Sügavasti lugupeetud Maria Keres!

Austatud tipp-suurmeistrid Paul Kerese unustamatust generatsioonist! Eesti Vabariigi malemängijad, male-elu korraldajad ja malesõbrad!

Minule on Eesti Vabariigi nimel usaldatud n-ö riiklik kohustus, mis sedapuhku ja siin aga on ennekõike au ja hingeliselt liigutav võimalus öelda avasõnad esinduslikul rahvusvahelisel kollokviumil, mis on kokku tulnud siin Tallinnas üleilmselt kõige tuntuma eestlase, rahvusvahelise male-suurmeistri Paul Kerese mälestuseks.

Eesti Vabariigi riigikogu nimel tervitan ja tänan kõiki Tallinna saabunud külalisi.

Oleme tänasel jaanuarikuu alguse hommikutunnil kogunenud Eesti Teaduste Akadeemia esinduslikku ja kaunisse saali, akadeemikute pärusmaale. Teaduste akadeemia kutsuti ellu 1938. aasta sügisel ning esimene üldkogu peeti Tallinnas 28. novembril. Kui te otsiksite arhiivist või raamatuhoidlast üles kõik toonased selle kuupäeva Eesti Vabariigi suuremad päevalehed, siis ei teavita nemad mitte sugugi oma esilehekülgedel sellest tähenduslikust sündmusest eesti intelligentsi vaimulelus, vaid suurte tähtedega trükitud peauudistes antakse kõigile teada, et eelmisel päeval on malemängija, 22aastane Paul Keres võitnud Hollandis AVRO turniiri, mis andis talle õiguse olla esimene pretendent tiitlimatšiks Aleksandr Alehhiniga.

Alates AVRO turniirist, mis jääb läbi kogu maleajaloo kõige esinduslikumaks ja tugevamaks, ei ole selle iidse mängu ajalugu enam võimalik kirjutada ilma Paul Kerest meenutamata. Eestlane jääb maletrooni ihaldavate meeste eliitseltskonda ligi neljaks aastakümneks. Keresest saab sümbol, märk ja legend ning meile, eestlastele, rahvuslik iidol.

Eestimaa ja eestlaste ajalugu, kultuuri ning iseseisvate omariiklike ja omakeelsete poliitiliste institutsioonide sündimine jääb Euroopa mastaabis vaadatuna ajaliselt õige lühikeseks. Meil on küll üle neljasaja aasta oma ülikool, 1632. aastal rootslaste asutatud Tartu ülikool, kuid ema- ja omakeelne õpetus algas seal alles aastast 1919. Ja ilmselt küll esimeseks, nagu nüüd öeldakse, uudisekünnist ületavaks informatsiooniks muule ilmale eestlaste võimete kohta said meie rammumeeste kanged teod, kui XIX ja XX aastasaja vahetusel Vene tsaaririigi eestimaalastest alamad Lurich, Hackenschmidt ja Aberg keerasid õlgadele sakslasi ja poolakaid, venelasi ja prantslasi. Kui Kristjan Palusalu tõi 1936. aastal Berliini olümpiamängudelt veel koguni kaks kuldmedalit, oligi fikseerunud kujutelm meist kui silmapaistvateks füüsilisteks pingutusteks suutlikust väikerahvast.

AVRO turniiri võitmisega sügisel 1938 teavitab Paul Keres ülejäänud ilma ka meie vaidlustamatust vaimsest võimekusest. Mitu korda järjestikku, aastail 1956, 1959 ja 1962 jäi Paul Keres MM-tsüklite tsoonidevahelistel turniiridel teiseks, s.o kõige lühema sammu kaugusele tiitlimatšist. Ta ei tule kunagi  maailmameistriks.

(Tõsi küll, Reuben Fine, AVRO kaasvõitja koos Keresega, edaspidi tunnustatud teadlane, on väitnud, et peale Alehhini surma aastal 1946 pidanuks rahvusvaheline maleföderatsioon kuni uue MM-matšini, s.o kuni aastani 1948, kuulutama üheaegseiks maailmameistreiks Paul Kerese ja Ruben Fine’i).

Paul Kerest kutsuti lugupidavalt ja austavalt Igaveseks Teiseks.

