Jaan Kaplinski, KÕIK ON IME. 55.?Eesti mõttelugu?, koostaja Toomas Salumets. Ilmamaa, 2004. 576 lk.

Esimene lihtne asi, mida selle raamatu läbi lugenult võib ütelda, et see on essee-Kaplinski esindusteos, mis tähendab muidugi tunnustust koostaja tööle. ?Kõik on ime? on oskuslik valik Kaplinski suure hulga kirjutiste hulgast, nii et esindatud on kõik erinevad olulised lõiked: Kaplinski eri aegade kirjutised, Kaplinski esseistika laadid, kõik olulisemad teemapesad, seejuures nii, et ei jää tunnet, et miski oleks puudu või üle. Seda raamatut võib nüüd küll lugeda Kaplinski kui mõtleja ja esseisti kuldlõikena. Seda kinnitab ka Toomas Salumetsa järelsõna, mis on mõnes mõttes täiesti ammendav lühikokkuvõte Kaplinski kui mõtleja vastuolulisest fenomenist eesti kultuuris. Nii et tutvustava arvustuse kirjutamise asemel võib vabalt juhatada raamatu enda järelsõna juurde, ega seda ajalehes üle korrata pole mõtet.

 

Kõik on imelik

Raamatu pealkiri on võetud 1972. aastast pärit kirjutisest ?Ökoloogia ja ökonoomika?, kus Kaplinski pakub selle maakeelseks vasteks Schweitzeri tunnusväljendile ?aukartus elu ees?. Selle ülekande põhjendustes ütleb Kaplinski, et ?aukartus? on eesti keelele ja meelele võõras mõiste, nõnda transformeerub kristlik-germaanlik aukartus imelisuse-imelikkuse tajuks. Tähelepanu võib juhtida ka sellele, et Schweitzeri ?elu? asendub Kaplinskil ?kõigega? ? see on kindlasti tähenduslik, teoloogist Schweitzerile oli ?elu? midagi, mis tuli eraldi esile tuua, et seda eristada kas või Jumalast, kelle suhtes tavaliselt tuntakse seda, mida ?aukartus? märgib. Kaplinski jaoks seda probleemi pole, peale ?elu? või ?elususe? midagi muud polegi, kuigi just see ?kõik? on see, mille suhtes ei pöörata piisavalt tähelepanu ega tunta tema suhtes imelikkuse-tunnet. See kristliku filosoofi Schweitzeri keelekasutuse tõlge Kaplinski oma keelekasutusse (ehk eestipärasesse keelde, nagu Kaplinski ise usub), on õigupoolest emblemaatiline selle kohta, kus Kaplinski asub meile harjumuspärases õhtumaises mõttekoordinaadistikus ? vähem monoteistlikus ja rohkem müstilises õhustikus. Mul on tunne, et Kaplinskist arusaamiseks võib piisata palju vähemast kui tema paigutamisest soomeugrilise (eestilise) ja indoeuroopliku teljele; on ju võimalik mõelda palju lihtsamalt selle peale, et eelkõige on tänapäeva eesti kultuur ikkagi Põhja-Euroopa protestantlik kultuur (arvestades nt seda, et kaasaegses mõttes eesti rahvuse sünni alguses seisavad vennastekogudused, ja meenutades kuskilt loetud lääne-eurooplase üllatust, kui ta Eestisse jõudes leidis, et tegu on ellusuhtumiselt ja elukorralduselt Põhja-Saksamaa koopiaga), ja et Kaplinski on mitteprotestantliku mõttelaadiga kirjutaja ? võimalik, et mõnes katoliiklikus (võib-olla isegi enam veel õigeusklikus) kultuuris ei mõjuks Kaplinski oma kõigesse-sulandumise põhihoiakuga üldse nii eristuvana ja hämarana. Aga see on muidugi uljas üldistus, on ikkagi võimalik ja tõenäoline, et ilma selle boreaalsuse kui iseseisva hoiakuta asja siiski selgeks ei saa.

