XVI Tallinna kammermuusika festival 22. – 29. VIII, kunstiline juht Maano Männi.

Kammermuusika – tubane tegevus väikese valitud seltskonnaga – ei haaku esmapilgul sugugi mõistega „festival“, milles sisaldub vähemalt vihjena võimalus haarata peomeeleolusse palju kuulajaid ja muusikalisi külalisi. Sellele väikesele paradoksile vaatamata toimub hinnatud kammermuusika festivale paljudes muusikaliselt kultiveeritud paikades üle maailma. Tänavuse Tallinna kammermuusika festivali sidus tervikuks katusteema „Põhjala perspektiivid“, aga iga kontsert omaette kandis samuti temaatilist pealkirja, et tekiks tervikliku elamuse tunne neilgi, kes piirduvad vaid ühe kontserdiga. Minul õnnestus kuulata viit mitmekesist kontserti, kus pakuti nii väikeseid vaimu­värinaid kui ennekuulmatult erutavaid elamusi.

Suur ettekuulutus

Festivali avakontsert „Grande“ algas Tõnis Kaumanni kurjakuulutavat pealkirja kandva teosega „Ja kõrv ei puhka“. Oli see ehk terve festivali kulgu ette kuulutav oomen? Oodatult oli viiuli ja kontrabassi duos – keelpillide perekonna äärmuste kokkutulekus – küllaga konflikte, kontraste, kohati iroonilist ja humoorikat keskustelu. Kontrabassist Pontus Grans pani kuulama oma täpse intonatsiooni ja klaari tooniga, mis kehtestas end jõuliselt ka kõrgemas registris. Õhtu uhke lõpunumber oli küllalt vähe tuntud rootsi romantikust helilooja Franz Berwaldi (1796–1868) „Grand Septet“ ehk „Suur septett“, mis Mustpeade maja valge saali akustikas kõlas üllatava lopsakusega, lausa orkestraalse võimsusega. Siiski kujunes kontserdi suurimaks elamuseks Edvard Griegi tšello­sonaat a-moll – romantiliselt voogav ja kirgedest küllastunud teos. Griegi sonaat on populaarsusele vaatamata pälvinud ka rohket kriitikat, paljuski küllalt tühistel põhjustel, näiteks seetõttu, et mõned teemad on ülimalt sarnased helilooja varasemate teostega, mõni kriitiline hindaja leiab aga sonaadi muusikalise materjali olevat liialt korduva. Aga esitajad ja kuulajad tunnevad selles sonaadis kohe ära haarava teose, mis võlub oma vahetult kõnetava meloodia ja maitseka harmoonilise pingejuhtimisega.

Edvard Griegi tšellosonaadi esitasid tšellist Valle-Rasmus Roots ja pianist Sten Lassmann – duo, kes on kodumaisele publikule juba tuttav. Oli väga huvitav jälgida, kuidas Roots ja Lassmann näisid kohati pürgivat eri suunas, aga jõudsid siiski meeskonnana üksmeelselt finišisse. Avaosas allegretto agitato võttis duo muusikaline arutelu ajuti üpris pingelised pöörded. Rootsi tempo tunglemist tasakaalustas harmoonilisi pingevälju välja joonistav Lassmann – taoline muusikaline köievedu lisas muusikale täiendava dramaturgilise või lausa teatraalsegi joone. Roots mängis täie kirega, jätmata midagi varuks, nagu homsest hoolimata. Selle tulemusel sündis pingestatud ja jäägitult köitev ettekanne, milles oli suurt romantilist mõttelaiust. Sama meelt oli ka publik, kes kinkis talle vastu tulise aplausi, mille pikkus – kui nii üldse mõõta sobib – ületas küllaga avakontserdi aritmeetilise keskmise. Pole kahtlust, et Valle-Rasmus Roots on XX sajandi alguse Celeste Farotti meistripillil leidnud oma hääle: see on jõuline, lopsakas, laulab kõlarikkalt ja kängitsevate kompleksideta. Eesti pillifond võib rõõmustada, et on õnnestunud väärt tšello viia kokku väärilise tšellistiga.

Müüdid ja võlu

Kontserdiõhtu temaatilise pealkirjaga „Saagad“ sidus kimbuks teosed, mida ühendab mütoloogiline või põhjamaiselt salapärane tagapõhi. Kuulda sai Mirjam Tally kontrastideküllast pala „Soe elu jäämäe jalamil“, Lars Karlssoni teost „Sonata da camera“ kontrabassile ja klaverile, samuti Jean Sibeliuse orkestriteost „Saaga“, mis kõlas külluslikult põnevas seades oktetile. Suurimaks elamuseks kujunes oodatult Karol Szymanowski „Müüdid“ (1915) – oma ajastu viiulirepertuaari üks fantaasiarikkam teos, mis tähistas murrangut nii helilooja loometeel kui ka viiuli kõlalise väljendusrikkuse vallas üldisemalt. Tundeliste meloodiakaarte kõrvale on Szymanowski selles loos toonud laiendatud võtted ja kõlavärviotsingud, mis impressionistliku helipildi ning mütoloogiast pärit ainesega kokku sulades võimaldavad luua ainulaadselt erutava teose.

