Vassily Kandinsky (1866–1944) XX sajandi algul kirjutatud raamatuduo ilmumine eesti keeli on suursündmus, mis sobitub hästi tänavusse segaduseaastasse, mil räägitakse „uuest normaalsusest“ ja „uuest reaalsusest“ (võikad sõnapaarid, mille kasutamist võiks mõne äpiga seirata ja piirata) ja mil labased sõuelemendid mõjuvad uudsete ja ühiskonda šokeerivatena. Teos sobitub eriti hästi praegusesse sügisesse, mil kaasaegse kunsti olemuse poleemika igikestev tulekolle on taas leegitsema löönud.
Krista Simsoni ja Mall Ruiso suurepärane tõlge sisaldab Kandinsky manifestilaadset teksti „Vaimsusest kunstis“ ning selle omamoodi detailsemat ja kunstnikele praktilisemaid näiteid andvat kirjutist „Punkt ja joon tasapinnal“. Kandinsky tekstid olid mõeldud reaktsiooniks XIX sajandi materialismilainele. Vanad vormid olid XX sajandi alguseks murenenud, kogu maailm kobrutas ja vähegi erksamad vaimud, kelleks enamasti kipuvad ikka olema kaunite kunstide viljelejad, otsisid väljapääsu. See ummikseis on praegugi uuesti või siis ikka veel tuntav. Nagu vastas alati lummav Viivi Luik hiljutises intervjuus küsimusele, kas luuležanri võimalused on eneseväljendusena end ammendamas või ammendanud: „Jah. Jälle on aeg, kus oleks tarvis luuleuuendust.“1 Sama võib öelda ka paljude muude valdkondade kohta.
Esoteeriline Kandinsky
Venemaal sündinud, Saksamaale emigreerunud ja lõpuks natside eest Prantsusmaale põgenenud Kandinsky oli vene kunstitraditsiooni laps. Krista Simsoni ja Peeter Toropi kirjutatud järelsõnas antakse hää pilt tema suhtest vene avangardiga ja sellest, kuidas tema „looming kasvab välja XIX sajandi lõpu muutustest eelkõige vene kultuuris“ (lk 278). Saame selge pildi tema seosest vene sümbolismi suurkujudega (Merežkovski, Belõi, Brjussov jt), erinevusest teise abstraktse kunsti isa Malevitšiga ning pingest, mis tema saksa kultuuriruumi sisenemisega kasvab: „Vene kriitikud heitsid omakorda Kandinskyle ette Lääne-Euroopa väärtuste propageerimist ja Müncheni mürgise mõju alla sattumist“ (lk 287).
Just Münchenist ja seda ümbritsevast maailmast pärineb teine tugev joon, mis Kandinskyt vääramatult vormis. Sääl leidis 1907. aastal aset ajalooline Teosoofia Ühingu konverents, kus Rudolf Steineri nimeline vaimne õpetaja tõi lavale oma eurütmiatantsu etendused. See ja üldisemalt paljuski kunstilisusele keskendumine, ent ka vaidlused noore Jiddu Krishnamurti rolli üle ühingus, panid aluse Antroposoofia Seltsi loomisele.2 Steineri arusaamad kunstist ja vaimsusest, ka tema värviteooriad, olid Kandinskyle määrava tähtsusega. Kummalisel kombel läks selle laiemaks märkamiseks lõputult aega, enne kui soomerootslane Sixten Ringbom sellele 1960. aastatel tähelepanu juhtis.3
„Mitte-esitava kunsti teerajajate ilmsemaks ja põletavamaks probleemiks on abstraktse kunsti sisu. Kui esitavad vormid olid likvideeritud või lammutatud, ilmnes oht, et töö kaotab oma sisu täielikult. Värv, joon ja vorm jäid järele, ent kas sellest piisas? Kas ahenes kunstiteos vaid pelgalt dekoratiivseks. Sellest piinavast tundest oli raske vabaneda. Ka ei saanud tähendust puudutavat küsimust õlakehitusega kõrvale jätta, sest neil aegadel pidi kunstiteos midagi tähendama. Aeg ei olnud veel küps vastu võtma mõtet sisutusest, mõtet kunstiteosest tühja sõnumina või otsese negatsioonina“.4
Kandinsky meelest oli see otsitav sisu sisemise kogemuse kaudu tajutav vaimne tõelisus. Steiner kutsus üles kunsti, religiooni ja teadust ühendama ning kirjutas raamatu „Wie erlangt man Erkenntnisse der höheren Welten?“5 Sellele küsimusele vastuseks toob Kandinsky abstraktse kunsti. Kõik kunstiga seonduv lähtub Kandinsky käsituses hingelistest vajadustest, mis on Steineri järgi piiritletavad ja kogetavad suurused. Kandinsky praktiseerib antroposoofilisi vaimseid harjutusi ja meditatsiooni: „Niipalju kui teame, ei pidanud ta müstilist süvenemist eesmärgiks omaette, vaid vahendiks kunstiliste eesmärkideni jõudmisel. Seepärast ongi mediteerimise kaudu paljastuv tõelus tähenduslik“.6
Nõnda võiks nii mõnigi Kandinsky oluline märkus pärineda vabalt hoopis Steineri sulest: „Käesolevas teoses on korduvalt juttu materiaalsusest, immateriaalsusest ja ka nende vahepealsest olekust, mida saab iseloomustada kui „rohkem või vähem materiaalset“. Kas k õ i k on materiaalne? Või on k õ i k vaimne? Kas see, mis mateeria ja vaimu vahele jääb, ei kujuta endast hoopis ühe või teise erinevaid astmeid? Mõte, mida positiivne teadus peab „vaimu“ produktiks, on tegelikult samuti mateeria, kuigi ainult tundlike meeltega tasutav“ (lk 21).
