Minu telefonis on sellesuvine pilt 6. juuli Viini-Praha ekspressrongi kupeest, kus laual lebab kõrvuti küpsiste ja apelsinimahlaga ka Loomingu Raamatukogus välja antud Rainer Maria Rilke „Kaks Praha lugu“. Loomulikult oleksin võinud tellida Rilke kõrvale apelsinimahla asemel pigem tasuta minišampuse, aga pole vist vahet, sest nagu Rilke ise kirjutas kord oma poola tõlkijale Witold Hulewiczile: „Nüüd tungivad meile Ameerikast peale tühjad ükskõiksed asjad, näiv-asjad, elu-topised … Ameerika mõistes majal, ameerika õunal või sealsel viinamarjal pole midagi ühist maja, puuvilja või marjakobaraga, millesse olid sisenenud meie esiisade lootus ja järelemõtlikkus… Elustatud, läbi elatud, meid kaasa teadvad asjad ammenduvad ja neid ei saa enam asendada. Meie oleme ehk viimased, kes veel sääraseid asju tundsid.“¹

Tegelikult olin juba Viinis aru saanud sellest, milles ka Prahas üha enam veendusin, et paremat aega reisimiseks oma elus kui suvi 2020 on raske ette kujutada – täiesti inimtühi Karli sild tõi tõesti meelde Rilke read „pausitust sõnumist, mis vaikusest moodustub“.² Ja mis eriti oluline: tänu koroona tõttu blokeeritud lendudele sai jalutada täiesti vabalt ka teistel tavaliselt turistidega tüütult täidetud radadel vanalinnas, külastada üksinda ja rahulikult nii mõndagi tulejoonel asuvat väiksemat muuseumi, kus muidu on väga mõttetu olla rahvasumma pärast, näit Klementinumi kitsukest astronoomilist torni kesklinnas. Eks muidugi alati võib leida ka keset lainetavat inimmerd mõne turistide tähelepanu alt välja jääva nurgakese ning saab külastada näiteks helilooja Jaroslav Ježeki ainult ühest siniseks võõbatud toast (pimedaks jääv helilooja nägi tuhmuva maailma varje nii kõige paremini) koosnevat kortermuuseumi, mis avatud millegipärast vaid teisipäeviti paariks tunniks ja mida pole näinud vist kunagi küll ükski juhuslik väisur, aga suvel 2020 mõjus ausalt öeldes kogu Praha Ježeki muuseumina. Ka vanad suured kohvikud (Slavia, Louvre, Savoy) olid ilma jäänud pikkadest sabadest sissepääsu juures ja valdavalt Hiina ja Ameerika päritolu kundedest.

Kohvikud, absint ja Meyrink

Rilke esimene lugu pealkirjaga „Kuningas Bohusch“ viibki meid Café Slaviasse, kus jauravad literaadid, kunstnikud ja näitlejad saksa Hamleti üle kuni tüdinevad ja väsivad. Rilke ajal oli see kohvik veel valdavalt puust Viini toolidega aktuaalse kultuurse info vahetamise koht Tšehhi teatri vastas, tänapäeval lösutavad siin kui ühes linna kõige kallimas ja parima vaatega kohvikus mugavatel nahkdiivanitel telefone näppides pigem turistid.

On tajutav, kuidas ka noor Rilke üritab end positsioneerida selles vanas linnas Habsburgide ja tšehhide pingejoonel. 1890. aastatel viljelevad siin revolutsioonilist tegevust vaid veidrikud, mingid küürakad (Bohusch) ja üliõpilased (Rezek). Antud loos satubki küürakas Bohusch täielikult üliõpilase Rezeki mõju alla, kes ta lõpuks ka tapab. Mõned Rilke stseenid meenutavad oma hulluse ja kogemata pealtnähtud riigipöörajate koosolekutega päris üks ühele 20 aastat hiljem ilmunud Gustav Meyrinki „Volbriööd“ (1917). Kirjatööd tegev küürakas Bohusch satub Rilke loos jälgima keldrisügavuses peetavat koosolekut, kus esineb keegi tüdruk, ja satub sellest palavikulisse sõltuvusse. Meyrinkil jälgib aadliverd neiu Polyxena tehasetööliste salakoosolekut ja üritab seda telepaatiliselt mõjutada. Verine ajalugu ja oodatavad vapustused on loonud need sarnased kirjanduslikud stseenid ja asetanud igivana Praha peidetud kulisside taha. Ka Meyrinkil satub traagilistesse sündmustesse just intelligentsi esindaja, muusik Ottokar, kes samuti ei ela üle kokkusaamist revolutsiooniliselt meelestatud töölistega. Muidugi on elukogenuma Meyrinki vaade teravam noorest Rilkest nii inimtüüpide osas – ta eristab tšehhe ja venelasi, töölisi ja kutsareid – kui ka iroonia vaatenurgast (Polyxenal õnnestubki telepaatilis-okultistlikult kogu koosolek nurjata).