Avaosas „Arethusa allikas“ hõljub viiuli meloodia kõrgel üle impressionistlikult vuliseva fooni, mille kihtide kuhjad viivad kuulaja meeldivasse meelelisse segadusse. Klaveripartii vesine kõla saavutatakse valgete ja mustade klahvide akordika peente vastandustega, mis tekitab mulje kaalutust kulgemisest, konventsionaalse harmoonia toonikasse pürgival gravitatsioonil ei ole enam mõju. Szymanowski faktuurifantaasia on lahendanud selle „puuduse“ mitmekihilise ja kõrva kõditava tasandite mänguga. Nii ei saa harmoonia näilisest sihitusest igavuse allikas, vaid muutused detailides kannavad kuulaja hella vooluga kaasa. Kõlalt ja noodipildilt küllalt akrobaatilise klaveripartii mängis Irina Zahharenkova selgeks ning nauditavaks, ületades kõiki keerukusi taolise väleda lihtsuse ja loomulikkusega, nagu improviseeriks enese lõbuks. See mõjus Anna-Liisa Bezrodny mõneti tõsisemale lavamaneerile rikastava kontrastina.

Teine osa „Narkissos“ kulgeb aeglaselt, aga siiski olemuselt rahutult, atmosfäär on muutlik ja pingeline. Pinge allikas on sageli esinev tritooni ja kvart­intervallika põrkumine, mis seguneb dominandi kvaliteeti kandva akordikaga ning kõrgete kaunistuste ja bassi pedaalidega.

Anna-Liisa Bezrodny virtuoosne meisterlikkus tuli eredaimalt esile kolmandas osas „Drüaadid ja Paan“, kus glissando’de, trillerite ja topeltnootide pillerkaar vaheldub flöödikõlaliste flažolettide ja salapära võimendavate veerandtooniliste käänakutega. Zahharenkova kujundas klaveripartii kapriisitsevalt mänglevaks, erilist naudingut pakkusid ähvardavalt ohtlikud trillerdused madalas registris ning väreleva saatefaktuuri seest esile kerkivad meloodiakatked. Anna-Liisa Bezrodny ja Irina Zahharenkova koosmäng kinkis küllusliku ja nüansirikka elamuse, mis ühes suurepärase teosega lõi vaid kammermuusikast leitava omalaadse võlu.

Hirm igavuse ees

Katariina kiriku avaras ruumis kõlas 25. augustil kontsert alapealkirjaga „Hirmu­lood“. Õudusõhtule andis kohase alguse Irina Zahharenkova mängitud György Ligeti „Continuum“ klavessiinile – kõhedate kõlakombinatsioonidega ei hoitud tõepoolest kokku. Esmalt näis kogu teos kulgevat vaid ühe kärmelt arpedžeeritud liikumise jõul, aga teose jooksul lisandus küllaga konfliktset materjali, mis ei lasknud tuttavlikuks muutuva kõlailma keskel rahuneda. Järgnes Ligeti soolosonaat tšellole Marcel Johannes Kitse ettekandes. Ootamatult kauni meloodilise kaarega sonaadi avaosas „Dialogo“ vastanduvad pizzicato’s topeltnootide glissando’d ja poognaga loodav laulvus. Melanhoolne laul muutub teises osas ärevaks võidujooksuks aja ja sõrmeosavusega. Marcel Johannes Kits esitas teose veenva üleolekuga ja kaasakiskuva hooga.

Tõeline hirm tekkis alles John Cage’i helitööd „Kuus meloodiat“ kuulates. See viiulile ja klahvpillile loodud teos jättis ennekuulmatult fantaasiavaese ja jõuetu mulje, hoolimata interpreetide pingutusest ning lisatud koreograafiast, millega tantsija Britt Kõrsmaa kõlanut ilmestas. Hirm igavese igavuse ees võttis maad! Kannatusi ja kõhklusi ei lämmatanud lõplikult ka kontserdi lõpus kõlanud Bernard Hermanni filmimuusika, mille taustaks võis jälgida seinale kuvatud kõhedaid kaadreid.

