Aija Sakova „Mäletamise poeetika. Ene Mihkelsoni ja Christa Wolfi romaanid lähivaates“ on üks vähestest akadeemilistest raamatutest, mille ma olen kaanest kaaneni sõna-sõnalt läbi lugenud ja lugemist seejuures nautinud. „Mäletamise poeetika“ on ladus ja huvitav, teos pakub kindlasti mõtteainet ka n-ö tavalugejatele. Sakova stiil on küll akadeemiline, kuid tema uurimuse keskmes on inimene, kirjaniku elu ning looming, mis on seotud laiema ajaloolise ja kirjanduskriitilise/filosoofilise kontekstiga. Eessõnas selgitab Sakova, et tema eesmärk ei ole Mihkelsoni ega Wolfi romaane teoreetilistesse raamidesse suruda, vaid „kuulata ja näha igat kunstiteost selle ainuomases vormis“ (lk 11). Nii jõudsid Mihkelsoni romaanide „Ahasveeruse uni“ ja „Katkuhaud“ ning Wolfi romaanide „Lapsepõlvelõimed“ ja „Inglite linn ehk The Overcoat of Dr. Freud“ peamised seisukohad ka minuni, olgugi et ma neid teoseid ise lugenud pole. Tähelepanuväärne on seegi, et Sakova on suutnud kirjutada rasketest teemadest teatava kergusega. Toetudes mainitud autorite töödele, räägib raamat hoomamatust valust ja kaotustest, mille tõid kaasa natsism ja kommunism, ning jõuab viimaks teatava lepituseni.

Meenutaja kui polaaruurija

Kerge kriitikana võib märkida, et sissejuhatus enne Mihkelsoni ja Wolfi romaanide lähivaateni jõudmist tundub kohati liiga pikk. Kahtlemata leiab sellest palju infot mõlema kirjaniku elu ja loomingu kohta, kuid näiteks Mihkelsoni luuletuste tõlgete nimekiri võiks teksti sujuvuse huvides asuda pigem joone all (lk 25). Need on siiski pigem „kosmeetilised“ tähelepanekud. Sisuliselt võib tekkida küsimus, miks on omavahel dialoogi pidama valitud just nende autorite teosed. Võrdlevas kirjandusteaduses ongi aga nii, et esmapilgul võrreldamatute kirjanike teoste kõrvutamisel kooruvad neist huvitavad ühised pidepunktid. Nii on ka Mihkelsoni ja Wolfi romaanide puhul. Sakova põhjendab väga veenvalt, miks sobib neid teoseid koos lugeda.

„Mäletamise poeetikat“ tagantjärele kokku võtta püüdes kerkivad esile märksõnad „aeg“, „ajalugu“, „ruum“, „progress“, „saatus“, „inimelu“, „kaos“, „inimlikkus“, „headus“, „abistamine“, „vägivald“, „mõttetus“. Muidugi ka teose pealkirjas mainitud „mälu“ ja „mäletamine“. Raamatu põhiküsimus on, kuidas suhestub üksikisiku kogemus ajaloosündmustele kollektiivselt antud tähendusega Mihkesoni ja Wolfi loomingus.

Sakova sõnul on Wolfile ja Mihkelsonile „ühtviisi olulised kirjutamisajendid nii isiklikud traumaatilised valu- ja kaotuskogemused lapsepõlves kui ka eetiline kohustus juhtida tähelepanu inimestes peituvatele totalitaarsetele käitumismustritele ja neid läbi valgustada. Nii mäletamine kui ka metatasandil mälutöö ja mälu toimimise üle järele­mõtlemine kujundavad romaanide kirjutamislaadi ja ainest“ (lk 51). Tema hinnangul ühendab kirjanikke mõte, et minevik on kui „avar läbiuurimata ala ning meenutaja kui [keegi], kes asub tegutsema, aimamata oma tegevuse tagajärgi“ (lk 149). Sakova vaatleb mäletamise tehnikaid Wolfi ja Mihkelsoni teoste esteetika kaudu, uurides seeläbi mäletamise ja inimeseks olemise universaalsust. Mihkelsoni ja Wolfi erinev, kummagi puhul spetsiifiliselt ideoloogiline ajalooline taust lisab raamatule sotsiaalse, kultuurilise ja poliitilise mõõtme.

Filosoofiliselt ja teoreetiliselt on Sakova raamat dialoogis Walter Benjamini, Henri Bergsoni, Giorgo Agambeni, Jaak Tombergi ja Eneken Laanese töödega, sidudes mineviku rahvusvahelised mõtlejad nüüdisaja kodumaiste mõtlejatega. Näiteks on tähtsal kohal Walter Benjamini ajaloo ingli motiiv: ingel on pööranud oma näo mineviku suunas, kus näeb enese ees kuhjumas rususid, kuid ta ei saa surnuid äratada ega purustatut uuesti kokku panna, sest paradiisi poolt puhuv marutuul ajab teda selg ees tuleviku poole. Inimkond marsib progressi uskudes julgelt tulevikku, samal ajal, kui selja tahab jääb laastatud tühermaa, mida peaks mõtestama ja millest peaks õppima.

