast 2013. See keskus on eesmärgina kirjas ka kahes koalitsioonileppes, kuhu on olnud kaasatud paljud poliitilised osalised.
Kultuurikeskuses saaksid uued ruumid linnaraamatukogu ja kunstimuuseum. Nende asutuste ruumimaht kasvab. Kavandatakse ühisruume seminaride korraldamiseks, töötubadeks, kohtumisteks. Lisaks pilliharjutusruumid, galerii, arutelude ruum jne. Aina enam oodatakse ja küsitakse tarbimisvabu ruume, kuhu saab ilma midagi ostmata sisse astuda. Kui vaatame kunstimuuseumi ja linnaraamatukogu puudutavaid küsitlustulemusi, siis selgub, et puht füüsiliselt on nende asutuste ruumid ajale jalgu jäänud ja oodatakse paremaid. Saku suurhalli sarnase hoone kavandamine Tartusse ei saa olla omavalitsuse ülesanne.
Palju räägitakse, et kõigele sellele võiks leida ruumi hoopis Raadil Eesti Rahva Muuseumis.
See küsimus sarnaneb arutelu ja küsimustega, mis tekkisid suvel, kui linn korraldas Autovabaduse puiesteed. Ka siis küsiti, et miks me üldse midagi muutma peame, elu on ju niigi hea. Kui tegu tehtud sai, mõisteti, et linn peab pidevalt arenema, ja arenema õiges suunas. Tartu linn on kokkulepetega, näiteks üldplaneeringus, kinnitanud juba aastaid, et eelkõige on tarvis tugevdada südalinna, sest südames on kogu organismi elujõud. Koostöö ERMi ja teiste asutustega üle Eesti on ju olemas ja pidev. Me ei saa unustada, et Tartu kunstimuuseum on riigimuuseum, millel on roll täita Eesti kultuuriruumis. Oma eesmärkidega on see täiesti eraldiseisev asutus. ERMil on omad eesmärgid. On selge, et neid asutusi ei saa kokku liita. Niisiis ei ole need võrreldavad suurused ja nähtused.
Kas midagi kavandatavast, näiteks saal, oleks palju hõlpsam ehitada ikkagi Raadile? Tartu Arena ehk linnahalli pooldajad räägivad jällegi sellest, et Lõuna-Eestis pole ühtegi sellist saali, kus saaks pidada suuri rahvusvahelisi konverentse ja kokkusaamisi.
Saal moodustab südalinna kultuurikeskusest väga väikse osa ja see toetab kunstimuuseumi ja raamatukogu toimimist.
Maksimaalselt 500 kohaga saal on muidugi hoopis teisest kategooriast kui Tartu Arena kavandatavad saalid. Taas tuleb tõdeda, et need kaks on täiesti võrreldamatud. Arena on väga hea projekt, mida erasektor võiks kavandada eeldusel, et projekt tasub ennast ära. Praeguseks pole keegi toimiva äriplaaniga välja tulnud. Sellest hoolimata on linn Raadil hallile maad reserveerimas, ka üldplaneeringus on sellele koht ette nähtud. Kui keegi tuleb heade mõtetega, siis on linn valmis nendega kaasa minema.
Me räägime aga järgmisest riikliku tähtsusega kultuurihoonest. Südalinna kultuurikeskuses leiaksid koha linnaraamatukogu, mille kesklinna haru külastab praegu 300 000 inimest aastas. Üle 30 protsendi külastajatest moodustavad Tartu lähipiirkondade elanikud. See näitab, et tegu on väga tähtsa asutusega ning selle parendamine on linna ülesanne. Tartu kunstimuuseumile on riik pannud kunsti arendamise ja hoidmise ülesande. Ilmselgelt on tegu kõrgel tasemel organisatsioonidega.
Milliseid tasuvusuuringuid on tehtud südalinna kultuurikeskusele?
Südalinna kultuurikeskusele on tehtud kaks tasuvusuuringut. Need on aidanud ruumiprogrammi paika saada, vastavalt siis kas midagi vähendada või suurendada. Tuleb arvestada, et tegu ei ole äriprojektiga. Ei raamatukogu ega kunstimuuseumi eesmärk ole ju kasumi teenimine. Me ei saa südalinna kultuurikeskust võrrelda mõne ärilise ettevõtmisega. Tasuvusuuringute eesmärk on ruumiprogrammi sättimine, nii et kavandatavad ruumid aitaksid hoone ülalpidamiskulud ära katta. Lähitulevikus need investeeringud ära ei tasu ja seepärast me kultuurikeskusele riigilt toetust küsisime. Tegemist on siiski kultuurihoonega.
Kui suur osa raamatukogust kultuurikeskusse koliks, vajab alles selgitamist. Praegu oleme seisukohal, et kogusid pole mõtet pargimajja viia, need jäävad vanasse hoonesse. Ülejäänu kolitaks ümber uude hoonesse.
Teine suur teemadering, mis kavandatavat kultuurikeskust ümbritseb, on Kaubahoovi parki ehitamine. Esimene pahameeletorm vallandus mõni aasta tagasi kesklinna üldplaneeringu koostamise ajal. Nüüd on taas hakatud küsima, miks peab keskuse just sinna ehitama, ning väidetakse, et hoone hävitab linna keskse roheala.
