Ede Kurreli 95. sünniaastapäevale pühendatud Eesti Metallikunstnike Liidu ja Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti eriala ühisnäitus ?Laegas? tarbekunsti- ja disainimuuseumis kuni 17. X.
?Laeka? erapooletum teema võimaldas avaramat tõlgendusvabadust. Piiritledes end nii objekti kui aastatega kogutud vaimse pagasina, ei välistanud pealkiri ka kunstnike varasema loomingu esitamist. Kuid ometi on tagasihoidlikumalt kui kunagi varem esindatud just liidu liikmed ja kooli hiljuti lõpetanud noored. Põhjus võib olla näituse varasügisene aeg. Kunstnike ellujäämiseks kuluv energia ja isiknäituste tegemiseks sobiva galerii puudumine laostab ega motiveeri just paljusid sahtlisse nokitsemist jätkama. Kuigi sobiva näitusepinna puudumine on palju laiem, kõigi tarbekunsti erialade probleem.
Erialajuhid
Nii teeb seekordne näitus ehte- ja sepakunsti eriala 80. aastapäeva künnisel eraldi kummarduse õpetajatele. Tänaseks on eriala lõpetanud rohkem kui 300 kunstnikku. Näituse sissejuhatuseks ja kolme erialajuhi loomingu meenutamiseks on appi võetud tarbekunstimuuseumi kogu.
Eriala esimene lõpetaja Ede Kurrel (1909 ? 1991) oli kateedrijuhatajana ametis 1962. ? 68. aastani, kuid tema õpetajakarjäär hõlmas koguni 22 aastat. Eelkõige filigraanehetega tuntuks saanud kunstnikul oli mitmekülgne tehniline ettevalmistus. 1950ndate lõpul rajasid just tema annoteeritud alumiiniumist käevõrud teed ebatraditsiooniliste materjalide kasutamisele eesti ehtekunstis. Näitusel eksponeeritud ehete materjalina domineeriv oksüdeeritud hõbe koos kuldpanuse ja õrna graveeringuga, mis legendide järgi on kohati ka kübaranõelaga teostatud, osutavad kunstniku tehnilisele loomingulisusele, mis ühenduses looduse põhjaliku ja nõudliku jäljendamisega on loonud 1970ndatele ajastutruud, kuid ometi ka aegumatud ehted.
Pikalt,1968 ? 1989 kateedri käekäigu eest seisnud skulptori ja metallikunstniku Arseni Möldri ajal on lõpetanud enamik praegu aktiivselt tegutsevaist metallikunstnikest. Näitusel saab näha Möldrile iseloomulikke rahvusliku stiliseeringu ja lakoonilise vormi- ja materjalikäsitlusega linde.
Leili Kuldkepp jõudis eriala juhina töötada 1989 ? 95, kuid tema sisse toodud etnograafilis-mütoloogilise maailmatunnetuse ja nõudliku tundlikkuse mõju on ka tänases näitusepildis tuntav. Iseendasse vaatav, argitasandist isoleeritud ja maailma poeetiliselt abstraheeriv ehe hakkas just tema käe all juurduma. Kuldkepi õhukeseks lihvitud tundliku piirjoonega kivid, ääristatuna isiklikest sümbolitest või andaluuslaste kivistunud puitu graveeritud näod on oma lihtsuses ja peenekoelisuses endiselt lummavad.
Eriala praeguse juhi Kadri Mälgu uutes töödes põimub materjalide semantika isiklike tähenduste ja märkidega. Mälgu juhendatud on ka valdav enamus näitusel eksponeeritud üliõpilastöödest. Eriala käekäigule on pikkade aastate jooksul kaasa aidanud paljud õpetajad, kelle loomingu tutvustamine väärib eraldi käsitlust. Küll aga on sellele näitusele toonud mitmed neist oma uued tööd (Lilian Linnaks, Ane Raunam, Harvi Varkki, Rein Mets, Ulvi Haagensen).
Noored klassikud
Näituse üldiseloomu dikteerib EKA üliõpilasfondi viimaste aastate tööde esinduslik valik. Nii saab näha noore ehteklassika omamoodi best of?i, töid, mida on juba mitmeid kordi eksponeeritud ja mis on loorbereid lõiganud nii meil kui mujal. Äratuntava käekirjaga küpseimad näited kuuluvad Õhulosside rühmituse liikmetele (Kristiina Laurits, Eve Margus-Villems, Piret Hirv, Villu Plink, Katrin Sipelgas ja Tanel Veenre). Näitusepildis ei jää märkamata rühmituse liikmete mõju noorematele tegijatele.