Moraalne tunnistamine kirjutamise kaudu

„Mäletamise poeetika“ keskne mõiste on moraalne tunnistus: mäletamine ja kirjutamise kaudu mäletamiseni jõudmine on ellujäänute moraalne kohustus. Sakova tugineb Giorgio Agambeni seisukohale, et tõeline tunnistaja ei ole sageli ise enam tunnistamiseks võimeline, sest on tummaks jäänud ja tal ei ole enam keelt. Mihkelsoni ja Wolfi teoste jutustajad on moraalsed tunnistajad paljude kommunismi ja natsismi režiimide all kannatanute nimel.

Nii Mihkelson kui ka Wolf kirjutavad muu hulgas sellest, kuidas mäletada ja mõtestada ideoloogiliste režiimide kuritöid. Wolfi teosed on kirjutatud tihti kellestki, kes siiralt ja sügavalt uskus Saksa Demokraatlikku Vabariiki (SDV) ja kommunismi. Näiteks „Inglite linna“ jutustaja – „[s]elle asemel et rõõmustada, oli ta täiesti spontaanselt reageerinud müüri langemise uudisele lausega: „Siis tuleb neil parteihoone katusele valge lipp heisata““ (lk 122). Sugugi mitte kõik sakslased (sh haritud kultuursed sakslased) ei tajunud Berliini müüri langemist ja kommunistliku režiimi lagunemist rõõmusõnumina. Sakova nendib, et samas raamatus tegelebki Wolf küsimusega, „kas igast inimesest saab olude sunnil teha koletise (monstrumi) või looma. Vastus näib olevat selget „jaa“, nagu romaanis vastab isa oma kaheksa­teistkümneaastasele tütrele Nellyle“ (lk 50). Sakova sõnul lükkavad Wolfi teosed ümber arvamuse, et inimene on loomult koletis, pigem annab Wolf mõista, et iga inimese võivad „koletiseks“ teha olud. Samamoodi üritab Wolf mõtestada ka oma koostööd Nõukogude võimuga.

Wolfi mõtteid on huvitav võrrelda sellega, kuidas kajastatakse Nõukogude aega kirjanduses ja filmis taas iseseisvas Eestis. Tihti räägitakse toonastest kannatustest küüditamise läbi elanu või küüditamisest pääsenute vaatevinklist, mis on muidugi arusaadav. Aga kuidas elasid sel ajal ja mäletavad praegu nõukogude aega teised? Ma ei püüa kellegi kannatusi alavääristada, osutan vaid, et see keeruline ajastu on meie kirjanduses ja filmides tihti ühekülgselt kajastatud. Näiteks n-ö töölisklassi taustaga inimeste elu polnudki nõukogude ajal nii halb ja võib-olla uskusid mõnedki neist ideoloogia üllasse eesmärki, kuid kunstis me miskipärast niisuguseid lugusid eriti ei kohta. Kuidas üldse seda arutelu alustada, kas tegu on tabuga? Küsimus on ehk selles, kes on Eestis need moraalsed tunnistajad, kes võiks rääkida siinsete inimeste väga keerukast nõukogude režiimi kogemusest?

Sakova raamatust on kõige raskem ilmselt lugeda „Lapsepõlvelõimedele“ pühendatud peatükki, kus leidub üsna palju natsismiohvritega seotud isiklikke lugusid. Ka Mihkelsoni romaane käsitlevad peatükid tuletasid meelde paljut, mida pigem ei tahaks mäletada. Kuid raamatu üks põhisõnum, milleni autor on jõudnud Mihkelsoni ja Wolfi mõtete kaudu, on see, et ellujäänutel lasub moraalne kohustus: ellujäänud peavad tunnistama ja mäletama ka seda, mida on raske meenutada. „Tunnistuse andmine on seega miski, mis ei saa olla pelgalt tegelikult juhtunu väljaütlemine, kirjeldamine või sellest jutustamine, vaid see peab väljendama teatavat moraalset mälu, mis on tähelepanelik mineviku brutaalsuse ja rikkumiste suhtes, võttes need endasse ja põhjustades seeläbi rääkimise vajadust või koguni sundi [—]. Tunnistuse andmist tuleb minu hinnangul selles kontekstis mõista kui moraalset seisundit, mis sunnib jutustaja kõnelema“ (lk 74).

Neil, kes elavad ja kes teavad midagi juhtunust, on kohustus rääkida ja kirjutada ja anda hääl neile, kel seda polnud. Ene Mihkelson on öelnud intervjuus Urmas Vadile järgmist: „Teist aega ei ole mulle antud, aga ma tahan võimalikult palju teada saada, sest mina olen jäänud ellu. Väga paljud ei ole. Ja see, et mina jäin ellu, kuigi oleksin võinud olla Siberisse küüditatud jne jne, on minu kohustus, pidulikult öeldes isegi missioon. Või ka needus. Igatahes on see paratamatus, ma ei pääse sellest“ (lk 45).