Kuid seal, kus Meyrink lõbustab ennast okultismiga, toob Rilke mängu noorte kunstnike lemmikjoogi – absindi. Nii mõtleb Rilke tegelane lüürik Machal poliitika asemel hoopis kevadest ja näeb Café Slavias hoffmanlikke absindi­nägemusi: „Kõik ootasid veel midagi, aga nähtavasti oli Machal juba teel oma unistuste kahvatu aia poole. Ta nägi, kuidas absindiklaas kasvab üha suuremaks ja suuremaks, kuni tundis, et on üleni klaasi sees piimjas küütlevas valguses, täiesti kergena ja lahustunult selles kummalises atmosfääris“ (lk 8-9). Turistidele räägitakse siiani, et Slavias käisid ikka Kafka ja Rilke (vahel mainitakse muidugi ka heliloojaid Smetanat ja Dvořákit), aga kui lahti lüüa uuemad tšehhidele enestele mõeldud käsitlused Praha kohvikute kohta, siis räägitakse ainult Apollinaire’ist, kes siin end täis jõi, ja paljudest tšehhi XX sajandi alguse kultuuritegelastest. Mittetšehhide mainimist pigem välditakse, ilmselt kui kitši­maigulist asja.³

Rilke on absindiklaasi uppuva Machali kujutamisel mõneti prohvetlik – ka praegu kaunistab Slavia seina tšehhi kunstnik Viktor Oliva 1901. aastal tehtud kuulus maal „Absindijooja“, kus hullunud joomari ees on kohvikulaual koha sisse võtnud heleroheline läbipaistev alasti naisfiguur kui Absindi Vaim. See maal on kohvikus alates 1920ndatest, sest Oliva oli üks tšehhidest, kes avastas antud joogi Pariisis kunsti tehes. Kui Rilke ajal joodi Prahas veel Prantsuse päritolu absinti, siis alates 1915. aastast hakkas liikuma kohvikutes ka juba absindi kohalik variant, mis on Prantsuse omast palju kibedam.

Rilke kui poeetiline kirjeldaja

„Kaks Praha lugu“ on kirjutanud väga noor inimene, aga kakskümmend kaks võib olla viimane taks vaid kusagil provintsis. Veenduge ise, kui osav ja tundlik-meisterlik kirjeldaja on tulevane suurpoeet! See on tõesti poeesia proosavormis nagu mõni Viivi Luige romaan! Takerdusin kohati seepärast toimetaja kommentaaridesse lehekülgede allservas. Ärge saage valesti aru, Lauri Eesmaa on teinud Rilke ja Prahaga jälle kord supertöö, aga mulle tuli meelde teine absoluutse poeetilise kuulmisega autor, Tartu ülikooli kunstiajaloo professor Juhan Maiste ja tema kirjastuses Ilmamaa välja antud artiklikogumik „Vabadus mäletada“. Seal on kohusetundlik toimetaja ühel hetkel aru saanud ülesande võimatusest ning varustanud Maiste artikli „Romanss Supilinnas“ ainuvõimaliku allmärkusega: „Järgnevalt on lugeja ees selle kogumiku võib-olla kõige luulelisem artikkel, mille kujundisüsteemi ees toimetaja ennast relvituks kuulutab.“⁴

Muidugi on väga hea toimetaja kommentaarid hädavajalikud inimesele, kes ei tunne Prahat, selles pole küsimustki. Kõik on tehtud õigesti! Praha ei ole ju Supilinn, isegi kui seal elab, vähemalt uusarenduste hindu arvestades, tõeline Tartu uus aadelkond, kellel on ilmselt kuskil Taevaskoja kandis salajased hõbedakaevandused nagu Praha ülikutel kunagi Kutná Horas! Ja muidugi on alati igal ninatargal võimalik lugeda Rilket ka ilma kommentaare kiikamata.