Kambrist kirikusse

Festivali mastaapseim muusikaõhtu toimus 28. augustil Tallinna Jaani kirikus, mil rivistati altari ette festivali kammerorkester. Oodati erilise õhinaga hinnatud Soome ooperilaulja Camilla Nylundi esinemist. Mõistagi oli külalise esinemine plaanitud õhtu lõppu. Oh seda ärevust ja kannatamatust, mida võis sõnavõttude ajal õhus värelemas tunda! Aga kõik see polnud asjata, üle anti üks oluline auhind – Marje ja Kuldar Singi nimeline preemia. Laureaadiks kuulutati noor kontratenor Martin Karu, kes suundub häälekunsti õppima Londonisse.

Peeter Sarapuu soleerimisel kõlas Tõnis Kaumanni fagotikontsert, tänavuse festivali tellimusteos. Kaumanni looming on varasemast tuttav pigem vaimukate väikevormide poolest – õieti oligi see esimene suurvorm, mida tema kirjutatust olen kuulnud, olgugi et helilooja loomenimistus leidub ka täiemõõduline sümfoonia (2010). Kaumanni fagotikontserdi peamine võlu seisneb mänguliste kontrastide rohkuses ja meeleolude kirkuses. Avaosas on otsustava tähtsusega löökpillid, mis viivad ärevalt tõtleva ja registrite äärmustes hüpleva fagoti vahelduseks džässilikult vabastavasse õhustikku, aga need viivud katkevad ruttu – tuleb aina edasi tõtata.

Teise osa värvivad salapäraseks jalutades laskuvad bassikäigud ja keelpillide kõhedad liikumised, mis fagoti aeglaste kromaatiliste käikudega moodustavad põneva filmimuusikaliku helipannoo.

Finaal algab groteskse tantsu­motiiviga, mis aina hüpleb toonika-dominant-toonika trajektooril, nii peaaegu mõõdutundetult kaua, et olukorra koomikat topelt alla joonida. Paraku pöördub meeleolu peagi tõsiseks ja isegi kurvaks, kõlavad avaosast tuttavad laskuvad käigud, härdad akordid keelpillidelt kuulutavadki teose arengukaare lõppu. Meeldivalt teatraalne ja nutikalt kirjutatud fagotikontsert leiab loodetavasti esitajate seas sooja vastuvõtu.

Camilla Nylund laulis Richard Straussi „Neli viimast laulu“ kõlarikkaks ja nauditavaks. Jaani kirik ei ole laulja vokaali võimestamiseks küll akustiliselt pealinna parim saal, aga Nylund suutis meisterlikul moel end kõlaliselt kehtestada, kaotamata seejuures kaunist voolavust ja tooni võluvust. Kahjuks ei leidnud kavaraamatust laulutekste, mille lisamine on ikka hea tava juurde käinud.

Kaks teost, kolm kangelast

Festivali lõpetas sisutihe sonaatide õhtu, mille eeskava sisaldas kaht kaalukat Ludwig van Beethoveni teost: meistri viimast klaverisonaati (nr 32 c-moll op. 111) ja viiulisonaati nr 9 op. 47 „Kreutzer“. Beethoveni viimane klaverisonaat on väga kaugel tema „rahva lemmikuteks“ kujunenud teoste kõlamaailmast. Harmoonilistest keerdkäikudest moodustas Beethoven nii segadusse viiva labürindi, et sellest suudab publiku läbi juhatada vaid erakordne pianist. Irina Zahharenkova kõlajulged avataktid tabasid kuulajaid erutava ehmatusena, sealt alates polnud pianisti hüpnotiseerivast haardest enam pääsu. Zahharenkova esitatud klaverisonaat op. 111 oli nii läbiraputav ja lummav, et pärast seda näib peaaegu kohatu veel midagi öelda või mängida. Aga mängiti siiski! Robert Traksmann viiulil ja Sten Heinoja klaveril tõid kuuldavale haarava interpretatsiooni Beet­hoveni viiulisonaadist nr 9 „Kreutzer“.

Robert Traksmann on ülimalt intelligentne muusik, kelle tõlgenduslikud valikud äratavad usaldust ja kõrgeid ootusi. Imetlust väärivad ta meisterlik poognakontroll ja strihhide rikkalik arsenal. Ent paistab, et praegu Traksmanni käsutuses olev pill ei võimalda end muusikuna maksimaalselt avada. Keskregister kõlas pisut looritatult, kõrged noodid särasid aga täies kirkuses. Olemata keelpillide alal spetsialist, pean jätma täpsema diagnoosi asjatundjatele.

Nagu avakontserdi avateose prohvetlik pealkiri vihjas, ei antud Tallinna kammermuusika festivalil kõrvale puhkamiseks aega. Kuulajaid erutati aina uute ja tugevamate elamustega. Ka publiku huvi paistis viroloogilistele ohtudele vaatamata elav. Tihe kava tõi vaheldusrikkaid ja seosterohkeid elamusi, mis kõrvade puhkamise aegu taas meenuvad ning panevad ootusega mõtlema järgmisele festivalile.