XIX sajandi viimastel kümnenditel pilt muutub. Eduard Bornhöhe töötas 1880. aastate lõpus Kaunases ja Stavropolis, reisis Väike-Aasias ja Saksamaal, sajandi lõpus ka Palestiinas, Egiptuses, Kreekas ja Itaalias, kirjutades lugusid nii eesti- kui saksakeelsetele ajalehtedele. Andres Saal rabeles end kitsastest oludest välja, õppis Saksamaal ja Hollandis fototehnikat ning töötas alates 1898. aastast Jaava saarel fotograafina, saates kodumaa ajalehtedele eestlaste maailmapilti avardavat kaastööd.
1880ndate lõpust algasid Eduard Vilde rännud. Kasvanud üles ?saksa keele kaisus?, töötas ta boheemliku nooruse seiklusrikkamal eluperioodil 1890 ? 1892 Berliinis vabakutselise ajakirjanikuna. Vilde sõnul otsis ta suurilmaelu kogemust, võimalust ?õõtsuda elu ookeanil?, kuid tahtis ka osa saada Euroopa uuematest kunsti- ja mõttevooludest. Neist olulisemad olid ühiskonnakriitiline realism ja naturalism ning sotsiaaldemokraatia, lisaks tähelepanekud tollastest teadussaavutustest ja moodsast teatrist. Seega ? kui Vilde sõitis aastal 1900 Eesti Postimehe korrespondendina Pariisi maailmanäitusele, oli ta juba Euroopa-kogemusega mees. Ametireis kestis ligikaudu kaks kuud, mille jooksul Vilde läbis tagasiteel ka ?veitsi ja Austria-Ungarit.
1904. aasta sügisel võttis Vilde ette reisi maltsvetluse jälgedel Krimmi, et koguda materjali ajaloolise triloogia kolmanda köite jaoks. Krimmis külastas ta olulisemaid eestlaste asundusi, lahkudes oktoobri lõpul Jaltast laevaga üle Musta mere tutvuma Kaukaasia eestlaste küladega. ?Prohvet Maltsveti? kõrval oli reisi tulemuseks ka juba 1904. aasta lõpus Uudistes järgnema hakanud pikem reisikiri ?Krimmi ja Kaukaasia eestlastel külaliseks?.
Kuidas Vilde oma reisikirjas Krimmis nähtut-kogetut kirjeldab? Enesestmõistetavalt ei kõnele ta Ukrainast ega ukrainlastest, vaid ainult Vene impeeriumi äärealadest, steppidest, mis on asustatud paljude erinevate rahvastega, eeskätt tatarlaste, kreeklaste, armeenlaste, türklaste, juutide ja sakslastega. On Vene revolutsiooni eelõhtu, käimas on Vene-Jaapani sõda, ja see viimane vajutab oma pitseri ka raudteel reisimisele: rong teeb tigusõitu, moodsad magamisvagunid (milliseid Euroopas veel ei leidu!) on reisijaid täis, ja neis sõitmine konservikarpi pressitud kala kombel on tõeline piin. Peale selle tülitavad kontrolörid reisijaid pidevalt ? mitte nii, nagu Euroopas. Ta on rahulolematu Simferoopoli, Baht?issarai ja Jalta öömajadega ning võrdleb neid Peterburi kui euroopaliku linnaga. Kiitust väärivad Smolenski ja Sevastoopoli trammiteed, mille poolest on need linnad mõnestki Euroopa pealinnast ees. Tatari kohvikud Simferoopolis meenutavad Vildele Lõuna-Itaaliat, Türgit ja Balkani poolsaart. Kont?i-?avvas muigab ta kohvikus äratundvalt, avastades seintel ?veitsi mägede ja külade pilte, kuid märgates ka armeenlannast perenaise süsimustade, kõige uuema Pariisi moe järgi kammitud juuste kontrasti hommikumaise räpakusega. Krimmi linnadest saavad kiita Jalta ja Sevastoopol: ?Tähendan lühidalt ainult seda, et need linnad oma ilu ja puhtusega reisijale, kes tuleb muudest Venemaa linnadest, meelde tuletavad, et ta on Euroopas, mitte Aasias.? Jaltat nimetab ta Krimmi Eedeniks, Venemaa pärliks, mis kannatab välja võrdluse kaunimate Euroopa linnadega. Simferoopolist Sevastoopolisse saabumist võrdleb ta sõiduga Narvast Nizzasse. Vilde arvates hõlmab Euroopa niisiis ka tükikese Vene impeeriumist: põhjast Peterburi ja lõunast osakese Krimmi.
Krimmi eestlaste osas märgib Vilde, et nad on riietatud ja sõidavad oma mugavate vankrite ? brit?kade ja tat?ankadega ? ?saksa moodi?. Ehk nende mõisnike moodi, kelle orjusest mõnekümne aasta eest jalgsi ja vaeselt Krimmi rännati. Kodumaa kitsad suitsutared silme ees, kiidab ta Krimmi eestlaste avaraid elumaju, samuti kindlama paikkondliku seotuse kaotanud Krimmi sakslastega võrreldes eestlaste rahvustunnet; nende suurem huvi maailma ja kodumaa asjade vastu on märgatav ning tellitakse kodumaist ajakirjandust.
Vilde võrdlusalused, tema väärtushinnangud Krimmi oludele on laenatud Euroopast. Vilde oligi rohkem eurooplane kui sisikonda segamini raputavate vankritega sõitvad ja veel mitte ?saksa moodi? riietuvad suguvennad kodumaal. Kirjanik jälgib ja kirjeldab Euroopa kagualal asuvat, pooleldi asiaatlikku ja suures osas mujalt sisserännanud rahvaste paabelit kultuurilise lihvi saanud härrasmehe pilguga, kes oskab nõuda mugavusi ja teenuseid, millega ta on harjunud oma varasematel reisidel.
Vilde reis toimus vaid veidi varem kui nooreestlased hüüdsid välja eurooplaseks saamise loosungi. On mõneti paradoksaalne, et kui Vene revolutsioonist osa võtnud nooreestlased mõni aasta hiljem Euroopasse maapakku jõudsid, olid eestlased seal juba ees: Friedebert Tuglase teejuhiks Roomas on kunstnik Ants Laikmaa, literaat Andres Dido oli juba ligi paarkümmend aastat elanud Pariisis, õpetanud keeli ja jõudnud asutada Pariisi Eesti Sõpruskonna.
Sellesse vaikselt, loosungita eurooplaseks saanute kihti kuulub ka Eduard Vilde.