Igal juhul on raamatu pealkirjas tegelikult üks nüanss kaotsi läinud. ?Kõik on ju ime? on laenatud Underilt ? ma isegi imestasin, et raamatul on selline romantilisevõitu ja pisut õhkava varjundiga pealkiri, mis võiks ehk sobida 1960. aastate Kaplinskile, kes kirjutas veel sonette ?, aga tegelikult teisendab Kaplinski selle lause oma tekstis ümber fraasiks ?kõik on imelik? (lk 98), mis kõlab minu kõrvale palju Kaplinski-pärasemalt. Ja sellega on oma uusromantilisuses üsna õhtumaise Underi sõnadele oluline teisendav nüanss lisatud. Oluline on, et see ?ime? pole mitte eelkõige või ainult ?imeline? (s.t midagi uskumatut, kuid ometi tõelist, midagi, millega seostuvad intuitiivselt ilu, nauding, imetlus jne), vaid just ?imelik? (s.t midagi kummalist, isegi veidrat, ebatõenäolist, midagi, mille tajusse ei kuulu esmajoones ilu, nauding ja imetlus, vaid üllatus ja paradoksaalne tõetunnetus). ?Imeline? on miski, mis justkui kuskil peaks olema, kuid mida kohatakse harva, teda oodatakse kui tunnistust ideaalist; ?imelik? on miski, mida justkui ei peaks olema, kuid ometi on, ta on ootamatu, ideaalidest sõltumatu reaalsus. (Ja pöördudes veel kord erinevuse juurde kristlikust Schweitzerist, ime jumalik-ilmutusliku sündmusena on pigemini kirjeldatav sõnaga ?imeline?, kindlasti mitte sõnaga ?imelik?; ?imelik? ime vastab just rohkem kujuteldavale soomeugrilisele vaiksele pidevale üllatumisele kui oktsidentaalsele passionaarsele ja plahvatuslikule aukartust äratavale ?imejuhtumusele?.) Ma kõnelen siin muidugi oma intuitiivsest tähendustajust, aga ma usun, et mu tunnet on võimalik jagada.

See ?imelise? ja ?imeliku? vastandus aga toetub tänapäeva eesti üldkeele tähendusväljadele. Kaplinski võiks seda ehk pidada eestlaste ?keeletustamise? ilminguks, ma ei tea. Igal juhul, võttes arvesse tema keelevaateid, tulekski seda Kaplinski kasutatavat ?imelikku? tegelikult vaadata pisut arhailisema sõnana, nagu see ongi ilmselt mõeldud ? umbes nii, nagu kõlab Juhan Kunderi muinasjutupealkiri ?Imelik peegel?, kus mõeldakse mitte kummalist või veidrat peeglit, vaid ime- või võlupeeglit. Selles vanema keelekihi ?imelikus? on koos tänapäeva ?imelik? ja ?imeline? ning tegelikult veel midagi kolmandat, hämaramat ja hajusamat.

Nõnda on Kaplinski vormel ?kõik on imelik? märgiline mitte ainult õhtumaise aukartuse-ilmavaatega kõrvutades, vaid ka kaplinskiliku keelehoiaku näitajana, sattudes kenasti ühte ritta Kaplinski harrastatud kirjakeele-vastasusega ja kirjakeele kontekstis arhailiselt või kõnekeelselt (kõnekeel on eesti kultuuris ikka kirjakeelest konservatiivsem olnud) kõlavate keelendite kasutamisega.

 

