MÄRT VÄLJATAGA: Johanneste ilmutused 
Kas Aeg andestab Barbarusele ja Semperile „arguse, ülbuse ja muud patud“? Vastus sõltub sellest, kas nad ümmardasid keelt piisavalt, kas tegid piisavalt häid luuletusi. 
Euroopa, esteedid ja elulähedus. Semperi ja Barbaruse kirjavahetus 1911–1940. I–II. Koostanud Paul Rummo. EKM Teaduskirjastus, 2020. 1168 lk.
Ju lapsena kuuldusi Semperi-Barbaruse kirjavahetusest kuulsin mina. Selle ilmumisest kirjutati, seda kuulutati. Lõpuks muutus teema justkui halvaks naljaks, unustati ja maeti maha. Pika mäluga inimeste taganttorkimisel, kirjandusmuuseumi eestvedamisel kaevati mõte aga välja ja nüüd on 675 kirja koos fotodega lugeja ees. 
Semperi kirjad olevat 1956. aastal arhiivist avastanud Ralf Parve, kes avaldas neist katkendeid pühendusteoses „Johannes Semper elus ja kirjanduses“ (1967). Paul Rummo kirjutas Keeles ja Kirjanduses (1974, nr 1): „Vajadus kogu kirjavahetus tervikuna varem või hiljem publitseerida on väljaspool kahtlust.“ Viis aastat hiljem teatab ta Loomingus (1979, nr 8): „Paari tuhande leheküljelise põneva materjali järjestamise ja kommenteerimisega on lõpule jõutud. Kirjastuses „Eesti Raamat“ jätkatakse koos asjaomase toimetuskolleegiumiga tööd käsikirja trükivalmis seadmisel.“ 1981 märgib Olev Jõgi (KK nr 3): „Barbaruse-Semperi kirjavahetus ilmub – usume, et mitte ainult loodetavasti – 1982–1983, tänu Paul Rummo eestvõtmisele ja entusiasmile.“ Kuus aastat hiljem on Jõe toon muutunud (KK 1987, nr 8): „Lool on juba mitu aega skandaali maik juures. Tuleks luua mingi aukohus, kes süüdlased vastutusele võtaks! Ja otsusest ajalehtedes teatataks – õnnetuste ja kuritööde all.“ 33 aastat hiljem on kauaoodatuke valmis – imed on võimalikud! 

PILLE-RIIN LARM: Romaan või novell, aga kirjades
Johannes Vares-Barbaruse ja Johannes Semperi kirjavahetus on hindamatu kultuurilooline dokument.
15. septembril esitleti Tartus igas mõttes kaalukat teost. Kõigepealt kaaluvad selle kaks köidet kokku 2135 grammi. Lisan veel arve, et lugejale oleks teose maht hõlmatav: 675 kirja, 1168 lehekülge ja 2406 kommentaari. Ennekõike on aga siiski tegu kahe Johannese mõttemaailma ja sõpruse ning muidugi nende aja haruldaselt detailirohke jäädvustusega. Lubage tutvustada: „Euroopa, esteedid ja elulähedus. Semperi ja Barbaruse kirjavahetus 1911–1940“.
Klassivendadest kirjanike kirjavahetuse tekstikriitilise väljaande avaldamise ettevalmistamine on Eesti kirjandusmuuseumis vaheaegadega väldanud 40 aastat. Paul Rummo alustatut jätkas Abel Nagelmaa ning lõpule on töö viinud Marin Laak ja Tiina Saluvere. Esitlusel kõnelesid teosest Janika Kronbergi juhtimisel Leena Kurvet-Käosaar, Arne Merilai, Sirje Olesk ja Jaak Valge.

Arhitektuurilugu on olnud vallutuste ajalugu. Andres Kure intervjuu New Yorgi Columbia ülikooli arhitektuuriprofessori Reinhold Martiniga. REINHOLD MARTIN: „Lõppude lõpuks on ajaloolane tuleviku teadlane, kes uurib minevikku, et leida tõendusmaterjali selle kohta, mis on maailmas tulemas.“
New Yorgi Columbia ülikooli arhitektuuriprofessor Reinhold Martin on olnud viimasel paaril kümnendil üks olulisemaid arhitektuuriajaloo ümbermõtestajaid. Tema valdkondadevahelistes uuringutes on lähenetud arhitektuurile kui meediale, vahendajale ja kokkusidujale, sest arhitektuur on alati seotud infrastruktuuri, sotsiaalsete protsesside ja kollektiividega. Martin on ka viljakas autor kultuuripressis, panustab kriitilisse arutellu nii Ameerikas kui ka kogu angloameerika kultuuriruumis. Muu hulgas oli ta mõjuka ajakirja Grey Room kaasasutaja aastal 2000 ning tema raamatud on näiteks „Organisatoorne kompleks: arhitektuur, meedia ja korporatiivne ruum“ („The Organizational Complex: Architecture, Media and Corporate Space“, 2003) ja „Utoopia tont: arhitektuur ja potmodernism, jälle“ („Utopia’s Ghost: Architecture and Postmodernism, Again“, 2010). 2019. aasta oktoobris nimetati Reinhold Martin Eesti kunstiakadeemia audoktoriks. On huvitav lisada, et Reinhold Martinil on perekondlik seos Eestiga, tema isa sündis Tallinnas ja lõpetas II maailmasõja eel reaalkooli.