Uue tendentsina on 1990ndatel alguse saanud kontseptuaalne objektikesksus ja väheldane huvi ehte funktsionaalsuse vastu taandunud ja asendunud kindla kasutusega. Nõelad, võrud ja teised kinnitusdetailid on kindlalt tagasi, et tõestada ka kõige eksperimentaalsemate ideede kasutuskõlblikkust ja sidet inimkehaga. Üliõpilaste väljapanek on värske, kuid pakub ka taaskohtumist lähiminevikus sensatsiooniliselt mõjunud materjalide ja vormidega. Kuid kooliaeg ongi eelkõige katsetusteks ja seeläbi on laenude rohkus mõistetav. Tuleb vaid oodata uusi isiklikke arenguid ja iseseisvumist.
Üllatavana jäid meelde Birgit Marjundi käeehted, nõeltega torgitud klaashelmed mururohelisel poroloonil. Mällu sööbisid painav suurus, ebamäärane vorm ja nõeltest tekitatud valuaisting. Parima üliõpilastööna esile tõstetud Kertu Tubergi sari ?Vaikijad? erineb teistest auraha meenutava olemuse poolest: häbematult roosad reljeefsed portreed mustadel pikkadel alustel on värsked ja hoogsad. Nägude laubal vahelduv märksüsteem on geomeetriline ja viitab müstilisele kuuluvusele. Ehete horisontaalselt venitatud proportsioonid on ühtviisi nii uuenduslikud kui universaalsed.
Selle aasta Ede Kurreli preemia tõstis esile Anneli Tammiku roostevabast terasest fotosöövitatud ehtesarja ?[2D-3D credit]?. Sarja kuuluvad objektid on välja söövitatud õhukesest pangakaardi mõõdus teraslehest, mis ehet peente ühendustega toetama jäädes on ühtlasi ka pakendi eest. Kolmemõõtmelisus tekib pärast ehte terasplaadist eemaldamist ja mõneaegset kandmist. Eriliseks teeb sarja disainerlik ?vähem on parem? lähenemine, mille puhul on eesti unikaalehtele iseloomulik materjalipindade tundlik viimistlus julgelt asendatud söövitusest tuleneva halja materjalipalgega. Mitmekihilisusest puhastatud kujundid koos kaasaegse tehnoloogia kasutamise ja leidlike kinnitusdetailidega moodustavad nauditava terviku ja väärivad just eesti kontekstis väljatoomist omanäolise lähenemise poolest.
T?ehhi kunstniku Jiri ?ibori meistriklass on andnud samuti huvitavaid tulemusi roostevaba terase ehtematerjalina kasutamisel. Risto Tali ja Bruno Lillemetsa külmkinnitusmeetodil teostatud käevõrud on esialgu küll pigem hoogsad katsetused, kuid väärivad edasiarendamist jäiga materjali liigendamise osas, miks mitte just meestele mõeldud ehetena.
Ainsana tõi näitusele sotsiaalse noodi Adolfas ?aulyse ja Mari Relo-?aulyse ühistöö ?Tunnustatud Eesti maitse 2004?. Rahvuslikust aardest paekivist lihvitud, juba eelmistelt näitustelt tuttavlik komplekt Chupa-Chupsi kommi ja tablettidega ironiseerib rahvusliku kvaliteedimärgi ja tarbimishulluse üle.
Õrn kujundus
Eraldi märkimist väärib näituse kujundajate Maria Puki ja Ivar Lubjaku töö. Kahe sümmeetrilise kolonnina ruumi läbiv kujundus jagab enam kui viiekümne autori tööd ühesugustesse õhkkergest spoonist valevatesse tilkadesse. Lihvitud vorm ja õrn materjalivalik loovad näitusel tavatu kaaluta õhkkonna, mis oma avatuses lubab uudishimulikel pääseda ehetele peaaegu naha alla. Näitust jääb meenutama ka üle aegade üks suuremaid eksponaate, Tõnis Bergi ja Mart Reino ajamasinat meenutav liftiustega monumentaalmonstrum muuseumi õuel.