Kaplinski kihid

Kummaliselt, imelikult mõjub tegelikult see mitmeharulisus Kaplinski kirjutamistes, mis sügavamas põhjas ühte juurdub ? nagu kõne all olevas väljendiski liituvad ühte sõnasse kokku nii ajalik ja ideoloogilisevõitu identiteeditemaatika kui ka n-ö ajatu, konkreetsetest identiteetidest lahti püüdev müstilisuse-suundumus. Kui püüda raamatu põhjal üldistada Kaplinski kirjutiste põhilisi teemapesasid, siis laiemalt ongi neid paar-kolm: filosoofilis-religioossed mõtisklused, mille sagenemist (vähemalt selle raamatu põhjal) võib märgata 1980. aastate lõpust ning mille parim kokkuvõte, tunnistus Kaplinski paradoksi-religioossusest on ehk essee ?Usk ja uskmatus?; elu hoidmise ja loodust säästva elamise teemal kirjutatud tekstid; rahvusliku ja keelelise identiteediga tegelevad tekstid, mis ajapikku üha radikaliseeruvad teatavasse kadunud puhtuse ja elususe programmi (indiaanlus + aavikluse-vastasus, lisaks soomeugriluse kontekst). On veel neljas pesa, kirjandusteemalised kirjutised (alaosadesse ?Ilukirjandus? ja ?Teised? koondatu), kuid neis väljendatu tuleneb rohkem Kaplinski sotsiaalsest rollist kirjanikuna ja on suuremas osas kirjutatud nooremas eas, seal pole veel seda viimase 20 aasta suure sisemise integreeritusega Kaplinskit, mis algas kogudega ?Raske on kergeks saada? ja ?Õhtu toob tagasi kõik? ning tõi kaasa ka süvemad filosoofilised vaatlused. Neid mainitud kihistusi võib tegelikult vaadata üksteise peale asetatuna, iga ülemine alumisest sotsiaalsem ja dialoogilisem-poleemilisem (seejuures ka individuaalsema ilmega ja isiklikke iseärasusi toonitav ? see pole vastuolu), juured ulatumas kõige sügavamast kihist kõige pealmisel kasvava tüveni. Rahvusliku ja keelelise identiteedi kiht on tegelikult loodusekihi (kus ?kõik on ime?) seaduspärade ülekanne elu-valdkonnast teadvuse valdkonda: Kaplinski on neis küsimustes selgelt n-ö looduse poolt ja kultuuri, kultiveerituse vastu. Kaplinski rahvus- ja keeleideoloogiaks on eestlase (iseenesest ju estofiilide ja baltisakslike rahvuslaste aretatud ?kultuurtaime?) tagasiistutamine loodusesse, usus, et kasvuhooneaeg pole teda veel liiga õrnaks kujundanud ning et eesti kultuur ja keel on palju ?ime?-võimelisemad juhul, ku
i neil lasta kasvada pinnasel, kust kultuurtaime esivanemad on kunagi mõisaaeda toodud. Loodusekihi ?kõik on imelik? toitub aga mitte lihtsalt moodsast rohelisest mõtteviisist, vaid sügavamal asuvast müstilisest religioossest kihist, mida iseloomustab mingi vabastava piiride hägustumise püüe, liikumine vastandustest välja loomuliku isevõrsuva ühtsuse poole.

Puhtalt õhtumaise pilguga lugedes tekitab õrna ebalust see, et kohati kumab sellest ?kõigega? ühte sulandumise religioonist läbi teatavaid resignatiivseid või isegi thanatoslikke toone, nt lk 356-357, kus filosoofia ja müstika ühise sihina ­kirjeldatakse rahu, sealt aga liigub Kaplinski juudi rabide arutluste juurde selle üle, kas inimesele poleks mitte parem olla sündimata, sealt omakorda üsna otseselt freudistliku emaüska tagasipöördumise motiivi juurde1.

Aga miski ei sunni seda ebalust tundma ega sellest mingeid seesuguseid individuaalpsühholoogilisi järeldusi tegema, mis taandaksid Kaplinski laialt mõistetava religioosse metafüüsika mingiteks isiklike sattumuslike sättumuste kattevarjuks (just seda laadi üldskeemideks redutseerimiste suhtes Kaplinski hoiakute allikaks olev vaimulaad distantseerub, kuna tema universaalsusepüüdlused on tihedalt varjundatud isikliku elus-oleku toonidega, ja just sellest elus-oleku ainulaadsuse tundest tema ?kõik on imelik?-müstika toitubki).