Need pole tõesti võõrad pinged. Üldplaneeringu arutelu parkide ja hoonestuse teemal toetus sulaselgele valele: väideti, et Tartu linnavalitsus on võtnud nõuks hävitada kõik kesklinna pargid. Kui vaatame kesklinna üldplaneeringus sätestatud tingimusi konkreetselt südalinna kultuurikeskuse ja kesklinna (Kaubahoovi) pargi kohta, siis näeme, et seal on selgelt kirjas, et tegu on majaga pargis ja vähemalt 50 protsenti haljasalast peab säilima haljasalana. Selleks et see tegevusrohke ja mõnusa linnapargina toimiks, on vaja luua atraktsioone, keskkond nüüdisajastada. Hoone täpne asukoht selgub rahvusvahelise arhitektuurivõistluse tulemusel. Kindlasti eeldame, et lõpplahenduse autorid on parki suhtunud pieteeditundega.
Tõsi ta on, seda konflikti on lihtne tekitada: kohe-kohe tullakse kirvestega pargipuude kallale! On selge, et see pole mitte kellegi eesmärk. Eesmärk on tuua kohta, mis on kõige paremini ligipääsetav ja mis ootab nüüdisajastamist, tugev avalik funktsioon. Sellest võidavad kõik ega kaota mitte keegi.
Järgmise aasta kohalike omavalitsuste valimised on juba käima läinud. Puud vs. majad ja kesklinna parkide kaitsmine on kindlasti paljudele poliitikutele atraktiivne teema, millest kinni haarata ja praegusele linnavõimule vastanduda. Kas praegu oli õige aeg kultuurikeskuse plaaniga välja tulla?
Aeg on ainuõige, sest arutelu käib järgmiste tähtsate kultuurihoonete üle. Ma väga loodan, et valimisprotsessis vaadatakse taotluste sisu ja valimisaastal osatakse maha suruda poliitilised taotlused, kuulatakse rohkem võimalike kasusaajate hääli ning mõeldakse läbi, kuidas esitatud projektid mõjutavad Eesti kultuuriruumi. Rahastusotsus tehakse järgmiseks 20 aastaks, selle sidumine kohalike valimiste teenistusse oleks väga lühinägelik.
Kas sulle kui linnaarhitektile on seoses südalinna kultuurikeskusega ette heidetud, et oled hakanud poliitikat tegema?
See on vastuoluline väide. Kui volikogu on kinnitanud ühiselt eesmärgi, et südalinna kultuurikeskus on vajalik hoone ja näinud selleks ette ka maa-ala kesklinna kõige atraktiivsemas asukohas, siis oleks, vastupidi, poliitiline, kui ametnikud ei töötaks selle eesmärgi saavutamise nimel ning hoiaksid mõne teise huvigrupi poole. Südalinna kultuurikeskuse meeskond on linnavalitsuseülene, kõik töötavad parima kontseptsiooni väljatöötamise nimel. Seda ei saa pidada politiseerituks – seda kannustab kõigi sügav huvi, et kultuurikeskkond areneks veel jõudsamalt.
Hinnanguliselt maksab kultuurikeskus 60 miljonit eurot, 40 sellest küsisite kultuurkapitalilt. ERM näiteks läks maksma 47 miljonit. Kuidas kujunes kultuurikeskuse hind?
Eelarve koostamise alus oli ruumiprogramm, mis näeb ette 19 500 ruutmeetrit. Sellele lisandub maa-alune parkla. Seda on võimalik rajada erasektoriga koostöös. Me muidugi ei tea, mida tulevik toob ja milliseks kujunevad lähiaastate ehitushinnad. 60 miljoni sisse on arvestatud ka väliruumi nüüdisajastamine, s.t investeeringud sellessesamasse parki. Sinna sisse on arvestatud ka väliruumi osa. Kahtlemata ei ole see koht, kus saab odavalt läbi ajada. Tahame, et tervik oleks maailmatasemel ja atraktiivne. Plaanitava arhitektuurivõistluse ala ulatub Küüni tänavast jõe äärde. Territoorium on suur ja see 60 miljonit on vajaliku lõtkuga summa.
Millised on südalinna kultuurikeskuse eeskujud mujalt Euroopast?
Selliseid kultuuriasutusi on Euroopa linnades viimastel aastatel püstitatud omajagu, eriti kunstimuuseume ja raamatukogusid. Selgelt võrreldavat objekti pole, sest linnad ja nende vajadused on erinevad. Aarhusis on uus linnaraamatukogu Dokk1, mille võiks eeskujuna välja tuua. See asub kesklinnas mere ääres, trammipeatus on raamatukogu ees. Majja on koondatud paljud avalikud funktsioonid. Kui seal mõnda aega viibida ja toimuvat jälgida, siis on näha, kuidas sinna lihtsalt tullakse, et teistega kohtuda, pidada koosolekut või seminari. Ühes nurgas on õhtuti väitlusklubi, teises džässikontsert. Hoone keskel on suur saal, mille saab ühendada kogu hoone osaks.
Teine hea näide, kuidas hoone värskendab kesklinna olemust, on Leeuwardeni Friisi muuseum – Fries Museum. Leeuwaren oli mõni aasta tagasi Euroopa kultuuripealinn, muuseum on linna keskel, sellega äratati kogu linn uuele elule. Meile lähim väga hea näide on muidugi uus Helsingi keskraamatukogu Oodi. Nii tahame teha ka Tartus.