Meid ei ole täna kokku toonud niivõrd ainuüksi see eriliselt silmapaistev maleline ja sportlik saavutus, vaid samavõrdselt ja ehk olulisemaltki suurmeister Paul Kerese inimlik olemus ja inimlik saatus, tema käitumise sirgus, mehisus ja väärikus,  tema talitsetud tagasihoidlikkus ja varjamatu elegantsus. Tema kasvatus, tema keeleoskus, tema põlgus vähimagi enesereklaami suhtes. Traagilisel ja keerulisel sajandil ning totalitaarsete ühiskondlike süsteemide toimimisvallas suutis Paul Keres teha oma eetilisi, sportlikke ja poliitilisi valikuid nii, et jäi nii rahvusvaheliseks kui rahvuslikuks iidoliks. Me olemegi kogunenud ennekõike selleks, et jagada ühist uhkust sellise inimese üle.

Me oleme sirgunud talupojakultuurist, mis õpetas austama nii väärikaid elukutseid nagu põlluharija, kalur, tisler ja kooliõpetaja, arst ja loomatohter.

Male oli selles hinnanguskaalas harrastus, meelelahutus, mäng, pelk ajaviidegi.

Paul Keres tõi meile oma pühendumusega, oma igapäevatööks ning elukutseks saanud mänguga usaldatava ja ihaldatavagi ettekujutuse, et male on soliidne tegevus, millega mees teenib leiba endale ning toidab ära perekonnagi.

Tahan veel öelda, et Paul Keres viis male akadeemilisele tasemele. Male sel tasemel, nagu seda mängis Paul Keres ja tema hiilgav generatsioon, kelle parim esindus istub täna siin saalis, ei ole asjaarmastaja kirglik kihu ja õhin oma vastasele karjapoisi matt teha.

Male Paul Kerese tasemel on kõige  otsesemas mõttes tõe otsimine mängus.

Lubatagu mul pisut lihtsustada ja öelda, et matemaatika ja füüsika, loodusteadused ja meditsiin oma jätkuvais süvauuringuis ja tõe otsimises on ju samuti objektiivsetele ja ümberlükkamatutele tulemustele jõudmine nagu male sünnitatud küsimustele vastamine: milline vankrite lõppmäng on võidetav ning millisel juhul piisab võiduks esmakvaliteedist?

Sellise tõe selgitavad välja vaid puhtteaduslikud pingutused.

Ma ei taha teha liialt läbinähtavaid komplimente, aga küsiksin ikkagi täies tunnustusmõttes, kas ei ole Juri Lvovitš Averbahh akadeemik oma fundamentaalsete lõppmängu uuringutega?

Kes julgeb väita, et tal on võrdne intuitsioon ja analüüsivõime Boriss Spasskiga, kuidas haarata initsiatiiv teravas, võrdsete võimalustega keskmängus? Või kes kipuks teoreetilisse duelli prantsuse kaitses Viktor Lvovitš Kortšnoiga? Ma palun austatud kohalviibijaid mitte võtta minu järgmist lauset edevuse või enesereklaamina, aga tunnistan siiski: „Minagi olen akadeemik. Eesti Teaduste Akadeemia liige astrofüüsikas, ühel ja samal erialal Paul Kerese lugupeetud venna Harald Keresega”.

Sellel ülestunnistusel on üks ja ainus eesmärk – ehk on mul akadeemikuna teatud isiklik soodumus ja kogemus, professionaalne eelis aimata ja mõõta, aru saada ja austada kõigi nende pingutuste keerulist kompleksi, kõiki neid enesepiitsutusi ja loobumisi, mida nõuab tõeni jõudmine males akadeemilisel tasemel.

Austusavaldus teile, XX sajandi malekorüfeed, on ka austus teie kolleegile Paul Keresele ning austusavaldus Paul Keresele on kõige sügavam austus teile, kes te oma pühendumuse, põhjalikkuse, järjekindluse ning jonniga tegite malelise edu saavutamise sedavõrd raskeks, et selleks andis võimaluse vaid kereslik ühe jumala, Caïssa teenimine. Keres vääris oma jumalat ja oma usku.

Oma malekarjääri parimail aastail ei jäänud suurmeister Paul Keres õieti kunagi sellisesse ajahätta, et see oleks nullinud eelmiste mängutundide mõttevaeva. 1938. aasta novembrikuu lõpul aga ei osanud AVRO turniiri võitjana kodumaale naasnud noor malegeenius aimata, et tema ise, tema rahvas ja tema kodumaa on XX aastasaja kõige ohtlikumas, saatuslikumas ja traagilisemas ajahädas. Ribbentropi-Molotovi pakti allakirjutamiseni, millega fikseeriti Euroopa jagamine totalitaarvõimude vahel, ei jää aastatki. Müncheni sobing on tehtud, Austria annekteeritud.

