Loomelaadilt eristuvad klaverimängijate hulgas isiksused, sportlased ja konservatiivid. Sportlane näitab osavust ja kiirust. Konservatiivid näitavad üles vastutustunnet: mängivad ?nagu peab?, nagu on kombeks ja õpetatud. Isiksused mängivad ühel või teisel viisil ?valesti?, ei austa heliloojat ja teost, närveldavad, eputavad või tundlevad, suudavad üllatada, liigutada või välja vihastada. Piisavalt palju pianiste kuulanud, tabad esimeste minutitega, kellega on tegu. Aga mõnikord tuleb üllatus sealt, kust ei tea oodata.
Nikolai Luganski mängis konservatiivselt ?nagu peab?, teksti ja autorit austades ning sundimatult erinevatesse stiilidesse sisse elades. Sporditegemise mõnu ? omaenese sõrmejooksu nautimine ja jõuvarude demonstreerimine ? oli samuti silmanähtav. Ei peagi siis inimesi ilmtingimata ?personaalsusega? hullutamata. Võib mängida ?nagu peab? ja siiski publikut kontserdi lõpuni lõa otsas hoida. Vaid ühel korral, vene klaverigeeniuse Grigori Sokolovi kontserdil, olen näinud, kuidas pianist kuulajad emotsionaalse ja kunstilise küllastuseni viib, ise vähimatki väsimuse märki üles näitamata.
Mitmekesisest kavast koorusid välja vene superpianisti mängustiili kõige iseloomulikumad omadused, s.o tasakaalustatud, peenkammerlik kõlapilt ja filigraanne polüfooniline faktuurikäsitlus. Erakordne oli ka Luganski stiilitunne ? muusikaline empaatiavõime. Igal kontserdil kõlanud autoril oli ?oma hääl?. Varane Beethoven, Sonaat nr 7 (1796/1798) ? aktiivne löökheli, kõnetav intonatsioon, kuid ülimalt tasakaalus kõlapilt. Sonaadi aeglane osa (Largo e mesto) ? noodis üsnagi romantiline meloodiajoonis, kuid esituses kuivapoolne üldkõla. Sergei Prokofjevi süit balletist ?Romeo ja Julia? (1937) ? külmselgete kõlaliinide ülim väljendusrikkus. Sergei Rahmaninovi Kaheksa prelüüdi (op. 23 ja 32) ? taas virtuoosselt ?orkestreeritud? mitmehäälsus.
Chopini Nokturn c-moll (op. 48 nr 1) pärast Beethoveni sonaati oli ilmutuslik: aluskihtide õrnsügav resonants, selle kohal peaaegu kaalutu, kuid lõpmata seotud meloodiakaar. Sama autori Nokturn Des-duur (op. 27 nr 2) ja eriti Ballaad nr 4 f-moll (op. 52) esitavad mängijale topeltnõudeid: loo jutustuse mõte ja siht peavad polüfoonilise ja orkestraalse faktuuri tihnikus alles jääma. Luganski ?orkestraalsus? oli igal hetkel väga klaveripärane, piire tunnetav ja kõlapildi selgust alal hoidev.
Parimast parimana tundus Prokofjevi ?Romeo ja Julia? süit. Selle helilooja kargetes, dominantfunktsiooni vältivates harmooniates ja nurgelistes meloodiakäikudes on mingit lausa füüsiliselt tajutavat jäikust ja karmust, mis justkui ei võimaldagi sentimentaalseid teemasid. Prokofjevi nurgelisi intonatsioone hoolikalt lavastades suutis esitaja neisse delikaatset soojust ja paindlikkust võluda. Kohe kontserdi alguses mängitud Beethoveni sonaat miskipärast isegi tuhmus pisut järgnenud mitmehäälsuse meistritööde (Chopin, Rahmaninov, Prokofjev) kõrval. Ehk seepärast, et suure Viini klassiku varasemates sonaatides on olulisim dramaatiline motiivikõne ? mingi horisontaalne ?lugu? või impulsside rida, Luganski aga haarab ja kontrollib tervet kõlaruumi.
Mingit spetsiifilist vene pianismi küll ei hoomanud. Pigem esindas Luganski kõige konservatiivsemat klassikalist muusikaideaali, mis püüdleb absoluutse selguse, täpsuse ja ühtsuse ning materjali äravõitmise ja õilistamise poole. Klassikalises ilumudelis on peidus eristamise ja seostamise topeltrefleks. See on eluslooduse arhetüüp: äratundmine-eristamine ja hõlmamine-integreerimine lähevad käiku nii saaklooma kui ka esteetilist muljet püüdes… Mõned vanad asjad ei aegugi seepärast, et need on seotud tajumise ja tunnetuse seadustega.