Rilke rahvusküsimusest

Rilke teises loos „Õde-venda“ algab tegevus teispool jõge Malá Stranas Malta ordu kiriku läheduses ühes majas, kuhu saabuvad uued elanikud. Metsaülema lesk on kolinud Český Krumlovist Prahasse, et poeg Zdenko saaks ülikoolis meditsiini õppida. Jällegi on meie ees oma positsiooni Habsburgide ja tšehhi maailma vahel otsiv noor Rilke. Ta kujutab tšehhi ja saksa maailma läbipõimumisi olmes (üliõpilase ema teenib sakslaste juures, aga poeg õpib juba tšehhikeelses ülikoolis), paneb kõrvuti nii teenijanna räägitud vanad lood Rudolf II skisofreenikust vallaslapsest Julius Cäsarist, kes tappis oma väljavalitud neiu, kui ka härrade-intelligentide jutu, kes sellessamas Slavia kohvikus arutavad rahvusküsimusi.

Nii nagu küürakas Bohusch esimeses loos, satub ka Zdenko kokku dostojevskilik-mefistofeleslikke valikuid pakkuva radikaalselt meelestatud üliõpilase Rezekiga. Rezek teeb väsimatult rahvuslikku agitatsiooni, tema nägemuses on rahvas lõhestunud ja haritud tšehhid on kaugenenud lihtrahvast. Jällegi tasub seda veidi naiivset lugu lugeda eeskätt Rilke kirjelduste tõttu, kus segunevad unenäoline Praha linnaruum ja traagilises seisus inimeste sisemaailm. Rilkel on küll huvi tšehhide vastu, seda isegi põhjendatakse filosoofiliselt, kuid Rezeki isikus mõistetakse tšehhi rahvuslikud äärmused selgelt hukka.

Kui vaadata Praha rahvusküsimust, siis siin on kõik alati olnud väga läbi põimunud. Kui tuua näide kas või ajaloost, siis alates sellest, kui Rudolf II õukonna Viinist 1583. aastal Prahasse tõi ja tema alluvuses töötas viimaste uuringute valguses näiteks üle 200 alkeemiku, oli nii selle kuningliku kunstiga tegelejate kui ka kogu administratiivse poole eest hoolitsejate hulgas alati parajal määral tšehhe. Nad tõlkisid ka tuhandeid lehekülgi vajalikku kirjandust kohe tšehhi keelde.⁵ Iseasi on muidugi, kuidas imperaator üldse ka kõige targematesse alluvatesse suhtus, kuulsa kurioosumite kabineti kuninglik omanik võis pidada ka alluvaid alkeemikuid lihtsalt mingiteks ebatavalisteks eksponaatideks. Teatav tolerants pidi aga säilima, ka vabadused trükikunstis.

Meyrink on visandanud niisugusest ambivalentsest suhtumisest, mis oli võõramaa aadlikele tšehhide suhtes iseloomulik, „Volbriöös“ ühe mõtlemapaneva stseeni. Nimelt 16. mail, Tšehhi kaitsepühaku Jan Nepomuki päeval olevat olnud kombeks Prahas elavatel aadlikel-peremeestel istuda koos oma teenijatega õhtusöögil ilma seisusliku vahetegemiseta, sinatada üksteist ja anda kätt. Ka „Volbriöö“ peategelane Polyxena kuuleb just siis äärmiselt huvitavaid asju.⁶ Just uudishimulikkus pööbli peas liikuvate mõtete suhtes võiski olla niisuguse kombe kaugemaks aluseks, sarnaselt nagu inglise lordidele pakkus pinget kuuluda samasse vabamüürlaste looži koos oma aednikuga. Ka ülipeenel Rilkel on mingisugune selline huvi Praha lugudes olemas, ta fokuseerib ju oma tähelepanu pigem tšehhidele kui sakslastele.

