Viimsi Püha Jaakobi kirikus on kunstinäitusi korraldatud 2007. aastast peale, siis kui kirik tegutsema hakkas. Jaani kirikus on kunsti näidatud aga juba 1993. aastast. Erkki Juhandi on galeristina tegutsenud Viimsis algusest peale, Jaani kirikus neli viimast aastat. Juhandi oli EELK Viimsi koguduse vaimulik 1994–2007, 2019. aastast on ta Tallinna praostkonna vikaarvaimulik.
Kiriku juures tegutsev kunstigalerii ei ole just tavaline, kuid ega ka midagi eriskummalist. Üle Euroopa võib tuua näiteid, kus kirikugaleriides ei ole väljas mitte ainult nüüdiskunst, vaid seal käsitletakse ka teravaid sotsiaalseid ja poliitilisi probleeme. Kuigi, kui mõelda kas või Vatikani moodsa kunsti kogu peale – eks ikka selle põhjal, mis väljas on –, siis kunstnikelt on valitud teosed, mis vähem või rohkem puudutavad tüünet religioossust.
Kuidas määratled kirikugaleriid? Kas seal võib eksponeerida ükskõik millist praeguse aja kunstiteost või lähtud ikkagi kindla(ma)test kriteeriumidest?
Loomulikult toimub kirikutes eripalgelisi (vaimulikke) kontserte ja need on väga hinnatud. Äsja toimusid Tallinna Jaani kirikus Arvo Pärdi juubelikontserdid ja kirik oli rahvast tulvil. Teadupärast on kirik õhtumaises kultuuriruumis olnud sajandeid muusika kõrval ka kujutava kunsti eestkostja ja tellija. Lisaks sõnale oli vaja näitlikustada kuulutuse olemust. Jaani kogudus on Eesti vanimaid, algselt paiknes see Püha Vaimu kirikus ja seal võib praegugi imetleda Bernt Notke kappaltari kõrval ka enamjaolt XVII sajandist pärit vääridele maalitud nn vaeste piiblit – biblia pauperum –, ka kirjaoskamatu sai osa pühakirja tähtsamatest sündmustest. Kultuurilise kirjaoskuse puudumine puudutab ka nüüdiskunsti. Võib-olla kõlab võõralt, kuid mulle on nüüdiskunstil, vähemalt osaliselt, olemuslik suundumus kristliku kiriku sõnumi kuulutusele. Kahju, et kujutav kunst on kirikus jäänud muusika kõrval marginaalseks, jääb vaid loota, et Jaani kiriku galerii ja näitused Viimsi kirikusaalis toidavad seda hingevajadust ja tasandavad ebavõrdsust.
Ma ei tea küll ühtegi galeriid, kus näituseprogrammi ei pandaks teadlikult kokku. Head kunsti ei pea aga tsenseerima. Kunstnikud on meid omaks võtnud, jääb vaid loota, et mõlema galerii tegevust on märganud ka publik. Me eksponeerime eelkõige nüüdiskunstnike loomingut, tõsi, ükskõik milline teos meile ei sobi, kuid kõik ei peagi kirikusse sobima. Ma pole söandanud küll ühelegi kunstnikule ettekirjutusi teha, eeldan, et nad ise otsustavad ja taipavad, mida eksponeerida ja mida mitte. Minult on mõne konkreetse teose puhul küll küsitud, kas see peab ikka siin väljas olema. Kas siis inimkeha liigne alastus või vaatajat on häirinud abstraktse maaliga tekkiv assotsiatsioon, kuid ega ka vaatajatele pea kõik võrdselt meeldima. Aastas on meil ju ligi kaksteist näitust, sealt annab valida ja leida endale meelepärast küll. Ma pole palunud üheltki kunstnikult võltsreligioossust ega paatoslikke teoseid.
Kas need piirangud oled sa galeristina ise endale seadnud või pead arvestama ka kirikule üldomasega?
Viimsi Püha Jaakobi kirik on eriline, kuna näitused toimuvad seal kirikusaalis. Kirik on ju eelkõige Jumala koda, seal peetakse ennekõike jumalateenistusi, palvusi ja ametitalitusi. Seega ei tohi sealsed näitused riivata inimeste hinge ja usulisi tundeid, ikka vastupidi – need peavad toetama ja innustama inimest tema vaimse kasvamise teel. Võib-olla on mu jutt ähmane, kuid näiteks kui keegi tuleb oma lähedase matusele, siis eksponeeritav näitus ei saa olla vasturääkivuses igaviku kuulutusega. Ja ega olegi seda. Vaid ühel korral on mul palutud üks maal asendada, nii ma siis tegingi. Jaani kirikus on aga eraldi galeriiruum, mis võimaldab kunstil tervikuna paremini mõjule pääseda. Kuigi just Viimsi on olnud mitmele tippkunstnikule suurimaks üllatuseks: ruum on arhitekti poolt nii hästi organiseeritud, et kunst oleks justkui valatud sinna seintele, pealegi on aken piki kirikulage otse taevasse. Tasub tulla vaatama.