Peab mainima, et Kandinsky pidamine abstraktse kunsti isaks on küll õige, ent tema kõrvale on kerkinud ka ema: rootsi kunstnik Hilma af Klint (1862–1944), kelle eluajal laialdaselt eksponeerimata jäänud tööd 2015. aastal ka Kumu seinu katsid. Ka Klint sai innustust Steinerist ja tema ideedest ning ammutas nagu hilisemad sürrealistid ainest ja teadmisi spiritistlikke tehnikaid kasutades.7 Selle osa võiks lõpetada Sirje Helme sõnadega: „Kandinsky, František Kupka, Kazimir Malevitš, Piet Mondrian ja paljud modernse kunsti rajajad ei olnud pelgalt kursis teosoofiliste, vaimsete tekstide ja esoteeriliste õpetustega, vaid rajasid neile oma töö ja uskusid, et abstraktsed visioonid saab täita esoteerilise tähendusega.“8
Vaimsusest kunstis
Kandinsky mõistab, et iga kunstiteos on oma aja laps ning igal kunstnikul on pidada oma võitlus: „Igale ajastule on antud mingi vabaduse määr. Ja s e l l e vabaduse piire ei või ületada ka kõige geniaalsem jõud. Kuid igal juhul tuleb s e e määr ammendada, mida tehaksegi“ (lk 33). Talle on oluline, et kunstil oleks peale välise vormi sisemine tasand, mida väline vorm aitab esile tuua. Ei saa olla kunsti kunsti pärast, sest sel juhul on tulemus säärane: „Lõuendil oleva terviku harmoniseerumine annab tulemuseks kunstiteose. Seda teost vaadeldakse külmal pilgul ja ükskõikse meelega. Asjatundjad imetlevad „tehnikat“ (nagu imetletakse köietantsijat) ja naudivad „maalilisust“ (nagu nauditakse pasteeti“ (lk 15). Tõelist kunsti (milline hirmutav sõnapaar!) kannab Kandinsky sõnutsi „üks ja sama eksimatu teejuht: s e e s m i s e v a j a d u s e p r i n t s i i p“ (lk 55). Kunstnikud, kes oma sisemist rada tundma õpivad ja järgivad, rajavad teed uuele ajastule, mil vahepeal mandunu taas pead tõstab: „maalikunsti praegune vaimsus on otseses orgaanilises seoses uue vaimse kuningriigi juba alanud ülesehitamisega, kus sellest vaimsusest on saamas s u u r e v a i m s e a j a s t u hing“ (lk 104).
Need on suured ja utoopilised sõnad, eriti ajal, mil sääraste ideaalide ajel elamine tundub hullumeelne. Ent Kandinsky ei ole pelk üldistaja, vaid näitab teises tõlgitud teoses, et ideaalide järgi elamine eeldab kunstnikult ka konkreetset meetodit, teadmisi ja tehnikaid. Nõnda ongi „Punkt ja joon tasapinnal“ katse „leida kunstiteaduslikuks uurimistööks mingi normaalne meetod ja seda rakendada“ (lk 129). Kandinsky annab meile siin kätte nii vahendid, kuidas analüüsida kunstiajalugu, kui ka pinnase uue kunsti loomiseks. Tema vaatluse all on iga kunstiteose kaks põhielementi punkt ja joon nende täies hiilguses – tulemus on ammendav.
Kuivõrd erinesid Bauhausi kunstikoolis õpetanud Kandinsky arusaamad tema varasemast entusiasmist on juba eraldi lugu. Loodetavasti on nende kahe teose ilmumine tõukeks viljakale diskussioonile nii kunstimaailmas kui ka mujal, eriti seoses Kumus avatud aukartustäratava Ado Vabbe näituse ja Tiiu Talvistu monograafiaga. Oli ju Vabbe Kandinsky õpilane.9
Lõpetuseks
Kandinsky ütleb „Abstraktne maal jätab endast järele looduse „pinna“, aga mitte tema seadusi. Lubage mul kasutada „suuri sõnu“ – kosmilisi seadusi. Kunst võib olla suur vaid siis, kui sel on kontakt kosmiliste seadustega ja see allub neile.“10
Kui aga kunstnik allub kosmilistele seadustele, võivad need suured jõud ju välja lüüa kus tahes. Inimene on kõiksuse mängukann. „Jumalik vajab inimlikku [vahetalitust], kuna ta on suunatud inimesele inimese kaudu“ (lk 49) ja seega võib ka pealtnäha kõige tühisem kunstiteos olla sisemiste avaruste kuulutaja ja teener.
