Linnavalitsuse kriisietendus meenutas pornograafiat sadomaso elementidega: 11 mandaadiga (Reformi)erakond esitas 28 mandaadiga (Kesk)erakonnale viisteist eelarvenõudmist (!?) Viimane oli kõigega nõus (!?). Kaalukeeleks olid nullmandaadiga esindatud erakonda ülehüpanud endised enamuspartei liikmed ja avalik häälteostmine. Taustal oli suur raha: alanud valimiskampaanias olulised rahanumbrid; diagnostikakeskuse ärides ristuvad huvid; tulutoov teedeehitus; värske rahvaliitlase Erika Salumäe hardalt kuulutatud haridus- ja noorsoopoliitika (loe: paremparteide kinnisvaraprojektid ja täiendav sotsiaalabi avaliku teenuse rikkamale tarbijale). Maameeste ja pensionäride sõber Rahvaliit jõulist parempoliitikat ellu viies langenud aktsiaid kergitamas…
Poliitilise kultuuri allakäik Eestis ? avalik valetamine, topeltmäng, hingede ostmine, käteväänamine võimu nimel ja valijahuvide ignoreerimine ? põhjustab üldist iiveldust, jätkates eurokampaania ja sambaaktsiooni jõhkruste ja demagoogia rida. Et deklareeritud demokraatia ei garanteerigi üldist õiglustunnet rahuldavat elukorraldust, on postsotsialistlikule inimesele ?okeeriv avastus. Lääne mõtlejad on demokraatia puudusi juba kaua kirunud ja analüüsinud.
Kuidas ?rahvavõim? tööle panna? Tänavademokraatia? Streigi- ja ametiühinguliikumine on otsekui võilill asfaldist välja trüginud, kuid selle võimalused on piiratud: seadused suruvad hinge kinni. Esindusdemokraatia kontrollimehhanismide arendamine, valitute tagasikutsumine, erakondliku mandaadi piiritlemine, aruandlus? Neidki seadusi teevad võimulolijad ? omaenese huvides. Meenub kõigi valimisseaduste hetkeseisust sõltuv ?viimistlemine?. Osalusdemokraatia ja kolmas sektor? Kõrvalt tulnud kodanikuliikumisi on võimalik ?kaasates? üle võtta, liidreid ära ostes neutraliseerida või ignoreerida. Kriitiliste idealistide üksikhäältest moodustuva turusuminaga saab võim demokraatialinnukese kirja; märulipolitsei valvab, et asi kontrolli alt ei väljuks; domineerival meediasõnumil on oma tekkemehhanismid…
Eesti ?demokraatial? on eripära: ülistades abstraktset vabadust ja materdades ?nähtavat? ? isikulist (Savisaar) või kollektiivset (Res Publica) ?isakuju?, mis justnagu pärsiks demokraatiat, kiidavad noodsamad materdajad heaks või sulevad silmad imporditud ja siseriiklike regulatsioonide (seadused, lepped, lubadused ?suurtele vendadele? piiri taga) ees, mis anonüümsena, kuid väga jõuliselt ja konkreetselt piiravad kodaniku- ja isikuõigusi ning -vabadusi. Võimu kuritarvitust demokraatia sildi all näib olevat peaaegu võimatu vältida. Selleks oleks vaja alternatiivset infovõrku, mis tagaks ideede ja info leviku ka meedia ja ametlike kanalite ?kõrvalt?; kompetentsust, mis suudaks juridifitseeritud demokraatia d?unglist läbi tungida ja seadused üldhuvide kasuks tööle panna; usaldusväärseid liidreid, kes suudaksid ideid ja inimesi koondada. Eelkõige aga oleks vaja alternatiivset visiooni, ühiskonna tasakaalustatud, perspektiivitundelist ja demokraatia mehhanisme kaitsvat baasmudelit.
Kust seda võtta? Mõni uuem visioon küll on, näiteks paljudele sümpaatne pead tõstev roheline ideoloogia. Ju leiaks see rohkem toetajaid, distantseerudes pisutki d?iibiga isandatele ökopesade ehitamisest ja lennukatest prügiäridest ning konkretiseerides oma ideid ka avaramas sotsiaalses plaanis ? alustades näiteks röövturumajanduse edukaanonite (maagiline SKP ja kõik sellega seonduv) vaidlustamisest ja alternatiivsete ühiskonnakirjelduste levitamisest. Kuni seda ei juhtu, on põhjust väita, et ?ökoloogiat? on meil juba kaua ja palju: turuliberaalide looduslik valikuprintsiip ? julge hunt, inimkarja sanitar… Tegelikult on kiskjamoraali juba sedavõrd palju, et ülim aeg oleks jahimehel tulla. Tasub jälgida, kas jahimehe kuju rohelisest ideoloogiast ka kuidagi välja paistab.