Kõigepealt olgu edasise paremaks mõistmiseks öeldud, et väikerahvas võib oma identiteedi otsinguil olla kangelaste leidmisel mõneti iseäralik. Suurrahvaste imetlusobjektideks on reeglina suured valitsejad ja väejuhid, aga ka üleilmse kuulsusega kirjanikud või kunstnikud. Eestlastel pole olnud suuri valitsejaid ega väejuhte, ent muidugi oleme meiegi tundnud uhkust oma suurte loojate üle. Ja ometi on rahva kõige kirglikuma kaasaelamise objektiks ning tundeliidriks olnud tihti sportlane.
See võib tunduda kummaline, põhjus on ometi lihtne: spordivõitu ei saa vaidlustada. Meie sportlaste võidud rääkisid kõige arusaadavamat keelt: olgu küll võõra võimu all, oleme rahvusena olemas, me suudame. Nõnda tegid meie spordikuulsused kõige ehtsamat poliitikat. Selline rahvuspoliitiline roll oli sajandi alguses maadlejal Georg Lurichil, sajandi keskel kahekordsel maadluse olümpiavõitjal Kristjan Palusalul ning tema järel maletajal Paul Keresel.
Maletajad on teatavasti internatsionaalne rahvas. Juhtub väga tihti, et sünnitakse ühel maal, kuid hiljem mängitakse malet hoopis teisel-kolmandal. Mõnikord on selline valik vaba, kuid hoopis sagedamini sunnitud.
Nõnda oleks võinud vabalt juhtuda ka Paul Keresega. Sündinud Eestis ning tõusnud siin ka maailma male-eliiti, võinuks temagi edaspidi mängida mõne teise riigi eest. See poleks tõenäoliselt olnud kaotus maailma malele, kuid meile eestlastele kindlasti. 1944. aastal, kui Eesti taasvallutati Nõukogude Liidu poolt, oli Keres koos kümnete tuhandete eestlastega põgenemas üle mere läände. Ta ei jõudnud seda teha, enne olid Vene tankid kohal.
See saatuslik, viimse hetke hilinemine põgenemisel vabasse maailma tõi kaasa kahesuguseid tagajärgi: temale kui indiviidile ühesuguseid, tema rahvale teistsuguseid, kuid mõlemale saatuslikke.
Teatavasti oli Paul Keres maletanud mitu aastat Saksa impeeriumi ruumis, kohtunud mitmel korral ka emigrandist maailmameistri Aleksandr Alehhiniga. Ning ehkki Keresele polnud kunagi omane teha poliitilisi avaldusi, nendest mängimistest piisas. Keresest sai nõukogude võimu silmis kahtlane persoon, mistõttu tema pürgimised kõige kõrgema maletiitli poole lõigati läbi.
Küsige ükskõik milliselt eestlaselt ja ta vastab teile: Keresel ei lastud maailmameistriks saada. Selle kaasuse mehhanism on nii lihtne, et seda on isegi piinlik üle seletada. Kui režiim hingas miljonite süütute peale, nii et need kadusid olematusse, kas võis ta siis jätta hingamata ikkagi ühe, plekk küljes, ikkagi võõra malemeistri poole, kui režiimi sportliku hiilguse tõestamiseks oli võtta oma, sada protsenti nõukogude meister? Kes elanud selles ajas, see ütleb: ei, režiim ei jätnud hingamata. Aga loojale, nagu teada, piisab vähesest.
Nii jäi Keresele igaveseks külge kibedavõitu tiitel Igavene Teine. See oli tema kui üksikisiku traagika.
Ent kummaline oli see, et saatusele alla jäänud Meister kasvas oma rahva silmis üha suuremaks. Me ju teadsime, et talle polnud antud võita, nagu teadsime sedagi, et ka meile rahvusena polnud antud võita. Kuid me polnud nõus ka alla andma.
Ning edasi oli nii, et ruudulisel laual puunuppe tõstes väljendas Paul Keres meie kui rahvuse maksiimi: mängida edasi ka siis, kui lootust ei paistnud enam olevat.
Nõnda oli suurmeister üks meie vaimse vastupanu kaheldamatuid liidreid. Ja kui ta siis lõpuks suri, täitusid tänavad ning keegi ütles: suri viimane eestlane. Õnneks ta eksis.
Sest nagu on öelnud kirjanik: lõpuks saab kõik korda, sest õiguse peal püsib maailm. Lõpuks selgus, et Meistri kõrval on meie saatusepartiis tõstnud nuppe veel üks meister – kõikvõimas Woland. Et lõpuks teostub ülim õiglus ning mängitakse välja eestlaste kui rahvuse suur partii.
Aga küsigem: kas vaevunuks Saatan ise meie kasuks ajalugu pöörama, kui Meister ei mänginuks edasi ka siis, kui lootust ei paistnud enam olevat? Kui see, mis ta kõik need aastad tegi, polnuks enamat kui lihtne d2-d4.
Kuuludes kogu malemaailmale, oli suurmeister Paul Keres samal ajal nii rahvuslik maletaja kui üldse olla saab.