Pühapäeval kell 17 avatakse Tallinna Kunstihoones ja Kunstihoone galeriis Ilya ja Emilia Kabakovi ning Raul Meele näitus, kell 18 Tallinna Linnagaleriis New Yorgis Kabakovi ateljees töötanud Villu Plingi ja Jan Bergi näitus. Esmaspäeval, 8. XI kell 16 toimub Eesti Kunstiakadeemia aulas EKA nõukogu avalik koosolek, kus promoveeritakse EKA 85. aastapäeval audoktoriks nimetatud Ilya Kabakov. Pärast tseremooniat peab Kabakov akadeemilise loengu vene keeles.
Ilya Kabakov on kahtlemata üks olulisemaid kaasaegseid kunstnikke maailmas. 1980ndate lõpul toimus Kabakovil, ?kommunaalkorteri kontseptualismi? ja sots-arti suurima esindaja esimene välisnäitus. Ta pühkis igaveseks jalgadelt Nõukogude Liidu tolmu ning kohtus taas oma noorepõlve tuttava ja tulevase abikaasa Emiliaga, kelle rolli nende praeguses ühisloomingus on tihti võrreldud Jean-Claude?i omaga Christo loomingus.
Kabakov võtab sisse oma õigustatud koha kontseptualismi ja installatsioonikunsti klassikuna Joseph Kosuthi, Joseph Beuysi, Lawrence Weineri, Hans Haacke kõrval. Ühtäkki oli lääne kunstiareenile ilmunud mees, kes rääkis elust Nõukogude Liidus kaasaegse kunsti keeles ja vedas endaga kaasa kogu oma põlvkonna, kes oli Läänest äralõigatuna kohalikust kontekstist lähtudes töötanud välja oma spetsiifilise kontseptualismi keele.
Kabakovi ja Meelt seob üle kolmekümne aasta kestnud sõprus, mis sai alguse Tallinna ja Moskva kunstnike tihedast läbikäimisest 1970ndatel.
Kui vene mitteametlik kunst 70ndatel ja 80ndatel esile kerkis, avastas tohutu suur hulk kunstnikke ennast modernistide situatsioonis: igaüks leiutas oma pildikeelt, igaüks koges enda kontseptide jõudu ja oma kunstilist maailma. Aga kui need kunstnikud jõudsid läände, selgus, et nad on osa modernistlikust minevikust. See oli vaid isoleerituse tragöödia, suletud ühiskonna sünkroniseerimatus lääne kunsti arenguga. Samas oli väike hulk kunstnikke, kes olid juba omaks võtnud võõrandunud suhte kunstikeelega, mis tähendas, et neid kunstnikke sai kerge vaevaga, loomulikult ja ilma probleemideta, integreerida postmodernsesse lääne kunstisituatsiooni.
Ilya Kabakov
Kuna eesti kultuur ei identifitseeri end vene provintsikultuurina, siis loomulikult toimus ja teadvustati meil meie kunsti metropolist Moskvast sõltumatu arengu tulemusena. Siinkohal meenutan, et Leo Lapin võttis eesti kunstielus 1968. aastal kasutusele termini liit-pop (soviet pop).
Minu meelest oleks meie kunstikäsitlustes eriti suhetes Moskvaga väga sageli sisuliselt õigem rääkida kohtumisest ühiste huvide valdkonnas, kus vastastikku toetati ja innustati üksteist; sel määral on vene dissidentlike kunstnikega lävinud eesti kunstnike ?rindemeesteks? nimetamine hilisemate noorte poolt tõde puutuv.