Pärnu Endla „Hotell laibaga“, autor Kaheksa – Die Acht (Peter Godazgar, Kathrin Heinrichs, Carsten Sebastian Henn, Jürgen Kehrer, Tatjana Kruse, Ralf Kramp, Sandra Lüpkes, Sabine Trinkaus), tõlkija Anne-Ly Sova, lavastaja Enn Keerd, kunstnik Liina Unt, valguskunstnik Margus Vaigur, muusikaline kujundaja Feliks Kütt. Mängivad Kadri Rämmeld, Helene Vannari, Carita Vaikjärv, Tambet Seling, Fatme Helge Leevald, Priit Loog, Indrek Taalmaa ja Ireen Kennik. Esietendus 7. III Endla suures saalis.

Olen üritanud teatrist kirjutades vältida kujundlikke võrdlusi hedonistlike tarbimisasutuste, näiteks restorani või spaaga. See võib küll olla vaimukas, aga reeglina teatrit alavääristav. Tõsi, südasuvises supelsakste Pärnus tekib sedalaadi kiusatusi hõlpsamini kui kusagil mujal.

Mis seal salata, vahetult enne koroonakriisi esietenduda jõudnud mõrvakomöödia „Hotell laibaga“, mille päris lavaelu suvehooajal alles algas, ju lausa eeldab, et vastukajaja võrdlemisi vaimuvaeselt libastuks – positsioneeriks end hotellkülastajana. Püüdsingi saalis kramplikult aru saada, milline on sihukeses hotellis teatrivaatleja koht. Kas tal, kas mul üldse ongi siia asja.

Kõige loogilisem ja trafaretsem oleks mõistagi samastuda hotelliliidu inspektrissiga, kes on saabunud ruumide ruutmeetreid kontrollima, et siis ühest viieni tärne anda. Ireen Kennik mängib toda pedantset ja sarmitut olendit veenvalt, kehahoid ja kostüüm toonitavad tegelaskuju isikupära(tust). Ometi tundub mulle, et ka see samastumine ei toimi, kuna Enn Keerdi komöödialavastus ja seda sooritav näitlejate oktett ei huvitugi tärnidest. Publikut lõbustatakse sedavõrd pretensioonitult, ambitsioonivabalt, ladusalt ja ladnalt. Töö kiire ja korralik, saab vara õhtale. Hajutatult asustatud saalis (17. juuli etendus) on naerusööstudki hõredamad, liiatigi elame ajal, mil iga köhatus või aevastus saalis teeb hoobilt erksamaks kui naeruturtsatus. Ma ei välista, et ülemeelikumad etendused on alles ees.

Kaheksa saksa krimikirjanikku on kaheksapäevases loomelaagris kirjutanud kaheksa tegelasega mõrvakomöödia. Aiman, et neil oli kaheksakesi kõvasti lõbusam kirjutada kui mul saalis tulemust vaadata. Käivitav idee on täitsa olemas, mõrvakomöödia proloog tõotab nii mõndagi: tõik, et viieliikmeline eneseabigrupp koosneb mõrvaritest, annab toreda paroodiavungi. Pealekauba on igal grupiliikmel oma vägagi konkreetne foobia või täpne põhjus, miks on hädatarvilik mõningaid ligimesi mõrvata. Näiteks Helene Vannari igati sümpaatne tädike Schröder on innukalt valmis päästma maisest hädaorust kurvastajaid – teda jälgides meenus Joseph Kesselringi krimikomöödia „Pihlakavein“. Tambet Selingu Ingolf Kamp-Bornhofen ei talu baktereid ega mustust, tema maniakaalne desinfitseerimisõhin mõjub siin ja praegu igati ajakohasena.

Päris komöödia läheb lahti siis, kui toosama mõrtsukate viisik avab hotelli Õnnelik Viis (hea nimekõla eesti keeles, tõlkinud Anne-Ly Sova). Liina Undi kujunduses on hotelli interjöör just nõnda eklektiline ja hooletu nagu sellelt kollektiivilt võib oodata. Kostüümides oleks igatsenud veelgi heldemalt üle­võllilahendusi. Teistest karakteersemad on Carita Vaikjärve temperamentne Pretty Wummen oma väljakutsuva Carmeni-säraga, Fatme Helge Leevaldi malbe hajevil esoteerik Jayashree Lohse ning juba mainitud Ireen Kenniku eatu, ruudulises kostüümis ametnik Astrid Aufderhöhe.

