Minutid tiksuvad halastamatult ja teadlased on hoiatanud, et elame endale tuttavas maailmas veel ainult mõnda aega. Praegu on viimane võimalus midagi teha, et ära hoida kliimakatastroof. Kui ületame selle pea nähtamatu piiri, millele juba ohtlikult lähedal oleme, siis polegi enam muud kui vaid tagajärgedega tegeleda.
Paljuski oleme end nurka mänginud lakkamatu ja aina kasvava energiavajadusega. Peamiselt saame energiat fossiilsetest allikatest, mis ei taastu ning mille kasutuselevõtt ja sobivaks töötlemine tekitab tohutus koguses heitmeid. Eesti on viimase 50 aasta jooksul olnud maailmas ainuke riik, kus toodetakse elektrit peamiselt põlevkivist, ning 80 protsenti kogu maailmas kasutatavast põlevkivist on kaevandatud siinsamas. Sellega on kaasnenud tohutud tuhamäed, millega ei osata midagi peale hakata, sinirohelised elutud järved ja maa-alused linnad, kuhu päike kunagi ei paista. Ida-Virumaa pole loodusturistide ja suvitajate seas populaarne sihtkoht, väiksematest asulatest on saanud kummituslinnad.
Euroopa Liit on võtnud eesmärgiks 2030. aastaks toota 27 protsenti energiast taastuvatest energiaallikatest. Ka meil nõutakse üha valjemalt Põxitit ehk põlevkivienergiast väljumise kava. Meil on palju dokumente ja arengukavasid, mis toetavad põlevkivienergeetika vähendamist, kuid tegutsemiseni ei ole jõutud.
Põxiti pooldajad leiavad, et põlevkivienergiast loobumine peab olema Eesti peamine majanduslik, sotsiaalne ja keskkonnaalane eesmärk. Vastaste argument on, et meil puudub alternatiiv. Nüüd on hakatud vähehaaval selle alternatiivi otsimisega tegelema. Aina rohkem algatatakse tuuleenergeetika alaseid planeeringuid.
Pärast algatamist takerduvad need kiiresti elanike vastuseisu. Riigikohus tühistas paar aastat tagasi tuuleenergia tootmiseks kavandatud Hiiu merealade planeeringu – kohtusse olid pöördunud võimalikest tuulikutest häiritud hiidlased. Lääne-Nigula vald on praegu valiku ees, kas lubada valla territooriumile tuuleparke rajada. Esimestel ideid tutvustavatel koosolekutel läks tuliseks vaidluseks. Eelmisel nädalal lasid ka saarlased Eesti mereala planeeringu sõelapõhjaks.
Saaremaa vastuseisjatelt jäi kõlama jalgpalliideoloogi Aivar Pohlaku mõte, et Saaremaa on inimese vääriselupaik. Ta on öelnud tuulikute planeerimise kohta: „Me käsitleme loomade, lindude, taimede vääriselupaiku. Minu arust on Saaremaa vääriselupaik mitte ainult neile, kes me siin elame, vaid ka neile, kes siin nädalavahetustel külas käivad. See viis või mood kuidas need praegu planeeritud on, ma arvan, et need hävitavad inimese vääriselupaika või muudavad selle vääriselupaiga vähemväärtuslikumaks.“ (ERRi portaal, 19. VIII)
Selles seisukohavõtus peitub trots ja sõnum, et meile kõigile, sealhulgas saarlastele, eluks ja elustiili tagamiseks vajaliku energia tootmiseks kavandatud alad on koledad, võtavad maastikult väärtuse, peletavad inimesed eemale.
Kuidas siis peaksime oma kiimaeesmärke ja lõputut energiavajadust täitma? Tuuleenergia on meie kliimavöötmes põlevkivile praegu kõige tõsiseltvõetavam alternatiiv. Puhtamast maailmast, püsivast elukeskkonnast unistavad kõik. Unistus ei täitu vaid plastist joogikõrtest ja kilekottidest loobumisega. Meie kõigi vastutus on palju suurem. Lõppude lõpuks pole tuulikute toodetavat energiat vaja kaladele, lindudele ega taimedele. Ikka meile endale. Kõik tahavad, et lülitile vajutades lamp otsemaid süttiks. Kui paljud annavad endale aru, et näiteks ühe nõudepesumasina pesutsükliks tuleb põletada pool kilogrammi põlevkivi? Kummalisel kombel püsib arvamus, et vajalik energia peab tulema mingist nähtamatust kohast, näiteks Ida-Virumaalt. Eesti teisest otsast paistab sealne kant kauge – koht, kuhu kunagi ei satuta. Paljude meelest on seal see kõrgelt hinnatud vääriselupaik niikuinii hävitatud. Kas tõesti on Ida-Virumaa elanikud vääriselupaika vähem väärt kui saarlased?