2020. aastal on Eesti Kultuurkapital taas kuulutanud välja üleriigiliselt tähtsate ehitiste ideekonkursi, et neid osaliselt toetada kultuurkapitali rahaga. Esimeses, 1996. aastal koostatud nimekirjas oli kolm hoonet: Kumu, Eesti Rahva Muuseum ja Eesti muusika- ja teatriakadeemia. Nende rahastamisega ühines kulka 2002. aastal. Nüüd, kui otsitakse uusi kandidaate, on Kinoliit esitanud oma plaani muuta Tallinna vanalinnas paiknev Kinomaja multifunktsionaalseks filmikeskuseks. Täpsemat teavet jagab Kinoliidu tegevjuht Kadri Vaas.
Räägi palun filmikeskuse projektist lähemalt.
Loodetavasti tuleb 2023. aasta sügisel avatavasse keskusesse kaks eri suuruse ja ajakohase tehnikaga sisustatud kinosaali, filmihariduskeskus ja laste filmistuudio. Samuti jätkab majas tööd filmiinstituut, tegutsevad kohvik ja filmipood. Endine Kinomaja avatakse taas linnarahvale filmikeskusena ja pakutakse leevendust filmihariduse kitsaskohtadele.
Filmikeskuse näol ei ole tegemist vaid Tallinna-keskse ettevõtmisega, vaid kavas on kaasata ka maakonnakinod, millega koostöös pakutakse filmi- ja haridusprogramme. Maakonnakinode kaasamine on oluline selleks, et tagada filmihariduse levi ka suurematest keskustest väljaspool. Keskus aitab maakonnakinosid, koole ja teisi organisatsioone, koostades Eesti filmidele pühendatud haridus- või filmiprogramme ning viies need sihtgruppideni. Vähem tähtis ei ole ka koolituse pakkumine haridustöötajatele ja maakonnakinode töötajatele: anname neile võimaluse oma teadmisi ja oskusi kasvatada ning tutvustada filmikultuuri juba lasteaia- ja kooliealistele lastele.
Eesti filmil on läinud viimastel aastatel üle ootuste hästi, kuid valdkonnas on küllalt lahendamata kitsaskohti. Inimesed tarbivad üha rohkem audiovisuaalset sisu, kuid tuleb tõdeda, et filmi- ja telealase kirjaoskuse tase jätab kohati soovida. Teadlikkus väärtfilmidest, Eesti filmitööstuse mitmekülgsest loomingust ja meie rikkalikust filmipärandist on juba niigi vähene, viimased arengusuunad Eesti kinoturul teevad paraku aga veelgi murelikumaks.
Eesti filmitegijad on tõestanud, et meil tehakse häid filme, mis suudavad konkureerida rahvusvahelisel tasemel, samuti on Eesti vaataja üles näidanud üha suuremat huvi kodumaise filmi vastu. Kui menukamad täispikad mängu- ja animafilmid toovad vaataja saali, siis kahjuks jääb suurem osa eri liiki filmitoodangust kino- ja telelevist kõrvale ning autoritel napib võimalusi oma loomingu tutvustamiseks, eelkõige kinolinal.
Kuidas tekib uue filmikeskuse sünergia teiste filmiinstitutsioonide ja muu kultuuriväljaga?
Kitsaskoht on praegu eesti filmide pildilt kadumine, kui filmi aktiivne kinoleviaeg saab läbi. Animafilmid kaovad aeg-ajalt isegi enne, kui jõuavad üldse kinos linastuda. Dokumentaalfilmid tiirlevad välismaistel festivalidel, aga kodumaal ja suurel ekraanil näeb neid võrdlemisi harva. Eestis peab olema üks koht, kus autorid saavad kogu aeg oma filme näidata ja vaatajad neid ka vaadata. Filmikeskuse ülesanne on ühest küljest rikastada inimeste võimalusi filmidega tutvumiseks, teisest küljest täidab hariduslik keskus missiooni toetada koole üle Eesti filmikultuuri sidumisel õppekavadega. Olen veendunud, et aluse väärtfilmide mõistmiseks ja mõtestamiseks peavad nii kodu kui kool looma lapsele juba varases nooruses.
Filminduse kui ühe peamise kunstiharu tugevam ja mitmekülgsem katmine haridusvaldkonnas on asendamatu tähtsusega noorte laiapõhjalise silmaringi kujundamisel. Kuigi filmiharidus on riiklikku õppekavasse sisse kirjutatud, puudub selle elluviimiseks ja lõimimiseks teiste õppeainetega süstemaatiline metoodika. Tõsi, filmikultuuri leiab üldhariduskoolide õppekavadest valikkursusena, ent sedagi pakutakse vaid vähestes koolides. Üks põhjusi on õpetajate nappus, teisena kerkib esile suurem vajadus kasutada digitaalseid ja interaktiivseid õppematerjale, mis arvestaksid audiovisuaalsete meediumide kasvava osatähtsuse ning nõuetega igapäevaelus. Filmihariduse vähene kättesaadavus toob kaasa vähese huvi väärtfilmide ning filmiklassika vastu, mis peegeldub kahetsusväärsel kombel ka kinokülastuste arvu. Filmikeskus kui filmihariduskeskus täidab selle lünga, hakates pakkuma algteadmisi kinematograafiast ning toetama õpetajaid filmide sidumisel eri õppeainetega. Juba praegu tegeleme me muu hulgas ka vastavate materjalide kogumise ja ettevalmistamisega, seda koostöös õpetajatega, aga ka rahvusvaheliste projektide pinnalt.
Ainuüksi Tallinnfilmi arhiivis on 1500 filmi. Meie lapsed aga ei saa neid filme vaadata suurelt ekraanilt ja see on tegelikult väga halb. Tallinnas tuleb teha kinoteek ning Kinomaja on oma asukoha ja väärika ajalooga filmikultuuri keskuseks ideaalne valik. Keskuse trump on luua lisaväärtust absoluutselt kõigile, kes soovivad ennast seostada filmi- ja televaldkonnaga, seda nii filmitegija kui ka vaataja seisukohast.
Miks peaks toetama just teie projekti?
Filmikeskuse loomise ettevalmistused algasid 2017. aastal ning kaks aastat hiljem valmis Koko Arhitektidel keskuse eskiisprojekt. Kinoliit ja filmi instituut tegid riigikogu kultuurikomisjonile ettepaneku rahastada loodavat Eesti filmikeskust kultuurkapitali vahenditest. Projekti maksumus koos tehnika ja sisustusega on suurusjärgus kolm miljonit eurot. Tutvusin ka teiste kultuuriorganisatsioonide ettepanekutega, mis olid laekunud riigikogu kultuurikomisjonile: häid ideid oli palju rohkem kui kultuurkapitali aastane tootlusvõimekus kuni 8 000 000 eurot! Ühinen siinkohal kunstiakadeemia rektori Mart Kalmu väljaöelduga,* et küsimus on, kas kultuurkapitali ehitustoetus peaks minema mingi grandioosse suurehitise tarvis või tegelikult on jäänud meil palju väikeseid asju tegemata. Ma kaldun arvama, et Eestis on jäänud palju väikeseid asju tegemata. Filmikeskuse projekti kasuks räägib ka see, et pärast maja renoveerimist ja sisseseade uuendamist ei pea riik hakkama loodavale keskusele sadu tuhandeid eurosid tegevustoetust määrama. Pealegi saaks riik selle projektiga täita lüngad laste ja noorte filmihariduses.
* https://vikerraadio.err.ee/1125209/kultuuriuudised