Käesoleva artikli maht on liiga kitsas, et hakata võrdlema Rilke ja Meyrinki vaateid. Lepime sedastusega, et kumbki lõi oma eripärase maailmanägemise, mis distantseerus kristlusest ja ammutas atmosfääri vanast heast Prahast – Meyrink toetus hermetismile ja Rilke leidis end „maisuse ekstaatilises jaatamises ja ülistamises kõige oleva kokkukuuluvuse ja vaimse suhestatuse märgi all“.⁷ Kusagil siin taustal on mõlemal alateadlikult olemas ka veel võimas Prahas alati kohal olev juudi kultuuri pärand.

Rilke ja Rudolf II

Tuleme lõpuks tagasi Prahas resideerinud imperaator Rudolf II juurde, kes on nii mõneski mõttes Praha vaimsuse kaanon (ehk kreeka keeles mõõdupuu). Rilke meenutab oma unenäolistes jutustustes korduvalt mitte imperaator Rudolfit, vaid hoopis tema täiesti valele teele läinud poega Julius Cäsarit. Rilke seob tema ebainimliku käitumise inimest tabada võiva hullusega. Loos „Õde-venda“ hakkab Zdenko õele Luisale radikaalrahvuslikult meelestatud üliõpilane Rezek samastuma üha rohkem Rudolf II hullunud sohilapsega ning tema ise skisofreeniku poolt tapetud ja purukslõigatud näitsikuna.

Kuid kuidas suhtus Rilke keisrisse? Kas oleks ehk Rudolf II võinud olla Rilke mõistes täielik kunstnik? Oli ju ka Rudolf II justnagu poeet tõusnud lõpuks kõrgemale religioonist, reformaatorite ja katoliiklaste tülidest ning pürgis pigem hermetismi ja kunsti kaudu vahetu ilmutuse poole. Kuigi Tšehhis olid Rudolfi ajal väga eesrindlikud kaevandused, arenenud meditsiin ja botaanika, suhtles holistilise maailmavaatega imperaator ikka pigem kunstnike kui ametnikega. Näiteks Toscana saadik kurtis kunagi, et Rudolf on teinud oma troonist tööriistade hoidmise koha ja maalib päevast päeva.⁸ Ühelt poolt oli Rudolfile oluline intuitsioon, sest hing on ju kosmosega ühenduses, teisalt kogu võimalik teadus, ka maagia, sest ta üritas uurida kõiksuse saladust. Neid kaht Prahaga seotud väga originaalset mõtlejat on huvitav, kuid keeruline kõrvutada, kuna on kaunis võimatu öelda, mida Rudolf II juures märgatud eriline „alkeemiline mõtlemine“ tähendas ja kuidas see vastaks palju hiljem elanud poeet Rilke mõnedele ideedele.

Igatahes on kindel, et 5. veebruaril 1608 andis Rudolf II välja käsu koguda sammalt poodud meeste koljudelt ja luudelt, millele alluvad maakohtadest vastasid, et ei ole leida, ehk alles kevadel saab … Kuulus on ka käsk 16. juunist 1610: „Koguda nii palju punaseid ja valgeid roose kui võimalik ja tuua iga päev Praha lossi laboratooriumisse.“⁹ Need Rudolfile toodud roosid võiks nüüd küll kinkida kõigile Rilke Praha lugude nautijatele, sambla aga Rilke kritiseerijatele.

1 Mati Sirkel, Rainer Maria Rilke. [Järelsõna] Rmt: Rainer Maria Rilke, Duineser elegien. Duino eleegiad. Tlk Mati Sirkel. Vagabund, 2005, lk XCV-XCVI.

2 Rainer Maria Rilke, Duineser elegien. Duino eleegiad. Vagabund, 2005, lk XI.

3 Vt näiteks Eva Bendová „Pražká kavárna“. Verzone, 2017, lk 110–113.

4 Juhan Maiste, Vabadus mäletada. Ilmamaa, lk 209.

5 Ivo Purš, Vladimir Karpenko, Alchemy at the Aristocratic Courts of the Lands of the Bohemian Crown. Rmt: Alchemy and Rudolf II. Artefaktum, 2016, lk 82.

6 Gustav Meyrink, Volbriöö. Tlk Aadu Hurt. Kunst, 1996, lk 90–97.

7 Rainer Maria Rilke, Duineser elegien. Duino eleegiad, lk LXXXIX.

8 Ivo Purš, Rudolf II’s Patronage of Alchemy and the Natural Sciences. Rmt: Alchemy and Rudolf II, lk 183.

9 Samas, lk 187.