Üks ametnik ründas hiljuti kaasaegset kunsti (jah tervikuna!) sõnadega: „Kohtumistel oma valijatega olen 100 protsenti kuulnud, et nemad ei ole nõus olema need lollid, kelle käest võetakse ära raha, et sellist kunsti esitleda“.11 Ta tõi naeruväärsete kunstiteosete seas muu hulgas välja näiteks ka ühe Mondriani töö. Sääraste kunstinautlejate puhul ei saa tõesti rääkida lollusest, vaid vaimsest laiskusest, mugavusest, mülkast, millest igaüks, kes ennast vähegi inimeseks pidada tahab, ennast üles peab ajama. Selleks sobib hästi Kandinsky lugemine, seejärel võiks näiteks tutvuda suure traditsionalistliku kunstiteadlase Ananda K. Coomaraswamy vaimse pärandi jätkaja Roger Lipsey raamatuga „Meie enda kunst. Vaimsusest XX sajandi kunstis“ („An Art of Our Own: The Spiritual in Twentieth Century Art“, Shambala, 1988), kus on üritatud Kandinsky alustatut XX sajandi lõpu kontekstis hinnata. Ja muidugi on sobilik ka oma sisemaailma süüvimine – see võib tuua ootamatuid avastusi. Lõpetagem teise suure XX sajandi alguse kunstniku André Bretoni sõnadega: „Keset kõiki nurjatusi, mille me pärinud oleme, tuleb tunnistada, et meile on jäetud kõige suurem vaimne vabadus. Meie asi on sellega õigesti ümber käia. Orjastada kujutlusvõime, kas või selle nimel, mida kutsutakse labaselt õnneks, tähendab reeta kogu meie sisemuses leiduv ülim õiglus. Üksnes kujutlusvõime abil saan ma aimu sellest, mis võib olla“. 12
1 Alvar Loog, Viivi Luik: sallivus on tegelikult ükskõiksus. – Postimees 21. IX 2020.
2 Teosoofia Ühing loodi New Yorgis 1875. aastal madame Blavatskaja jt eestvedamisel. Tegu on XX sajandi ühe mõjukama alternatiivreligioosse sünkretistliku liikumisega, mis ammutab ainest ida usunditest ning peab „tõde uskudest ülemaks„. Antroposoofia Ühing keskendus aga ida asemel lääne müstilisele traditsioonile.
3 Vt Sixten Ringbom, The Sounding Cosmos: A Study in the Spiritualism of Kandinsky and the Genesis of Abstract Painting. Åbo Akademi, 1970. Ringbomi Kandinsky ja Robert Welshi Mondriani retseptsiooni ümberhindamisest sai alguse modernse kunstiajaloo ümbermõtestamine ning selle tugeva esoteerilis-religioosse liiniga sidumine, mille tulemused alles ootavad täielikku esitlemist. Ka Eesti kontekstis on veel paljutki teha. Vt nt Sirje Helme, Theosophy and the Impact of Oriental Teaching on the Development of Abstract Art. – Baltic Journal of Art History 2014, nr 7, lk 81−109.
4 Sixten Ringbom, Nähtavat ületamas, Abstraktse kunsti teerajajatest. Tlk Raimo Seljamaa. – Kunst 1992, nr 1, lk 13.
5 Eesti keeles ilmunud esmakordselt pealkirjaga „Kuidas saavutatakse teadmisi kõrgemaist maailmust„ (Eesti Antroposoofilise Seltsi Kirjastusring, 1930).
6 Ringbom, lk 15.
7 Vt nt Liis Pählapuu, Abstraktse looduslikud juured. – Sirp 10. IV 2015. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/abstraktsuse-looduslikud-juured; 2019. aastal esilinastus nüüdseks ka Eesti kinodes näidatud Halina Dyrschka dokumentaalfilm „Teisel pool nähtavat. Hilma af Klint“ („Beyond the Visible: Hilma af Klint“), mis kinnistab Klinti rolli abstraktse kunsti rajajana.
8 Helme, lk 90.
9 Tiiu Talvistu ja Mary-Ann Talvistu kureeritud näitus „Ado Vabbe. Wunderbar“ (Kumus 28. VIII 2020 – 31. I 2021); Tiiu Talvistu, Ado Vabbe. Wunderbar. Kumu, 2020. Vt ka Johannes Semper, A. Vabbe ja ekspressionism. Rmt: Näokatted, Odamees, 1919, lk 67–72.
10 Ringbom, lk 31.
11 Siiri Erala, Maailmakuulsad kunstnikud ja Mark Soosaar sattusid ekrelaste turmtule alla. – Pärnu Postimees 17. IX 2020.
12 André Breton, Sürrealismi manifestid. Tlk Kristjan Haljak. TLÜ Kirjastus, 2019, lk 14–15.