Muusikalise võistumängimise idee pärines Rannapilt: iga pianist pidi läbima kuus vooru, kus tuli end proovile panna vägagi erinevates ?anrites ja rollides ? klassikast jazzi ning rockini. Ja seda aja peale, kuna vahekohtunikuks oli kutsutud Taavi Eelmaa, kes, stopper käes, ajalimiidi ületaja halastamatult katkestas. Laval oli korraga neli pianisti: kolm ootel ja üks oma vooru mängimas, siis vahetus ja nõnda tempokalt edasi järgmise vooruni. Publikul oli küll võistluse eeskiri, s.t voorude teemad ees, ent ootamatusteks pidi kogu aeg valmis olema ? interpreetide isiksused on ju sedavõrd erinevad, et iial ei võinud teada, kes kuskil mingi vimka viskab. Ning nagu päris spordiski, polnud ükski ?mitmevõistleja? võrdselt tugev kõigil aladel.
Esimeseks vooruks oli ?Autoportree klassikalise pianistina?. Alustas Rannap popurriiga tuntud ja väga tuntud klassikapaladest, pikkides katkendite vahele väikesi ?huligaanseid? deformatsioone. Kõrv tabas Chopini, Glassi ja seda kõike löökpianistlikus garneeringus. Mattisen startis romantikutega, sealt kõrvalepõige Bachi, huligaanseid vaheosasid polnud, muidu hoogne ja lennukas esitus. Kullerkupule oli see voor vahest kõige vähem konti mööda, tema pärusmaaks ju rohkem jazz- ja popmuusika. Ent läks siiski n-ö kindla peale välja: ?Für Elise?st? läbi Bachi kohe Prokofjevi ?Romeo ja Julia? manu, ei pääsenud Chopinist temagi. Randalu jälle käis välja impressionistliku kaardi (Debussy), edasi oli tema mängus mitmeid vaimukaid stiilipöördeid.
Teine voor kandis nime ?Minu ettekujutus armastuse avaldamisest?. Rannap tunneb end sellises olukorras ilmselt kõige paremini emotsioone artistlikult üle paisutades ning oma improvisatsioonidele paksult värvi võõbates. Mattisen see-eest võttis ?armuasjades? kaaslaseks barokse aaria, emotsionaalses plaanis täielik kontrast Rannapi eelnenud tundetulvale. Järje võttis üle Kullerkupp, kelle esituses kõlanud ?Kodumaine viis? viitas ühemõtteliselt kodumaa-armastusele ? natuke jazzikastet Ellerile peale ja armastusavaldus valmis!
Järgnes voor ?Minu ettekujutus rockist?. Siin olid pianistlikud käekirjad mõistagi kõige erinevamad: kui Rannap improviseeris maneeris, mis talle omane vähemalt viimase veerandsajandi, hoogsalt ja kaasakiskuvalt, kuni õhk oli elektrit täis, siis Randalu kaldus heal juhul progerocki. Kui tema mängu üldse rockiks nimetada sai. Mattisen ja Kullerkupp läksid aga mõlemad rütmibluusi radadele, sealjuures viimane lõpetas oma mängu eheda klaveri-boogie?ga, kus ta näis tundvat end kui kala vees.
Mänguvoor ?Autoportree heliloojana? näis mitmevõistlejad panevat selgelt ebavõrdsesse olukorda, on ju Rannapil heliloojana võistluskogemusi teistest rohkem. Siiski oskasid ka teised pianistid Reinu rujalikule melodismile südilt vastu astuda: Mattisen läbi tremolotega kõlaväljade, Kullerkupp tokaataliku etüüdlikkusega ning Randalu oma pidevalt teisenevate harmooniatega.
See-eest järgnev ?Minu ettekujutus jazzist? võrdsustas skoori. Rannap mängis siin tsitaatidega ?Helisevast muusikast? ja ?Roosast pantrist? Gershwinini, millega pani ka saali rõkkama. Kui Mattisen jätkas muusikalide lainel võrdlemisi kontsentreeritult, siis Kullerkupp tegi vaimuka ja väleda sööstu ?Kimalase lennu? poole, lastes passaa?id klaverist kimalastena lendu. Randalult tuli jälle perfektselt väljamängitud lugu, mis pani kuulama oma leidlikult murtud harmoonialiikumistega.
Viimaseks vooruks oli ?Hetkeimprovisatsioon?, teemadeks publiku poolt vaheajal kirjutatud sedelid, mida vahekohtunik Eelmaa lavale toodud klaaskastist pimesi võttis. See oli tõeline kiirreageerimine ? näiteks tuli Kullerkupul improviseerida ?konnast, kes hüppas siili selga?. Pianist lahendas selle hüppelise liikumisega klaviatuuril, mis lõppes muidugi paraja plärtsuga. Ning teistelgi tuli kiiresti luua mingi helipilt, mis sedeli ideega illustratiivselt seostuks.
Võistumäng lõppes finaaliga, kus esitati kahel klaveril ja kaheksal käel ühiselt uus teos, mille autoriteks kõik neli pianisti ? igaüks on kirjutanud loosse oma minutipikkuse jupi.
Selles mitmevõistluses kaotajaid polnud, küll aga võitja publiku näol ja seda nii lõppkontserdil kui festivalil.