Nii nagu igas teiseski tsivilisatsioonis, on ka eestikeelsuses keskseks semiootiliseks mehhanismiks (eesti/Eesti) isa. Isa on kõige algus. Isa (seeme) tekitab. Loodetavasti teab iga õige eestlane meie rahvuskangelase Kalevipoja isa: see oli vana Kalev, kes oma poja nimeks jättiski iseenda nime koos täpsustava partikliga ?poeg?. Kõige tuntum eesti isa on siiski Tammsaare sule all sündinud Vargamäe Andres ehk Andres Paas, kelle esimene poeg ei olnud millegipärast enam mitte lihtsalt Andresepoeg (Andresson?), vaid juba n-ö noor Andres. Ent võimaliku Andresepoja tähenduslik saamine Andreseks on omaette teema. Jätame selle teiseks korraks.
Siinkohal tuletame vaid vaikselt meelde ?Tõe ja õiguse? esimese osa lõppu, 39. peatükki, kus kroonusse minev noor Andres küsib kroonusse minnes oma isalt igasuguse eesti identiteedi jaoks saatuslikud sõnad: ?Aga miks siis just meie need peame olema, kes oma elu seia sohu matavad, kui mujal kergemalt leiba saab? ? Ja lisab siis veelgi saatuslikumalt: ?Kui jüst oleks armastus, siis muidugi?? Eesti kõige tuntum ilukirjanduslik isa Vargamäe Andres ütleb seepeale omakorda eesti kirjanduse kõige tuntuma lause: ?Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus.? Millepeale noore Andresena märgistatud, vene kroonusse minev poeg ütleb: ?Sina oled seda teind ja minu ema tegi ka, ega ta muidu nii vara surnd; aga armastus ei tulnd, teda põle tänapäevani Vargamäel?.
Nii ongi. (Eesti) isa ei tähenda armastust. Isa välistab armastuse. Ent iga isa sisaldab endas nii kronoloogiat kui ka sellest tulenevat võimu. Isa tähendab aastaid, isa tähendab aja, aastate, mälu võimu. Ja eesti kirjanduse kolikambris istub Tammsaare eakaaslane Karl August Hindrey (1875 ? 1947) koos oma aastal 1934 esmakordselt ilmunud novelliga ?Isa. Mälestus?. Hindrey on julm. Hindrey on Tammsaaarest julmem. Hindrey ütleb juba mainitud novelli alguses: ?Nüüd olen mina oma isast juba palju vanem. Nüüd võiksime kui mees mehega kõnelda sellest, mis meie vahel kogu eluaeg on jäänud kõnelemata. Nüüd võiksime vastamisi istuda ja mina võiksin kui vanem tema paksude soontega töömehekäed pihku võtta, temale silmadesse vaadata ja mõistlikult ning rahulikult selgitada, miks meie üksteisele võõraks oleme jäänud.? (Karl August Hindrey, Kaugekõne. Tallinn 1986, lk 29.)
Tähelepanelik lugeja kindlasti märkab, kuidas vana Hindrey oma isaga (tsiviliseeritud kombel) arveid hakkab klaarima ? nüüd olen mina oma isast juba palju vanem! Nüüd võin talle naha peale anda! Kronoloogia tähendab võimu. Kronoloogia abil ja kronoloogia läbi haaratakse võim. Kronoloogia semiotiseerub ootamiseks. Näeme, kuidas klassikaline Hindrey teataval retoorilisel viisil, eriliselt, kolmekordselt (kolm korda kirjutatuna!) absolutiseerib/semiotiseerib kronoloogilise (antud novelli kontekstis aasta 1934) sõna/mõiste/määratluse ?nüüd?. On vaid vaja oodata teatava kronoloogilise ?nüüdini?, et hakata ?kui mees mehega? kõnelema.
Ainult et ? millal on see saatuslik, see ?kui mees mehega?, see kon-firmeeriv ?nüüd?? Millal on ajalehte Sirp lugedes ?nüüd?? Hindrey viga tundub olevat tunnetuslik. Millal meie saame ?minevikust?, ?olnust?, ?mälust?, kolikambrist n-ö vanemaks? Kas on võimalik saada oma isast vanemaks? Kas üldse on võimalik saada asjade algusest vanemaks? Kas on võimalik saada asjade algusest targemaks? Hindrey lõpetab oma novelli ruumiga, n-ö ruumiliselt. Tema (surnud) isa on ilmselt kusagil. Isa ootab (kusagil). Isa ei oota ajas, isa ootab ruumis. Isa on ootavalt/oodates üksi, ja Hindrey küsib oma novelli lõpulauses: ?Kui kaua ta ikka nõnda üksi peab olema?? (Ibidem, lk. 46.) Tõepoolest ? kui kaua (veel)? On ainult üks arusaamatu asi ? kus on ema!