Minuga on kuskilt jäänud mõte, et kõikide inimeste kannatuste – nii individuaalsete kui ka kollektiivsete – uskumatus ei peitu ennekõike mitte selles, et need on aset leidnud, vaid selles, et inimesed elavad need üle, nad peavad vastu ja liiguvad eluga edasi. Ka Sakova raamat esindab sarnast mõtet, kuivõrd see on Mihkelsoni ja Wolfi romaanide üks sõnumitest. Just imestus selle üle, et inimene suudab üle elada kujuteldamatult ebainimlikke olukordi, paneb kirjanikud kirjutama ning austama surnuid neile hääle andmisega. Muidugi ei ole moraalse tunnistuse andmine ainult kirjaniku kohustus, vaid eeldab ka kuulaja olemasolu, kellele tunnistada. Seega lasub ka lugejal kohustus ja vastutus: kuidas reageerida kannatustele pealtvaatajana, kuidas osata kuulata ja seejärel aidata?

Indiviidi valust rääkimine leevendab kollektiivset kannatust

Üks põhjusi, miks Ene Mihkelson pidas vajalikuks rääkida indiviididele eri ideoloogiate põhjustatud kannatustest, on see, et isikliku kogemuse saab üldistada kannatanute kollektiivseks kogemuseks. „Katkuhauas“ „räägitakse eestlaste ühisest haigusest, mis väljendub suutmatuses ühendada väga erinevaid elusaatusi sidusaks rahvuslikuks narratiiviks“ (lk 143). Üksikisiku eraldiseisvale ja tihti isoleeritud valule tuleb anda hääl, et seeläbi leevendada paljude isoleerituse tunnet. Paradoksaalsel kombel peaks niisiis teadmine, et me kõik kannatame, kannatust mitte suurendama, vaid vähendama. Moraalsetel tunnistajal ja kuulajal, keda see tunnistus eeldab, tuleb püüda teise inimese kogemust mõista – või mitte ehk mõista, vaid uskuda.

See oskus on eriti oluline ka praegu, mil me peame oma vabadust piirama, et takistada viiruse levikut; mil arutletakse Black Lives Matter liikumise vajalikkuse üle Eestis jne. See, et meie lähedased ei ole viirusesse surnud või et meie riigis ei ole mustanahalisi inimesi orjadena peetud, ei tähenda seda, et mujal inimesed ei sure ning et rassism ei leia Eestis aset keerulistes ja võib-olla peidetud vormides. Seega on Sakova sõnum oluline ka tänases kontekstis, mitte ainult kirjandusteaduslikult või ajalooliselt seisukohalt: mineviku vigadest ja valust rääkimine on oluline, et mõista olevikku ning leida praegustele küsimustele lahendus või lepitus.

Sakova osutab Mihkelsoni tööde näitel, et Eesti ajalugu ja kannatused ei seisa eraldi Lääne-Euroopa ajaloost ja kannatusest: „kannatused, mida minajutustajal ning paljudel teistel perekonna ja koduta üles kasvanud lastel tuli taluda, ei olnud pelgalt kohalik nähtus“ (lk 79). See ei tähenda mõistagi seda, et Eesti ja siinsete inimeste kannatused kuidagi vähem tähtsad oleks. Vastupidi, see asetab need laiemasse konteksti. Nii peaks see meid ühendama ning samuti aitama märgata teiste kannatusi, olla arusaavam ja avatum teiste rahvuste esindajate suhtes.

Mäletan üht erilist hetke keskkooli ajalootunnis, kui ajalooõpetaja näitas meile Christian Carioni mängufilmi „Joyeux Noël“ („Häid jõule“, 2005). Pärast filmi lõppu lausus ta poolhämaras auditooriumis lihtsalt: „Selline on see inimese elu.“ Ka Aija Sakova „Mäletamise poeetika“ lugemine loob säärase tunde: poolhämar auditoorium või tuba; film vaadatud või raamat loetud; palju vajalikku ja liigutavat infot saadud, aga nagu polegi midagi öelda ja täpselt ei tea, mida tunda. Aga peab, sest mäletamine, rääkimine ja kirjutamine on meie moraalsed kohustused, eriti nende nimel, kes ise seda teha ei saanud või ei saa … Mõnigi Sakova raamatust pärinev mõte jääb kindlasti minuga nii igapäevaelus kui ka teadustöös. Autori oskus kirjutada ühtaegu väga spetsiifiliselt, kuid piisavalt üldiselt, siduda uuritav igapäevaeluga ehk olla „eluline“ teeb teosest tõeliselt hea akadeemilise kirjutamise näite.