Kai-Mai Olbri on kuraatorirollis koondanud näitusele kolm kodumaist tunnustatud akvarellidaami ja kolm vesivärvimist põhitööks pidavat välismaa härrasmeest. Olbri kunstnikuna asetab ennast selle näituse kontekstis oma ?Armastuse aiaga? täiesti uuele rajale ja värskele jääle, koordinaatideks banaalsus, manerism, dekadents. Näitus ise on huvitav, kuid piisavalt eklektiline ja tihe: tundub, et Olbri soovis näidata võimalikult laia spektrit ja tuua välja meie autorite positsioneeringu rahvusvahelisel foonil.
Muidugi ei saa mahult nii väikese näituse kontekstis liigseid üldistusi teha, kuid Põhjamaade Lars Lerini ekspositsioon tekitas huvi selle autori loomingut rohkem näha. Polaaröö spliini ja Angst?i kujutamise meistrina on Lerin tehniliselt veatu. Näitusel väljas veidi rauschenberglikult kalkide ?Põhjamaa reis, I ? III? kõrvale oleks tahtnud näha tema suure üldistusjõuga, pimeduse ja valguse hiilgavaid duelle. Larini nüansirikkalt hämar koloriit ja olulise väljapuhastamise oskus sobib nii meeleseisundite kui tehiskeskkonna pildistuseks.
Kontseptualiseerivat Leonhard Lapinit, vajadusel pea igas tehnikas ennast väljendavat modernismi pioneeri, saab vaid teatud tingimustel siduda näituse pealiini kuuikuga, kuid tasub jälgida Lapini ideekeskse lähenemise simultaani ülejäänute tehnikakesksusega. Lapin käib veatu elegantsiga oma reservaadis hooletult ja ?akvarelli piire? laiendavalt ringi, nii et sari ?Spiraalid? (seeriast ?Tuhat tassi teed?) tõuseb vaieldamatult näituse vaimseks kontrapunktiks. Lapinit oli ka mahuliselt piisavalt väljas, nii et sarja permutatiivsus välja joonistus. Ja punktivõit Olbrile, kes graafikatriennaali haardest teose kaaperdas.
Läti kunstielu aktivisti Jānis Spalviņ?i tasakaalustatud abstraktsioonid mängis nõudlik kontekst seekord paraku väheütlevalt dekoratiivseks.
Tiiu Pallo-Vaigu ja Mari Roosvalti liitumine eesti akvarelliseltskonnaga on kõvasti taset tõstnud. Nii ka nüüd, mõlema loomingus on Draakoni ekspositsioonid tähiseks. Pallo-Vaigu liigne värvi väljaujutamine on taandunud, hea maalilisus aga säilinud. Roosvalti raiuvalt jõuline, pigem akrüülile omane värvi levitamine on seekord liikunud sulava virtuoossuse suunas, liigsest tundlemisest hoiavad teda tööde kompositsiooniliseks skeletiks paigutatud antiigiteemalised kollaa?ifragmendid.
John Keatingi absoluutselt teise kultuuriruumi akadeemilises maneeris tehtud joonistuslikud koloreeringud räägivad muuseas naturalismi elujõust. Salongikunsti näidetena on sellised antiigi-interpreteeringud Põhja-Ameerika galeriimaailmas jätkuva publikumenuga kaetud.