Tal oli head nina inimeste ja inimsuhete nii mõistuspäraste kui ka jaburate külgede peale. Selles seisneski ta paradoksaalse andelaadi alus. Ta oli läbi ja lõhki tallinlane, kes suutis kirjanikuna ellu äratada neljakümnendate aastate Kilulinna.

Ta oskas värvikalt iseloomustada peaaegu kõiki Eesti viimase poolesaja aasta kultuuritegelasi ? kahjuks jäi see kõik suurelt jaolt kohvikuseinte vahele.

Koos Vanapaga on kaotsi läinud mahlane tükk Eesti kultuurilugu. Oma talendi luuletajana, novellistina ja romaanikirjanikuna suutis ta ometi väga hästi välja mängida. Nomenklatuursete suurmeeste hulka ta ei kerkinud, ka mõõdukas tunnustus oli visa tulema, aga see Vanapat ei kohutanud.

Teda ümbritses kitsam sõpruskond, kes teda mõistis ja armastas.

Mitmed temast 15 ? 20 aastat nooremad kirjanikud avastasid, et Vanapagan on peale kõige muu suurepärane õpetaja ja kodukriitik.

See oli eriskummaline muie, millega ta pani paika manerismi ja tehislikkuse ilmingud oma noorte sõprade loomingus.

Vanapagana õpilasi nimetati Kaval-Antsudeks. Nende hulka kuuluvad Enn Vetemaa, Teet Kallas, Henn-Kaarel Hellat, Tõnu Kõiv ja Andres Ehin. Kõigi nende Antsude kavalast näost peegeldub Vanapagan vastu.

Ametlik tunnustus, mida jagavad ?üriid, fondid, riiklikud organisatsioonid, elukutselised kriitikud ja arvamusliidrid, jõudis Andres Vanapani alles siis, kui ta oli juba kuuekümnene.  Nüüd ei kahelda enam, et tema näol oli tegemist ühe parema novellikirjanikuga XX sajandi Eestis. Tema novelle on pärjatud nii Tuglase kui ka Mälgu novelliauhinnaga.

Ka tema luule austajate hulk kasvab aastatega. Vanapa värsid on ühtaegu avangardistlikud ja rahvalikud. Kes peale tema oskaks midagi niisugust? Kahjuks kipub unustuse hõlma vajuma ta romaan ?Riiulid? (1994), kuigi see kuulub Eesti modernismi väga tähtsate saavutuste hulka.

Vanapat pole enam meie hulgas, aga ta looming säilitab oma maagilise värskuse.

Meie vaimukõrvusse jääb kaikuma ta ainulaadne naer.

Andres Vanapa ärasaatmine toimub reedel, 29. X kell 15 Metsakalmistu kabelis.