Mitmes konkurss oli teile Rina Sala Gallo nimeline?
Täiskasvanute seas neljas, aga enne seda on olnud veel mitmeid noortekonkursse.
Milline oli Monza konkursi maht?
Kava maht oli väga suur. Voore tuli minul mängida viis; pidin läbima ka eelvooru, kuna polnud ette näidata varasemat suuremat saavutust mõnelt samaväärselt konkursilt. Minu kava kestis kokku ca kolm tundi. See sisaldas teoseid, mis kuuluvad raskusastmelt klaveriliteratuuri tippklassi. Samas oli võimalik ka lihtsamate programmidega välja tulla.
Milline oli voorude spetsiifika?
Muusikat tuli esitada igast ajastust. Eelvoorus oli Chopini etüüd op. 10 nr 1 ja Rahmaninovi etüüd op. 39 nr 6, Debussy prelüüd ja D. Scarlatti Sonaat K 221; I voorus Mozarti Sonaat KV 576 ja Chopini Scherzo op. 54; II voorus Beethoveni Sonaat op. 101 ja Liszti Sonaat h-moll; III voorus Schuberti Sonaat A-duur, Raveli ?Gaspard de la nuit? ning Stravinski ?Petru?ka?; finaalis Rahmaninovi Klaverikontsert nr 3.
Kui palju anti orkestriga prooviaega?
Üks tunnine proov ja veerand tundi akustikaproovi konkursisaalis. Proovis kontserti tervikuna läbi mängida ei jõudnud, kuid olulisim sai selle minimaalse ajaga tehtud. Kohaliku orkestri ja noore asjaliku dirigendiga tekkis väga hea kontakt ja tundus, et ühine musitseerimine õnnestus.
Kui Van Cliburn võitis 1958. aastal I T?aikovski-nimelise konkursi Moskvas, siis see oli pea globaalne sündmus, mille paistel elab pianist tänaseni. Teie vanem kolleeg Angela Hewitt (III preemia Monzas 1978) on kuue rahvusvahelise konkursi laureaat. Kui palju teil konkursse vaja läheb, et maailmas läbi lüüa?
Päris nii ei saa arutleda. Mõnele piisab ühest konkursivõidust, mõnele pole sedagi vaja. Nimetaksin siin kõigile tuntud Arkadi Volodosi ja Jevgeni Kissinit, kes pole ühegi konkursi laureaadid. Konkurssegi on erineva mastaabi ja tasemega. On selliseid, näiteks T?aikovski-nimeline, Chopini konkurss Varssavis jt, mis annavad võimaluse suureks karjääriks, kuid samas ei saa ükski konkurss seda tagada. Loeb ikkagi see, kuidas sa mängid, kas sind tahetakse kuulata, ka juhusel ja õnnel on suur osa.
Teie pianistiks kasvamine on üsna tavapärane: pärit muusikute perest ja õppinud muusikakeskkoolis.
Jah, tõepoolest olen esimesest klassist alates õppinud TMKKs õpetaja Maigi Pakri juures, kuhu mind saatis minu esimene klaveriõpetaja Helve Kuuskmann Nõmme lastemuusikakooli ettevalmistusklassist. Viimased neli aastat õpin ka professor Ivari Ilja juures.
Kas kavatsete õpinguid jätkata Eestis?
Plaanis on astuda EMAsse. Prof. Ivari Iljaga sujub meil koostöö väga hästi ja hetkel ei tunne vajadust kuhugi mujale õppima minna. Samas olen kindlasti avatud ka põnevatele võimalustele, mis võivad edaspidi tekkida.
Eesti Muusikaakadeemia klaveriosakonna juhataja professor Ivari Ilja, mis toimub Eesti pianismiga? Millest selline tore kuhjumine, kaks rahvusvahelist pianistide konkursivõitu meie klaverikoolile ühe aastaga ? Irina Zahharenkova Hispaanias, Mihkel Poll Itaalias?
