Näitus „Hõbetüdrukud. Fotograafia retušeeritud ajalugu“ Tartu kunsti­muuseumis kuni 29. IX. Kuraatorid Šelda Puķīte ja Indrek Grigor ning kujundaja Aleksei Muraško. Läti varajased fotokunstnikud Antonija Heniņa (1897–1979), Minna Kaktiņa (1876–1949), Lūcija Alutis-Kreicberga (1889–1985), Emīlija Mergupe (1885–1972) ja Marta Pļaviņa (1896–1956);

Eesti varajased fotokunstnikud Olga Dietze (XIX sajandi teine pool – XX sajandi esimene pool), Helene Fendt (1896–?), Anna Kukk (1885–1979), Hilja Riet (1905–2006) ja Lydia Tarem (1904–1979) ning praegused fotokunstnikud Nanna Debois Buhl, Sami van Ingen ja Elisabeth Tonnard.

Eesti Kunstimuuseumi 100. tegevusaasta tähistamiseks korraldatud näitus „Eneseloomine. Emantsipeeruv naine Eesti ja Soome kunstis“, mis oli Kumus väljas selle aasta esimesel kolmandikul (ja mida kahjuks segas küll pandeemia), lõi toeka vundamendi, millele najal on Tartu kunstimuuseumi näitust „Hõbetüdrukud“ vaadata äärmiselt mugav. Kui „Eneseloomine“ oli keelpillisüit, siis „Hõbetüdrukud“ on kui sädelev harfi­akord, mis võib asetuda eri ilmega suurteostesse, kuid on ka eraldi nauditav. Kuraatorinäitusele, mida ilmestab meeldiv nappus, on jõudnud Šelda Puķīte ja Indrek Grigori valikul teosed, mis jätavad tähenduse vohamisele mängulist ruumi ja aega, ilmuvad märkamatult ega sunni ennast peale, vaid isegi üllatavad.

Hõbe. Lõikuvate tähendustasandite seas, mida näitusel võib kogeda, peab esimene olema loomulikult hõbe. Ühena seitsmest antiikmetallist on see element inimkonnale tuttav olnud juba varasest pronksiajast ning ligikaudu 90% kogu maapõuest välja kaevatud hõbedast on ikka veel ringluses.¹ Kuna hõbe oli ka üks esimesi raha­metalle, on sellesse tuhandete aastatega ladestunud suurel hulgal sümboolset kapitali. Hõbe kui lunaraha (hambaraha) on osaline staatuse muutumise, üleminekurituaalide, sünni, ristimise puhul, pulmades ja matustel. Hõbeda nanoosakeste antibakteriaalse toime tõttu on seda juba ammustest aegadest kasutatud välispidiselt näiteks nahahaiguste ravis. Tänapäeval on antibakteriaalne hõbe leidnud aga kehva koha kummalise seespidise desinfitseerimissuundumuse tõttu kurikuulsa MMSi kõrval, sest kolloidhõbedat, mida neis ringkondades kutsutakse hõbeveeks, kasutatakse kõikvõimalike haiguste ravis alates aidsist kuni herpese ja vähini. Neid omadusi sellel lahusel tõenäoliselt siiski ei ole, kuid see-eest võib regulaarse kolloidhõbeda manustamise tagajärjel hõbe, mis ei reageeri kuigi varmalt teiste keemiliste ühenditega, lihtsalt kehasse, eriti nahka, ladestuda ning viia argüüria-nimelise tõveni, mille tagajärjel läheb inimese väljanägemine pöördumatult hallikassiniseks.

Kogu see tähendusrikkus turgatab pähe „Hõbetüdrukute“ esimesse, hämaralt valgustatud saali astudes, kus fotosid tuleb vaadelda läbi mitmekordse peegelduse. Ülesvõtteid, mis on loodud tänu fotosensitiivsete hõbedasoolade reaktsioonidele, saab tajuda veel ühe iidse hõbeda rakenduse, peegli abil. Iga valgustatud fotoplaadi kujutis on monteeritud peegli ette, nii et nähtaval on vaid koopia peegelpilt, füüsilist pilti näeb küljetsi vaid siis, kui nina konstruktsiooni vahele pressida. Seetõttu muutuvad fotograaf Lydia Taremi (1904–1979) viis peegli abil tehtud eneseportreed mitmekihilisteks, suisa värelevateks kujunditeks – peegelpilt fotol, mis omakorda peegeldub peegelpildi peeglis.

Kui siia lisada veel toredad mõtted retušeerimisest ja fotograafia olemusest, näiteks Roland Barthes’ilt, W. G. Sebaldilt, Susan Sontagilt, Walter Benjaminilt või Agnes Neierilt, on tulemiks arusaam, et näitus, mis Tartu kunstimuuseumis on, samal ajal nagu ei ole ka.

