Ajakirjandusväljaande lugejal on õigus küsida: „Mille eest ma maksan?“ Ka ajakirjanikud peaksid ikka ja jälle mõtlema, mille nimel nad töötavad ja mille eest tasutud saavad. Lugejana ootame ajakirjanduselt kvaliteeti, mida see kellegi arvates parasjagu ka ei tähendaks. Ajakirjanikud peaksid aga küsima ja küllap küsivadki pidevalt endalt, millist sisu on nad nõus oma nime all avaldama? Kvaliteedist on saanud vestlusteema söögilauas ja diskussiooniallikas professionaalide seas. Ühed arvustavad ajakirjandust maailmavaate pinnalt, näiteks muretsevad selle pärast, et sellised väljaanded nagu Delfi või Postimees on muutunud ühe või teise ideoloogia tööriistaks. Teise osa jaoks on ajakirjanduse kvaliteet kutsumuse, eriala-, töö- või siis äriküsimus. Sellest tulenevalt on vaja pöörata tähelepanu ajakirjanduse ärimudelile. klikkima
Ajakirjanduse ja laiemalt loovtööstuse ärimudelist rääkides kuuleb aeg-ajalt ikka, et senine reklaamil põhinev ja tellimusi vähe hindav lähenemine polevat jätkusuutlik. Probleem pole aga kasutatavas ärimudelis, vaid lähteandmete tõlgendamises, selles, mille põhjal otsuseid tehakse. Ärimudel on ettevõtte tegevuseks vajalik toimetuleku ja ellujäämise plaan. Ajakirjanduse ja loovtööstuse ärimudeli leidmine on omamoodi turundussemiootiline ülesanne. Turundussemiootika varal nähakse ja leitakse toote või teenuse tarbimise ning tootmise põhjused, vastatakse küsimusele, milline on toote tähendus ja miks seda vaja on – toodame ja tarbime me ju kõike mingil põhjusel.
Ajakirjanduses ja loovtööstuses peaks läbi mõtlema, kuidas töötada välja oma väärtuspakkumine. Selle turundusterminiga seostub küsimus, kuidas põhjendada lugejale näiteks Müürilehe vajalikkust. Pole olemas väärtuspakkumiseta organisatsiooni, kuigi see on sõnastatud sageli mittemõõdetavana. Müürilehe väärtuspakkumine on kodulehe järgi näiteks järgmine: „Müürileht on eesti nüüdiskultuuri ja kaasaegsete mõttevoolude häälekandja, mis töötab avatud ja mitmekesisust toetava ühiskonna heaks“. See tähendab, et väga kitsa piiritlemise korral võib pidada sihtgrupiks neljakümne kaheksat tuhandet kultuuritöötajat. Nõndapalju neid 2018. aastal Eesti statistikaameti andmetel oli.
Selle teadmise põhjal võib kaardistada turu suuruse ja prognoosida nõudluse ning kohe kerkib küsimus, kas tehtud töö ja tootmine tasub end ära. Asi on aga keerulisem, kui püüda prognoosida ajalehe avaldatavat mõju. Võib näiteks korraldada lugejate seas fookusgrupi uuringu, küsitluse või mõne muu uuringu, kuid adekvaatset tulemust saada on äärmiselt raske. Mõõtmine on siinkohal vajalik, sest väärtuspakkumine näitab, kas firma mõistab oma sihtturgu ning oskab enda ja lugeja huvide eest seista. Mittemõõdetav väärtuspakkumine toob kahjuks kaasa olukorra, kus tootmisnõuded, nagu nõudlus ja pakkumine, kaaperdavad lõpuks väärtuspakkumise.
Tootjale pole enam oluline väärtuspakkumise sõnastamine või esitamine kliendile (või isegi iseendale), vaid tootmismahu täitmine ja toote võimalikult kallilt müümine. Mittemõõdetav väärtuspakkumine tähendab ettevõtte vaates lihtsalt seda, et nõudlus ja pakkumine dikteerivad, milline võib olla või on tegelik ärimudel. Sel juhul määrab kvantiteet kasumi ja puhtkvantitatiivselt määratletakse seegi, millist toodangut ühiskond nii-öelda vajab.
Ajakirjanduse puhul tähendab nõudluse ja pakkumise diktaat kardetud (mõnikord ka kiidetud) nn klikimeedia ärimudelit. See on ajakirjanduse kvaliteediprobleemide üks peapõhjusi, aga võib olla ka lahenduse algpunkt. Lahendus on lihtne: klõpsude mõistmiseks tuleb kasutusele võtta parem andmeteaduslik mudel, mitte lähtuda klõpsude arvul põhinevast lineaarsest äriloogikast. Teiste sõnadega tähendab see suurandmete analüüsi, kusjuures meetodid peavad olema paremad kui need, mida praegu rakendatakse, kui neid muidugi üldse rakendatakse. Milline on aga sobiv andmeteaduslik mudel?