Millest lähtud näituseprogrammi koostamisel? Kui palju arvestad sellega, mida teistes galeriides näidatakse? Jaani kiriku galerii asub ju Tallinna Kunstihoone vahetus läheduses.
Salajas ikka rõõmustan, et kunstnikke, kes soovivad näitust teha, on palju ja nad peavad ikka ootama, et näitust saada. Galeriid on suveräänsed ja ega teistega alati arvestada ei saa, kuid väga meeldiv on aeg-ajalt mõne teise galerii ja galeristiga koostööd teha. Näiteks Vabaduse galeriiga, sest vastates huumoriga pooleks: Vabaduse galerii asub ju Jaani kiriku õuel.
Kas mõni meie kunstnikest on eetilistel põhjustel ka loobunud kirikugaleriis oma tööde eksponeerimisest?
Kui ma Viimsis alustasin, siis mäletan, kuidas nii mõnigi kunstnik kõhkles, kas ta ikka sobib, kas ta tahab ja saab tulla. See on väga inimlik ja arusaadav. Ma pean lähtuma kunstnikust, tema loomingust, sõnumist, mida ta tahab öelda, et siis see välja tuua. Püüan galeriis esinevatele kunstnikele olla ainult märkamatult toeks ja abiks, innustada ja toetada neid, kui vaja.
Kindlasti on inimesi, kes kirikuuksest kunagi sisse ei astu. Las nii jääbki, ega keegi ei sunni. Kunstnikud on erinevad ja alati ei saa kõigile kõiges vastu tulla. Ma loobujaid siiski ei mäleta. Olen tänulik kõikidele kunstnikele, kellega olen koostööd teinud.
Kes on su galeriide publik? Kas saab rääkida spetsiifilisest külastajast ja tema ootustest?
Kõik need inimesed, kes kiriku uksest sisse astuvad, ükskõik siis mis põhjusel. Küllap oled märganud, et juba aastaid on saadaval brošüürid „Teeliste kirikud“, ega seal muud kirjas ole kui kirikute lahtioleku ja jumalateenistuste ajad. See, et kirikud on vähemalt suvekuudel avatud, on suurepärane. Viimsi ja Tallinna Jaani on aasta ringi avatud, see on sinna, ka näitustele sissepääsemise eeldus. Püha Jaakobi kirikul, mis asub Tallinna Jaani kirikust vaid 15 kilomeetri kaugusel, on ka sealse elanikkonna toetus. Jaani kirik omakorda asub linna keskel ja koguduse elu on väga aktiivne, inimesi käib tõesti palju.
Kuhu asetad Jaani kiriku ja Viimsi Püha Jaakobi kiriku galerii Eesti kunstiväljal? Millist rolli need seal kannavad?
Kirik ei ole ega peagi olema mingi kristlik kultuurimaja, kiriku kuulutuse keskne sõnum on ajatu. Ükskõik kui head kontserdid ja näitused ka toimuvad, kahvatuvad need Jumala enese ilu ja armastuse ees. Kirik kannab eneses igavikulist mõõdet. Olen paljudes Euroopa katedraalides ja kirikutes näinud nüüdiskunsti näitusi, olen siis tundnud erilist salapära ja austust Looja vastu. Nii ka Eestis. Näituskorraldus kirikugaleriides ei vastandu kuulutusele, küll on aga meediumid erinevad. Mõte kristlikust kultuurimajast võib esmapilgul tunduda ahvatlev, kuid selline tegevus oleks küll väga lühikese perspektiiviga. Muidugi oleme harjunud ka kunsti pidama rohkem ajatuks kui ajalikuks nähtuseks. Eks harjumatu ole seegi, et üks vaimulik peab galeriid, aga kui mõni näitus on kedagi puudutanud, siis ehk tasub jätkata. Kus Viimsi Püha Jaakobi ja Tallinna Jaani kiriku galerii tegevus kunstiväljal asetseb, jäägu teiste hinnata.