See, et Eestis klaverit hästi mängitakse, pole ju eriline uudis. Olulised on siin pikaajalised traditsioonid, andekate inimeste olemasolu ja kõrgtasemel, asjatundlik pedagoogide töö. Praegu elame õnnelikul ajal, mil kunstiküpsesse faasi on jõudnud või jõudmas mitmed andekad noored pianistid. Seda on märganud ka Eesti Kontsert, nii et huvilistel on nüüd võimalik selles veenduda, kui külastada kogu hooaja vältel toimuvaid Eesti noorte pianistide sarja kontserte.
Kui vaatame tagasi viimase, VI Eesti pianistide konkursi tulemustele, siis ei Zahharenkova ega Poll polnud ju võitjad. Millest järeldan, et noori küpseid pianisti-isiksusi on reservis veelgi?
Olen kindel, et meie pianistid on rahvusvahelises konkurentsis vägagi tõsiseltvõetavad. Samas läheme omadega rappa, kui hakkame orienteeruma konkurssidele ja seal võimalikult paremate tulemuste saavutamisele. Kõrgeimaks eesmärgiks on ikkagi instrumenti absoluutselt valdava kunstniku, maailma märkava ning tunnetava inimese arendamine ja kasvatamine. Samuti, nagu on kunstiteos näiteks Beethoveni klaverikontsert, peab kunstiteos olema ka selle interpretatsioon.
Tulles tagasi teie küsimuse juurde, pean ütlema, et nii Zahharenkova kui Poll olid võitjad VI Eesti pianistide konkursil, mõlemad jõudsid finaali: Poll võitis (mitte ei kaotanud) II preemia, Zahharenkova võitis diplomi ja ERSO eripreemia. Sellest konkursist on möödunud juba kaks aastat, aga inimene areneb (vahel kahjuks ka taandareneb) kogu elu, ühe konkursi lõpptulemus väljendab hetkeseisu, oleneb paljudest mõjuritest.
Konkurss pole eesmärk omaette, esimene või teine koht seda enam. Talent areneb ja avaneb igaühel individuaalse ajagraafiku alusel: mõnel jääb tipp lapsepõlve, teisel jätkub arengukütust veel kolme-neljakümneseltki. Muusik erineb sportlasest selle poolest, et kui olümpiavõit on realiseerunud unistus, teatud mõttes tohutult ihaldatud lõpptulemus, siis konkursivõit on alles algus, võimalus, millest võib (kuid ei pruugi) alguse saada kestev lavaelu.
Tänapäeval vist ühest konkursivõidust ei piisagi, loetelu peab olema pikem?
Pole olemas mingit standardset kunstnikuteed. Vahel võib maailmakuulsuseni jõuda ilma ühegi konkursivõiduta, samas ei garanteeri ka kümme konkursivõitu publiku armastust ja pikaajalist, viljakat artistielu. Lõpuks on ju kõige olulisem see, mida on interpreedil öelda pärast seda, kui konkursid on seljataga. Kui korraks mõtleme, et kui palju on maailmas konkursse, sama palju võitjaid ? aga kui paljud neist jõuavad tippu?
Millisesse raskusastmesse asetate võidetud Rina Sala Gallo nimelise konkursi?
Konkurss oli raske ? läbida viis vooru, viis eraldi etteastet lühikese aja jooksul pole kerge ülesanne. Mihkli kava oli kaelamurdvalt raske, sisaldades tõeliselt ?tapvat? buketti klaveriliteratuuri kõige nõudlikumatest teostest.
Kuidas hindate nimetatud konkursi väärtust selles massiliste konkursside maailmas?
On üks rühm konkursse, mida hinnatakse teistest kõrgemalt: T?aikovski konkurss, Chopini konkurss, Fort Worth, Leeds, kuninganna Elisabethi konkurss Brüsselis ? eks neid on veel. Edasi tuleb väga suur hulk raskeid, soliidsete preemiate ja ulatuslike, nõudlike kavadega konkursse. Viimaste hulka võib arvata ka Rina Sala Gallo konkursi Monzas.
