Kui Tartu totter puhang ja siin-seal vaikselt hõõguvad kolded kõrvale jätta, siis on Eestil sel suvel COVID-19sse nakatumise osas läinud küllaltki leebelt, nagu ka nüüdseks juba pool aastat väldanud viirusetralli ajal üldse. Paljude teiste riikidega võrreldes, mõistagi.
Piiri tagant Peterburist tuli sel nädalal täpsustav teade, et kuulsa Maria teatri töötajate seas on nakatunuid juba ligikaudu 30, kusjuures kolm vajab haiglaravi. Kõige valusamalt on tabanud haiguspuhang teatri balletitruppi, suurem osa tõbiseid on sealt. Praeguseks on testitud Maria teatri rohkem kui 400 töötajat, samuti desinfitseeriti 15. augustil kogu teatrimaja. Kurvad sündmused said alguse sellest, et teatri peadirektor ja kunstiline juht Valeri Gergijev taotles Venemaa kultuuriministeeriumilt eriloa avada 7. juulist publikule uksed ja korraldada pandeemiast hoolimata ka sel suvel iga-aastane (toimub 1993. aastast) festival „Valgete ööde tähed“. Venemaa ülejäänud teatrid olid sel ajal vaatajaile veel suletud. Tõsi, andmed selle kohta, kas kuri viirus jõudis lavalt üle rambi ka teatrisaali, puuduvad, mistõttu vähemalt esialgu jätkab Maria teater tavapärast etenduste andmist, niipalju kui see on hõrenenud trupiga võimalik.
Selles valguses on meil endiselt morsipidu ja seetõttu paistab kolmapäevast kehtima hakanud valitsuse korraldus üpris mõistlik: siseruumides toimuvatele teatrietendustele, kontsertidele, kinoseanssidele, avalikele koosolekutele jms ei kohaldata enam kuni 50protsendilise täitumuse piirangut, kui kogu publikule on tagatud statsionaarsed istekohad. Kui kindlaid istekohti pole ja on oht, et publik tormab lava ette näppu viskama (tõsi, teatris juhtub seda harva, küll aga kontsertidel), siis tuleb korraldajal endiselt tolle piiranguga arvestada. Nii või teisiti on selle otsusega tehtud teatrite, kinode ja kontserdiasutuste olukord palju lihtsamaks ja selgemaks. Teatrites on juba alanud või kohe-kohe algamas uus hooaeg, ent kuni selle nädalani oli ebaselge, kas välja võib müüa vaid pool saali või kõik kohad. Esimene variant oleks pikalt kestes teatritele ränk, sest kuni pool piletitulu jääks teenimata, kuigi etenduste andmisega seotud kulu oleks sama suur. Mõistagi on pooltühi saal parem kui täiesti tühi, aga siiski vaid poole võrra parem eimillestki.