Kliimamuutused uurimisobjekti ja ühiskonnaprobleemina pole humantitaar- ja sotsiaalteadustele võõrad. Antropoloogid ja etnoloogid uurivad aina enam, kuidas on keskkonna ja kliimaga seotud muutused mõjutanud inimeste käitumist, hoiakuid ja kohanemist. Ka museoloogias on esile kerkinud püüd mõtestada inimese, keskkonna ja kliima seoseid ning võtta sotsiaalne ja kultuuriline roll selle temaatika käsitlemisel.
Kust algab kliima ja lõpeb inimene? Kliimast saab etnoloogi ja antropoloogi pilgu läbi mõelda kui kultuuri ja looduse ehk inimese ja mitteinimese suhtest ning selle tulemusest. Ontoloogilises antropoloogias, kus keskendutakse peamiselt põlisrahvaste uusanimistlikule suhestumisele oma elukeskkonnaga, nii taimede, loomade kui ka maastikuga, kritiseeritakse lääne mõtteviisile omast ning seega universaalseks peetavat looduse ja kultuuri duaalsust, mis paljude põlisrahvaste arusaamises puudub. Prantsuse antropoloog, sotsioloog ja filosoof Bruno Latour tuletab meelde, et me pole kunagi olnud modernsed, sest mis tahes sotsiaalsete, majanduslike ja tehnoloogiliste protsesside puhul on inimese kõrval vältimatu toimija tegelikult loodus. Me võiksime mõelda sellistest kvaasiobjektidest hübriidselt.* Kliimastki tuleks mõelda holistlikult analüütiliste kategooriate kaudu. Koroonapandeemia on õppetund, et maailma teises nurgas sündiv jõuab varem või hiljem ka meie õuele – kliimakriisist ei saa välja astuda. Arvan, et peaksime üksikisiku tasandil teadvustama ennast ja loodust osana üldisest toimijate võrgustikust ja kvaasiobjektist – kliimamuutusest –, et eetiliselt hinnata oma käitumist keskkonna ja kliima kujundamisel.

* Bruno Latour. Me pole kunagi olnud modernsed. Essee sümmeetrilisest antropoloogiast. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014.