Päevil, mil Paul Keres juhtis  noore võiduka kindralina puust tehtud sõjavankreid, pani lahinguratsud kappama ning leidis kõige valusamad tuleliinid teravatele odadele, neil samadel päevil valati kvaliteetsest Saksa terasest uusi ja uusi sõjavankreid ning drilliti miljoneid noori mehi Euroopa vallutamiseks valmistuval Saksamaal ning maailmarevolutsiooni võidust unistaval bolševistlikul Venemaal. Need mehed ei otsinud oma lahingute võitmiseks uuendusi Hispaania avangus ega Caro-Kanni kaitses, nad ei valmistunud kahe etturi ohverdamiseks avangus, vaid miljonite noorte meeste surmaminekuks, nad ei lugenud Laskerit ja Rétit, vaid Clausewitzi ning üleskirjutusi Napoleoni sõjaretkest Venemaale. Maailm seisab XX sajandi kõige verisema sõja ning sellega ka
asneva kõige jälgima kuriteo künnisel: just selle rahva vastu, kes läbi maleajaloo protsentuaalselt ülekaalukalt enim suuri meistreid andnud, pannakse toime Endlösung, Final Solution, holokaust, mille ees tänaselgi päeval kogu maailmas pea langetatakse.

Selle suure sõja ajal mängib okupeeritud Eesti kodanik Paul Keres paaril korral Saksamaal ja okupeeritud Euroopas. Male on ainus töö, mida ta oskab. Tema sõit okupeeritud territooriumidele ei ole okupeerimise õigustuse märk. Aprillikuus 1945, pärast mitut pikka ülekuulamist kurikuulsal Pagari tänaval, kirjutab maailma kõige kõrgemasse maletippu kuuluv mees kirja kõikvõimsale Molotovile, teisele mehele Stalini järel ning kõrval. Male Igavene Teine küsib totalitaarriigi poliitika Igaveselt Teiselt üht ja ainumast: lubatagu tal mängida malet. Moskvast antud „dobro” otsustabki Kerese edasise töö ja mängu.

Paul Keres ei allunud totalitaarsete süsteemide ühele peamisele unistusele tasalülitada kogu ühiskond, panna kõik inimesed ühtmoodi rääkima ja ühtmoodi riietuma, ühtmoodi vaevlema ja ühtmoodi valetama. Stalini halli aja elegantne Keres tuletas meile siin Eestimaal jätkuvasti meelde, mille me olime kaotanud, aga mille me kunagi kindlasti jälle tagasi saame.

Male, nagu väidetakse, on teadus, sport ja kultuur üheaegselt. Ehk just selles ongi male eriline võlu, tema nõrgenematu magnet.

Suure maletajana laiendas Paul Keres jätkuvasti meie üldkultuurilisi ning ka üldgeograafilisi teadmisi. Kõik Kerese pöidlahoidjad – aga selleks olime kogu rahvaga – teavad, kus on Amsterdam ja Haag, Semmerin ja Hastings, Bled ja Curaçao, Mar del Plata, Los Angeles ja Vancouver. Keres tõi meile inimlikult lähemale hiilgava plejaadi oma kuulsaid kolleege ja konkurente ning nende suurmeistrite maleliste saavutuste kõrvalt teame, kui teravmeelsed olid Tal, Najdorf ja Tartakover, kui halastamatult süsteemne ning järjekindel Mihhail Botvinnik, kui töökad Gligorić ja Petrosjan, kui musikaalsed Portisch, Smõslov ja Taimanov, kui elegantsed keskeas Capablanca ning noor Boriss Spasski. Nii kinkis Paul Keres meile ühe hoopis uue, põneva ja kauni maailma. Keres tegi oma märkamatul ja malbel kombel meist siin Balti provintsis maailma mängust ja maailma sündmustest huvitatud inimesed.

Meil ei ole enam võimalik öelda tänusõnu Paul Keresele endale. Eestlaste sünnipärane tagasihoidlikkus takistas meil seda tegemast suurmeistri eluajal. Seda liigutavam on meie tänane võimalus siin elegantses saalis tänada Paul Kerese kolleege ja konkurente, kelle elu ja töö on andnud akadeemilise tähendusega tulemuse. Me oleme teid kutsunud Tallinna just selle sügava lugupidamise tõttu, mida meie, meenutades tänuga oma suurt kaasmaalast, tunneme samaaegselt ka teie vastu, härrasmehed Paul Kerese hiilgavast generatsioonist.

„Gens una sumus” on rahvusvahelise maleföderatsiooni ametlik deviis. Oleme kõik üks pere! Just Paul Keres on meid kõiki ühendanud selleks tundeks täna ja siin. Aitäh, daamid ja härrad!