Mis siis sündis Venemaa kunsti- ja muusikaelus pärast revolutsiooni ja enne ?ajupesu?? Lühidalt võiks seda aega, täpsemalt aastaid 1918 kuni 1924, iseloomustada kui kunstiliselt innovatiivset ja julgelt eksperimenteerivat. Tol ajal kirjutati futuristlikke manifeste, jagati ?kõrvakiile avalikule arvamusele? ning vaimustuti urbanismist ja tehnilisest progressist. Sotsialistlikust realismist ei teatud tollal veel midagi.
Ent pilt muutus tundmatuseni, kui aastal 1924 algas Stalini ajajärk. Alles siis tekkis plakatlik sotsrealism ning loodi ?ideoloogiliste valvekoerte? organisatsioon, mis kandis nime Vene Proletaarsete Muusikute Ühing ning mille ülesandeks oli läbi viia ?formalistideks? tembeldatud vene heliloojate inkvisitsiooniriitusi.
Tulles ajalooradadelt tagasi NYYD Ensemble?i kontserdi juurde, siis peab ütlema, et algas kohe ka avastamine. Nimelt oli kavas olnud vene heliloojatest minule tuttav küll vaid Prokofjevi nimi. Usutavasti ei tunne ka lugejad ?t?erbat?ovi, Mossolovi või Roslavetsi muusikat, vaevalt et ka Gnessini teoseid.
Kontsert algas Sergei Prokofjevi (1891 ? 1953) ?Avamänguga juudi teemadel? op. 34 (1919). Muusika tokaatalik motoorika mõjus siin esituslikult väga värskelt, samas kui laialt lahti rulluv kantileensus sai kontrastina avaralt slaavipärase karakteri. Põnev oli ka ansambli dünaamikare?ii, see, kuidas solistid ? eriti tõstaksin siin esile Toomas Vavilovit (klarnet) ja Harry Traksmanni (viiulil) ? end ekspressiivselt esile mängisid.
Järgmises teoses, Vladimir ?t?erbat?ovi (1889 ? 1952) ?Nonetis häälega? (1919) oli vokaalsolistiks soome sopran Anu Komsi. Seda lugu küll avangardmuusikaks pidada ei saa ? akadeemiline helikangas kandis selleks liiga tugevalt hilisromantismi pitserit. Kuid Anu Komsi vokaalses tõlgenduses oli samas stiiliraamidesse sobivat romantilist vabadust. Märkima peab siin ka instrumentaalsolistide head ansamblilist koostööd, näiteks Mihkel Peäske eredat flöödisoolot, millele tabava emotsionaalse toonusega sekundeeris kohe t?ellist Leho Karin.
See muusika koondus olulisel määral tegelikult klaveri (Marrit Gerretz-Traksmann) suurte kõlapannoode ümber ning pianist oskas need ka kuulamapanevalt jõuliseks mängida.
Kontserdi teises pooles kõlas vene muusika aastatest, mil punane terror end juba ilmutas. Mihhail Gnessini (1883 ? 1957) ?Adõgee sekstett? (1933) mõjuski sotsrealistlikult ?rahvatoonis? naiivse loona. Märksa huvitavamad olid Aleksander Mossolovi (1900 ? 1973) teosed ?Kolm lastestseeni? (1926/81) ja ?Neli ajalehekuulutust? (1926/81) Edisson Denissovi orkestratsioonis, kus solistiks jälle sopran Anu Komsi. Nende lugude puhul võib tõepoolest rääkida modernistlikust mõtlemisest, kui selle all silmas pidada ekspressionistlikku värvigammat. Eriti jäi kõrvu ?Nelja ajalehekuulutuse? skertsolikust vaimust lähtuv püsitu ja pidevalt muutuv helikangas koos värvikirevate karakterite küllusega. Esituslikult oli võluv, kuidas Olari Elts kõik need karakterid esile manas ja lavaliseks juhatas. Rääkimata väga läbimõeldud ja täpsest dünaamikare?iist ning artistlikust agoogikast, mis pani muusika sisemiselt lausa pulseerima.
Kokkuvõttes võib öelda, kontsert ?Enne ajupesu? tõi tõepoolest kaasa avastusi vene muusikas, mis ? tõsi küll ? mitte iga helilooja puhul just avangardmuusikaga ei seostunud. Kuid avastused olid need sellegipoolest.