Metsavahe maanteeserv: õllepurk, džinnipurk, kiirtoidupakend, sigaretikarp. Mitte lausa üksteises kinni; mitte nii tihkelt kui mullu rannafestivali järel, aga ometi, taas kord. Autoaknast visatud. Ossid? Ent edasi mahlapakk, limpsipudel, jäätisepaber … Uus põlvkond vanemate reipal kaasaelamisel või minnalaskmisel.
Mujal olevat märksa hullem. Arengumaades, aga ka heaoluriikides. Meil on vähe rahvast, hõre asustus, sodi on ka vähem. On see vabandus?
Teeveere haakrik on ju vaid pinnariibe sodikuhjadest, mida sügavamalt metsast leitakse. Rehmates, et mõni sovett on jälle daatšat tühjendanud, aga – pole ju ainult „nemad“. Oleme ka „meie“. Kuri kääbus elab meie endi seas.
Vabailmas pole popp karistuste karmust taga nõuda (ehkki prügistajate jaht ja trahvimine on siiski edenenud). Loodushoidjad hoopis ploggivad: korjavad võõra prügi üles, panevad pildid Facebooki – ehk ehmatab kedagi, peatab mõne käe autoaknal. Ent muudab see neid, kes juba saastanud?
Unistada ju võib. Kui isegi pisi­prügistajad oleksid kergesti tuvastatavad? On siis kaamerad puude küljes või saab mahavisatud topsikult DNA andmebaasist välja raalida. Nii leitaks solkija ja lennutataks see topsik talle tagasi, autokiirusel vastu vahtimist. Suurem sodilasu sõidutataks reostaja hoovile ja kallataks talle peale, otse pere silme all.
Kohutav, sadistlik, ebainimlik? Kas meie looduskodu saastamine on nunnu, altruistlik ja inimlik? Kas mudilasraamatu näpuviibutused on ikka mõjusamad kui häbi ja hirm?
Üsna kindel, et pisiprügistaja on pime ka globaalsema keskkonna­hävituse suhtes, mis nii tingib hooletut tarbimist kui on ise sellest tingitud. Iga „kliimahüsteeria“ põlastaja ehk purke ei lennuta, aga kes lennutab, see ka põlastab. Ilmaõuduse kestmise või peatamise võti on ikkagi kääbuse käes.