JIŘÍ TINTĚRA: Valga lõvipeadega maja
Aadressil Julius Kuperjanovi 12 restaureeritud hoonel on sümboolne väärtus. See näitab, et ka Valgas juhtub imesid, et linnal on tulevik, millesse tasub panustada.
Valgas sai suve hakul valmis linna ajaloos esimene munitsipaal-üürimaja. Üürimajaks restaureeriti aastakümneid seisnud mälestis: lõvipeadega maja aadressil Julius Kuperjanovi 12. Vastvalminud hoone on hea näide Valga viimaste aastate püüdlustest võidelda kahaneva linna saatusega ja seetõttu väärib antud juhtum põhjalikumat tähelepanu.

Music Estonia laseb oma liikmete häälel kõlada. Maria Mölderi intervjuu Music Estonia juhi Ave Tölptiga. AVE TÖLPT: „Muusika taga on lai võrgustik. Praegune olukord on näidanud, et see süsteem on paindlik ja isetoimiv, aga see ei ole ka piiritult paindlik.“
Music Estonia (ME) juhina asus septembri algul tööle senine Eesti Jazzliidu tegevjuht Ave Tölpt. Möödunud nädalal sai Music Estonia ka uue juhatuse, kus on väga mitmesuguse taustaga kompetentseid inimesi.

JOHANNES LÕHMUS: Kas armastus on kingitus või kohustus? 
Veiko Õunpuu filmimaailmas hinnatakse jala käimist, second–hand-esteetikat, head muusikat ja looduslähedust. 
Working class hero is something to be.  
John Lennon 
Veiko Õunpuu on erandlik ja eriline autor nii Eesti kui ka maailma filmikunstis. Sel aastatuhandel on siin ainus temaga võrdselt viljakas režissöör René Vilbre. Eesti filmi andmebaasi andmetel on mõlemad mehed teinud alates 2000. aastast kuus mängufilmi, mis on pikemad kui 30 minutit. Kui Vilbre produktiivsusele on kaasa aidanud kolme veretilga ohverdamine mujalt sisse ostetud komöödiaaltarile,ⁱ siis Õunpuu on oma senises filmograafias kompromissitult truuks jäänud isiklikust lähtepunktist tõukuvale loomingule. See statistiline maamärk teeb au nii talle, tema loomingulistele partneritele kui ka kogu Eesti filmi vereringele, kuna näitab, et kunstilist visiooni pole ilmtingimata vaja turumajanduslikule vaatemänguvajadusele ohvriks tuua. Põhjalikud artiklid Veiko Õunpuu neoliberalismile vastuvoolu ujumise meetoditest ja ideelistest alustest ning tema loomingu „jahedast intiimsusest“ on inglise keeles kirjutanud Eva Näripeaⁱⁱ ning sestap ei maksa nendel siin pikemalt peatuda.  

BIANKA PLÜSCHKE-ALTOF, JOONAS PLAAN, PIRET VACHT, HELEN SOOVÄLI-SEPPING: Noorte mure ja võitlus kliimamuutuse vastu
Kui noortele kliimaaktivistidele võib mure kliimamuutuse pärast olla määrav tegur, et oma käitumist muuta ja keskkonna kaitseks välja astuda, siis Eestis on üldine kliimamure ja valmidus käitumist muuta vähene.
„Ma vaatasin neid fakte ja seda, mis olukord maailmas on. See on päris jube. Ja mitte keegi midagi ei tee, ometi keegi peab tegema. Niisugune hirm ajendas mind, see, kui sa loed raportist, et meil on ainult kaksteist aastat jäänud.“  
Nii kõlas Eesti kliimastreigi ühe eestvedaja murelik selgitus, kui ta kõneles oma motivatsioonist ühineda rahvusvahelise liikumise Fridays for Future algatusega. 2018. aasta 20. augustil istus kooliõpilane Greta Thunberg Rootsi riigipäevahoone ette, nõudes poliitikutelt kliimamuutuse vastu võitlemisel suuremat vastutust. Esialgu iga päev, hiljem iga reede jagas ta oma muret planeet Maa tuleviku pärast, kutsudes niimoodi noori üles maailma kliimamuutuse vastu ja keskkonna kaitseks välja astuma. Nii ka Eesti noori, kes hakkasid 2019. aasta kevadel linnades streikima. Tasahilju, kuid visalt hakkasid Rootsi koolikaaslase eeskujul Tallinna, Tartu, Pärnu ja teiste linnade peaväljakule igal reedel kogunema siinsed koolinoored. Mõni nädal sadade kaupa, vahel kõigest mitmekesi, eriolukorra ajal ka virtuaalselt, tuldi kokku igal reedel, et oma muret valitsejatega jagada. Ka täna, 25. septembril, tullakse jälle riigikogu ette suurel meeleavaldusel „Kuulake teadlasi“, et nõuda poliitikutelt teaduspõhiseid otsuseid kliimakriisi leevendamiseks.  