Aeg. Peale Lūcija Alutis-Kreicberga, Marta Pļaviņa, Emīlija Mergupe, Minna Kaktiņa, Antonija Heniņa, Lydia Taremi, Hilja Rieti, Anna Kuke, Olga Dietze ja Helene Fendti ülesvõtete on näitusse kaasatud ka kolm tänapäeva kunstnikku, kes on ajaloolist materjali uuteks teosteks remiksinud ja juhtinud tähelepanu mõningatele teemadele. Need on head tõlked, taaskirjutus (reécriture), sealjuures aupaklik, vanemate autorite ja nüüdisaegsete sujuv koostöö, mida on meeldiv vaadata ka väga pikka aega. Tagantjärele tundub, et pisukese pettumuse valmistas Elisabeth Tonnardi teos „Raamatukogu“, mis on paigutatud esimese saali tagumisse seina, kus kontrastsete ajalooliste fotode varjus võib hapra mustriga graafika erutunud näitusekülastajal kahe silma vahele jääda. Seda enam mõjub soome kunstniku Sami van Ingeni film „Leek“ nagu dekadentlik epiloog, põlev raamatukogu, mis mehaanilise reprodutseerimise ajastul rõhutab lõpetuseks veel kord kunstiteose ambivalentset olemust. Hüpnootilised kaadrid hävivast ja moonduvast tselluloidist naelutavad vaataja hämaras kinosaalis paigale.

Tähed. Kõnealuse näituse rütm avaldab muljet. Fotosid on vähe ja nende ümber on ruumi. Kahe fotoväljapaneku saali vahele jääb galerii, kuhu on püstitatud taani visuaalkunstniku Nanna Debois Buhli aeglane ja samuti hüpnotiseeriv installatsioon „Tähespektrid“, mis samamoodi puudutab aega ja selle suhtelisust. Briti varajaste naisastronoomide teedrajav töö on talletanud valgusaastate kauguselt tuleva vana tähevalguse, millest tänu üleskirjutustele ja tõlgendajatele on osakesi jõudnud ka käesolevasse aega.

Miks on minevikust mõtelda nii mõnus ja miks pakub see nii palju rahuldust? Sajanditagune aeg tundub nüüdisaegsetele ebaõiglane, vägivaldne, raske ja valus mitte üksi Eestis, vaid kõikjal maailmas. Kuid tsüklilise ajakäsitluse pooldajaile näib alati, et see kõik on juba olnud ning tuleb kindlasti taas. Mida rohkem ladestusi tekib, seda huvitavam, seda nauditavam. Kõik kihid võiksid lihtsalt korraga olla nähtaval ja taas kasutatavad.

Tüdrukud. Anu Allas nendib „Eneseloomise“ näituse tööprotsessi kirjeldavas tekstis nüansirikkalt, kuidas eranditult naiskunstnikke käsitlevad näitused saavad tihtipeale vastuolulisi reaktsioone, eelkõige heidetakse neile ette igakülgset liigset lihtsustamist ja konteksti mahasalgamist.² Kuid selge on ka see, et meie ajalugu on kirja pandud patriarhaadi tingimustes: „Samas pole muidugi kuigi viljakas strateegia see, mis lihtsalt lisab naiskunstnike teosed meeskunstnike loodud kaanonitesse ja narratiividesse ning jätab tähelepanuta asjaolu, et on terve hulk spetsiifilisi kunsti tegemise viise, mis on omased nimelt naiskunstnikele – mitte tingimata nende soo tõttu, vaid tänu nende ühiskondlikule positsioonile, maailma kogemise viisidele ning rohkem või vähem ette kirjutatud võimalustele selles maailmas toimida.“³

Siinkirjutaja seisab tihtipeale sama kitsaskoha ees, uurides „Hõbetüdrukutes“ käsitletavat perioodi, üle-eelmise sajandivahetuse ümbruse USA mustade bluusilauljataride pärandit, mis on parimal juhul fragmentaarne, sest kõikide pärssivate tegurite tõttu on sellest säilinud vaid riismed. Kuna ka kümnest fotograafist, kes „Hõbetüdrukute“ näitusel fookusesse on võetud, on ajaloo eripära tõttu säilinud vaid pudemed ja killud, rohkem teadmatust kui fakte, on lohutav näha, kuidas kuraatorid ning kolm nüüdiskunstnikku on need killud üles leidnud, neid väärtustanud ja vääristanud, hõbedaga ühendanud nagu vilunud kintsugi-meistrid. Igalt autorilt on näitusele valitud vaid viis vähem või rohkem marginaalset ülesvõtet, mis kindlasti ei suuda anda ülevaadet nende käekirjast või temaatikast, kuid need on tunnistähed vähemalt sellest, et need naisfotograafid on olemas olnud.

„Hõbetüdrukute“ näituselt ei selgu küll üksikasju, kes fotokunstnikest just milliseid valikuid tegi või siis ilmneb see tervikut vaadates kaudselt. Esmajoones on tähtis see, et ajalugu nagu fototki on alati kellegi pilk kadreerinud, ka need kümme naist tegid seda mingil hetkel.

1 https://www.voimagold.com/insight/how-much-silver-is-above-ground

2 Eneseloomine. Emantsipeeruv naine Eesti ja Soome kunstis. Koostanud Anu Allas, Tiina Abel. Eesti Kunstimuuseum, Kumu kunstimuuseum, Tallinn 2019, lk 9.

3 Samas.