 

Rahu on

Viidatud lehekülgedel kirjas olevat (vabade kunstide professorina peetud loengu ?Iseendast? lõpuosa, mis Kaplinski integratiivsust arvestades tunnuslikult on pisut ootamatult asetatud ?Keele? alatsüklisse, mitte kokku nt filosoofilis-religioossete arutlustega) võib tegelikult ehk pidada üheks juureks, radikaalseks radixiks, mis nii tema ilukirjanduse kui esseistika all kasvab. Bütsantsi müstikuid ja Wittgensteini kõrvutades räägib Kaplinski sellest, kuidas mõistmistahte rahuldumine on ?rahu mõtetes? ? iseenesest väga lihtne ja loogiline: et inimese küsiva mõtte rahuldus pole muus kui rahulduses ? rahu saamises ? endas, mis leiab muidugi aset teispool keelt ja sõnu, vastust ootavaid küsimusi. Seda polegi ilmselt muud moodi võimalik väljendada kui tautoloogia kaudu: rahu-ldus saabub rahuna.

Kaplinski lausub: ?Religioonide üks olulisemaid sõnumeid ongi, et rahu on.? Ja kuigi raamatu registris leiab Heideggerile vaid ühe viite, on üllatav, et see Wittgensteinilt laenatud Kaplinski vormel langeb ühte väljendiga, mille üle Heidegger imestab oma ?Sissejuhatuses metafüüsikasse?, vaadeldes sõna ?on? erinevaid tähendusi ning jõudes Goethe värssideni ?Kõigi tippude üle / on rahu?.2

Kui kõigis teistes näidetes on ?on? ümber öeldav teisiti (leiab aset, pärineb kuskilt, koosneb millestki, viibib kuskil, kuulub kuhugi, tähistab midagi, asub kuskil jne), siis neis värssides mitte ning seega on need värsid näide sellest, kuidas ?on? tõesti pelka olemist kui sellist väljendab. Heidegger lausub lõpuks: ?selle ?on-i? esitatud lausumine näitab selgesti üht: selles ?on-is? avaneb olemine meile mitmekesisel viisil.

Esialgu pähetulev väide, et olemine on tühi sõna, tõendub uuesti ja veel tungivamalt ebatõesena.? On huvitav, et jõutakse sama fraasini, üks olemise, teine rahu järele pärides ? see, mis puhtalt ja lihtsalt on, on rahu, ja see, mida puhta rahu kohta saab ütelda, on vaid see, et ta on; olemise pärisomane rahu-likkus ning rahu intransitiivsus ja endasse-rahuldumine. Ning sellises punktis muutub juba ülearuseks esitada küsimusi, mis mul esialgu seda Kaplinski kirjakohta lugedes tekkisid: kas see rahu, millest ta räägib, on rahu, mis võidetakse kätte, on see võitja rahu, või on see resigneeruja rahu, n-ö rahulejäämine sellega, et võitu polegi; kas see rahu on pärast võitlust sõlmitud rahulepingu tulemus või rahu, millesse taandutakse võitluse eest.

Sellised küsimused tekivad, kui mõtiskleda Kaplinski eripalgeliste sõnavõttude üle, selle üle, et Kaplinski, kes nt raamatus ?Isale? kuulutab tagasitõmbumist oma maakodusse, esineb paar kuud hiljem poliitilise üleskutsega kui maailmaparandaja.

Selle asemel võib hoopis küsida, kas Kaplinski valu meie praeguse rahutu ja hävineva, üha vähem arhailises eestikeelses tähenduses imeliku ja üha rohkem praeguses kirjakeelses tähenduses imeliku maailma pärast ei tuleks võtta seda tõsisemalt, et ta räägib sealt, kus ?rahu on?. Kaplinskil on, mida öelda, veel enam ? tal on, mida olla. (On öelda, sest on olla.)

1 Sellega omakorda meenub Kaplinski krestomaatiline luuletus ilma maata kuningast, kes lõpuks alles mahamaetuna saab endale maa ? kujund, mis ühendab siin kõneldavad müstika ja looduse kihi.

2 M. Heidegger, Sissejuhatus metafüüsikasse. Tlk Ü. Matjus. Ilmamaa, 1996, lk 119-120; sellest on juttu ka Ü. Matjuse ettekande ?Martin Heidegger ? ning Goethe? lõpus (raamatus: Goethe Tartus. Konverentsi ?Goethe Tartus? (1999) ettekanded. Eesti Goethe-Seltsi aastaraamat II. Toim. V. Kiisler. Tartu 2000, lk 154 ? 165).