Eesti filmielu uus kodu. Tristan Priimägi intervjuu Kinoliidu tegevjuhi Kadri Vaasiga. 
KADRI VAAS: „Kas kultuurkapitali ehitustoetus peaks minema mõne grandioosse suurehitise tarvis või on jäänud meil palju väikseid asju tegemata? Kaldun arvama, et viimast.“ 
2020. aastal on Eesti Kultuurkapital taas kuulutanud välja üleriigiliselt tähtsate ehitiste ideekonkursi, et neidosaliselt toetada kultuurkapitali rahaga.Loodetavasti on Kinomajas edaspidi soojust ja valgust, kaameraid ja projektoreid, aga ennekõike inimesi, kellel suur huvi elu- ja filmikunes, 1996. aastal koostatud nimekirjas oli kolm hoonet: Kumu, Eesti Rahva Muuseum ja Eesti muusika- ja teatriakadeemia. Nende rahastamisega ühineskulka 2002. aastal. Nüüd, kui otsitakse uusi kandidaate, on Kinoliit esitanud oma plaani muuta Tallinna vanalinnas paiknev Kinomaja multifunktsionaalseks filmikeskuseks. Täpsemat teavet jagab Kinoliidu tegevjuht Kadri Vaas. 

JAAN TOOTSEN: Filmiharidus kui võimalus sukelduda inimolemise saladusse
Loodetavasti on Kinomajas edaspidi soojust ja valgust, kaameraid ja projektoreid, aga ennekõike inimesi, kellel suur huvi elu- ja filmikunsti vastu.
Kui kuulsin, et Kinoliit plaanib koos Eesti Filmi Instituudiga Kinomajja filmihariduskeskust, kuhu mahuks ka kaks väiksemat kinosaali, mõjus see uudis väga virgutavalt – nagu hea unenägu. Ilmselt me kõik elame enam või vähem oma lapsepõlves ehk tudengiajas. Kinomaja lõhn. Selles midagi on! See lõhn äratab alati mõne mälupildi, näiteks ilus päev 1995. aastal, kui miskipärast oli just ainult Kinomajas võimalik vaadata Jim Jarmuschi „Surnud meest“.

ANDRI LUUP: Plaanitava kinohariduskeskuse kiituseks 
Filmikeskusest võiks saada Eesti filmihariduse ühendav lüli

AILI KÜNSTLER: Keele arengukava, kaua tehtud kaunikene
Birute Klaas-Lang: „Arengukava fookus on selgelt eesti keelel, kuigi kõik keeled on rikkus indiviidi ja ka riigi tasandil.“ 
Keele arengukava, kaua tehtud kaunikene, ei paista ikka veel kõigile meelepärane olevat. 2012. aastal kirjutas Mati Hint: „Ma ei osanud ette näha ka seda, et minu keelekaotusevastased väljaastumised satuvad iseseisvas Eestis peagi põlu alla, sest hiilivalt saab poolametlikuks keelepoliitikaks eesti-inglise kakskeelsus. Kui Sirbi keeletoimetaja tegi mulle ettepaneku kirjutada vene nimede kirjutamise segadusest praeguses Eestis, siis tundus see ettepanek mulle 25 aasta taguse episoodi kordusena: minult küsitakse arvamust eriteema kohta, aga alarmeeriv on kogu meie keeleline olukord. Oleme taas astumas noaterale. Olla või mitte olla rahvusena ja riigina – see on küsimus ka praegu, kuigi ametlik Eesti räägib, et meie eksistents on kindlustatum kui kunagi varem.“

Arvustamisel
Arnold van Gennepi antropoloogiline essee „Siirderiitused“
Vassili Kandinsky „Vaimsusest kunstis, eriti maalikunstis. Punkt ja joon tasapinnal“
ERSO kontsert „Steve Reich“
Riho Esko Maimetsa doktorikontsert „Fantaasia“
näitused: „Sarnasus kontakti kaudu. Graafika grammatika“ ja Mara Ljutjuki  „Mälu“
2020. aasta keraamika sümpoosion
Eesti teatri festival „Draama“
Vanemuise „Kaalud“