Lihtsaim võimalus analüüsida ja muuta ärimudelit on kirjeldada väärtuspakkumist arvväärtusena või sellest lähtuvalt. Siinkohal võib endiselt mõõta klõpsude arvu või ka läbimüüki. Viimane on digitaalses mõttes ebatäpne klõpsukogum. Sellegipoolest pole alati võimalik loobuda kvalitatiivsest sõnastusest, kui küsimus on näiteks kultuuri edendamises ja hoidmises. Sellepärast on mõistlik siduda tootmisnõuetega väärtuspakkumine. Ajakirjanduse ja loovtööstuse ärimudeli lahendus algab ja lõpeb väärtuspakkumisega nõudluse ja pakkumise kontekstis. See tähendab, et tootja ei peaks klõpsude arvu mõõtma digitaalselt või tiraaži aluseks võttes, vaid oskama klõpsamisi adekvaatselt tõlgendada.
Ajakirjanduse ärimudeli juurde peab kuuluma mõistmine, et väärtuspakkumine on nõudluse ja pakkumise osa. Väärtuspakkumine on, olenemata sellest, kui tõsiselt organisatsioon kliendi huvidesse suhtub, iga ettevõtmise ärialus. Tootjad arvavad praegu, et klõpsamine näitab huvi, mida saab täpselt Google Analyticsi abil mõõta, arvestada ja statistiliselt analüüsida. Klõpsul võib paraku olla mitu tähendust. Sellest tulenevalt täpsustavad, mõõdavad ja analüüsivad tootjad seda lisatunnuste abil detailsemalt. Täpsema info alusel loodetakse teha paremaid otsuseid, võimalusel lausa matemaatilise täpsusega. Näiteks lugejad saavad like-nupu asemel avaldada meelsust emotikonide abil.
Paraku jääb klõpsamise ja huvi lineaarne seos, olenemata klõpsu sisu üle otsustamise võimaluste laienemisest, niisugusel puhul alles ja sügavamad seosed klõpsu ja huvi vahel tagaplaanile.
See tähendab aga, et tootja silmis pole klõpsamise tähendus nii väärtuslik kui klõpsude hulk. Seesugune „täpsem“ klõpsu määratlemine vaid soodustab nende arvu kasvu, sest inimesed reageerivad teiste like’idele, mitte ei avalda oma arvamust teema osas – reageeritakse reaktsioonile. Paljud lugejad piirduvad näiteks pealkirjade või sissejuhatavate tekstidega ning reageerivad selle põhjal.
Kuna väärtuspakkumine on äriliselt oluline ja määratleb pakkumise ja nõudluse, siis on oluline klõpsude adekvaatne tõlgendamine. Eeskujuks võiks võtta teadmusmajanduse mõtteviisi. Teadmusmajanduses juhindutakse ettevõtluslahenduste ja äritegevuse puhul teadusest, andmetest ja nende analüüsist. Vastupidise lähenemise ehk tööstusliku ärimudeli korral võetakse ettevõtluslahenduste ja äritegevuse aluseks tootmismaht, nõudlus ja pakkumine.
Ajakirjanduses tuleks väärtuspakkumine arvuliselt tootmise üheks osaks võtta, sest see suunaks tootja oma lugejatest sisuliselt rohkem hoolima. Tootmisvajadusest eraldi seisvat väärtuspakkumist pole olemas, sest nõudlus ja pakkumine määratlevad tarbimise ja tootmise. Kui mõõtühikuks on klõps, tuleb nõudlust ja pakkumist vaadelda klõpsude kontekstis ning väärtuspakkumist samuti klõpsudes. Mõõtühikud peavad olema ühesed, muidu tekib nn matemaatiline kaos ja ka semiootilises mõttes tähenduste erinevus, mis ei lase probleemi lahendada. Üldises plaanis jääb ärimudel samaks, sest ajakirjanduse tootja kui firma, ajakirjanikud ise ja lugejad soovivad vaid üht – kvaliteeti, kuid iga ajakirjandusliku ettevõtmise puhul on võimalus sõnastada oma väärtuspakkumine arvväärtustest lähtuvalt.
Tehniliselt on ajakirjandusklõpsu sisulise väärtuse arvutamine andmeteaduslik ülesanne, mille lahendamiseks tuleb rakendada topoloogiat. Selles matemaatikaharus uuritakse kujundeid ning see on kasutusel näiteks maakaartide ja gloobuste tegemisel, kui reaalsed objektid on väga täpselt erinevatel pindadel kujutatud. Ka väärtuspakkumise ja tootmise suhet tuleb mõista topoloogiliselt, millest johtuvalt mõjutab väärtuspakkumine nõudluse ja pakkumise kujunemist ning vastupidi. Ärimudel, mis põhineb klõpsude arvul, tuleb ümber mõtestada. Tegelikult pole vahet, kas ärimudel on või pole klõpsudepõhine, vaid oluline on tõlgendus, tähendus, mis ajakirjanduses klõpsule antakse. Klõpsud võivad olla universaalne eduka ajakirjanduse mõõtühik, kuid vastuse peab saama küsimus, mida iga klõps tähendab ja kuidas selle tähendust adekvaatselt arvesse võtta.