Millegipärast on meeste disain silmatorkavalt igavam, nii et ebamäärane välisilme näikse tuhmistavat ka rolli­lahendusi. Kavatsesin spontaanselt kirjutada: võimalik, et meeslavastaja töötaski põhjalikumalt naisnäitlejatega, andis neile sisulisemaid ülesandeid. Aga võpatasin oma lauset üle lugedes: appi-appi, äkki mõni tüüp, nüüdismaaniaile pühenduv korrektsusefanaatik, tõlgendaks seda sedastust kuidagimoodi … vildakalt?!

Ütleme siis pigem nõnda, et naised ei lase ka nigelamal rollišansil raisku minna. Nähtud etendusel mängisid viis naist küll kümme korda täpsemalt kui kolm meest. Kui läheks tärnide jagamiseks, püsiks see hotell tänu naispersonalile.

Bravuurikalt ja seejuures üdini lahkelt, vahel koguni teksti kiuste maitseka ja sooja huumoriga veab kogu hotellipidamist Carita Vaikjärve impulsiivne Pretty Wummen. Üpris vastandlike väljendusvahenditega, kuid samuti professionaalselt läbib oma rolliteekonna Kadri Rämmeld, kel tõhus kogemustepagas nii kriminalisti kui ka komödiandi ampluaas – doktor Silke Hufenreutheri lavaelus on stiilseimad sürpriisid varuks teises vaatuses, must huumor mõjub jahmatavalt värskelt.

Helene Vannari lihtsalt oskab huumoritablette doseerida õiges koguses, tema näitlejanatuuris puudub vohav ülemängimine. Fatme Helge Leevaldi tütarlapselikkus varieerub mängulustiga rollist rolli. Mulle käis aga närvidele üks pisiasi – et nii ükskõikselt jäeti ripakile stseen Jayashree lemmik­ämblikega. Ilmselt astus Ingolf neile kogemata peale, täiesti mõistetavail asjaoludel, aga üsna võimatu uskuda, et ämblike inimemme seda katastroofi ei märganudki?!

Seejuures, tuleb tunnistada, et ka meestest võib suurepäraselt aru saada, kui nad ei vaevugi teesklema, et rollid on kangesti põnevad ja põhjatud. Sest mida pole, seda pole. Parem siis tõesti ala- kui ülemängimine. Tambet Seling on komöödiatunnetusele vast kõige ligemal, aga Ingolfi reaktsioone annaks isikupärasemaks lihvida ja päris loetavat inimest ei näe. Priit Loog Horst Klotzina püsib stoiliselt macho-koka raamides, puändiks kujuneb peente gurmeeroogade nimetamine.

Kõige ähmasemad on asjalood siiski Indrek Taalmaa Hajo Zeisigiga. Kui tema naise, Kadri Rämmeldi dr Silke tegutsemismotiive serveeritakse meile otsekoheselt kandikul, siis flegmaatiline härra „Siisike“ jääbki mõistatuseks. Tõsi, tal on omad tundelised hetked, aga … Lähtun küll üksnes vaatamismuljest, ent nähtu põhjal ei hiilga kaheksa kirjaniku uljas rühmatöö saksa täpsuse ega kriminaalsete finesside läbimõeldud väljavoolimisega. Ühes heas kriminullis (samuti kuitahes paroodilises krimikomöödias) peaks ju toimuma ja toimima pidev topeltmäng: lugejat-vaatajat petetakse, juhitakse osavalt valejälgedele, aga varjatud motiivid, salatud ihad ja pahed peaksid kusagiltki, korrakski läbi kumama. Nii et koduteel saad taibata: ahaa, see intonatsioon, see pilk, see purjujäämine tähendas ju hoopis seda, et … Aga löö või maha, no ei kumanud Taalmaa Hajo Zeisigi lavaelust mitte mõhkugi, millele rajada mehe viimane repliik! Mnjaa, eks ka mängureeglite rikkumine võib olla mäng, aga sel juhul olgu vaimukam, rafineeritum.

Aga nagu öeldud, minu arusaama kohaselt „Hotell laibaga“ ei vaja ega küsi teatrikriitikalt tärne. Mis omakorda ei tähenda, et teatrivaatleja seda mõrva­komöödiaõhtut kahetseks. Ikka on õpetlik jälgida, kuidas oma loomingulisse töösse suhtuvad vilunud teatritegijad ja kuidas loeb nende suhet publik. Järgmisel õhtul vaatasin Endlas üheksandat korda A. H. Tammsaare, Andrus Kiviräha ja Aare Toikka „Elu ja armastust“. Väärt lavastus. Olen südamest tänulik võimaluse eest üha avastada inimest kui saladust.