F. J. Oinase mahukas bibliograafia hargneb nii keeleteaduse, folkloristika kui ka kirjanduse radadele. 1950. aastail ilmusid tema ingliskeelsed uurimused lingvistikast ja läänemeresoome rahvastest. Tema koostatud ning mitmes trükis ilmunud eesti keele lugemik ?Estonian General Reader? (1963) ja õpik ?Basic Course in Estonian? (1966) said eesti keele õpetamise aluseks Indiana ülikoolis. 1960. aastaist alanud rahvaluuleuurimustes järgis F. J. Oinas soome ajaloolis-geograafilist koolkonda, rikastades oma meetodit moodsast kirjandusteadusest laenatud intertekstuaalsuse põhimõtetega. Pädeva slavisti ja vene folkloori tundjana kujunes tema kui eesti pagulasteadlase asendi eripäraks, hoolimata ametlikust tõrjutusest kodumaal, möödapääsmatu tuntus nõukogude folkloristide seas. Maailma rahvaste müüdivaramut haarav avar pilk ja selge ning lihtne esitluslaad on tema vägilaste käsitluste ning kirjandusega haakuvate motiiviuurimuste põnevusega loetavuse põhjusteks. F. J. Oinase paguluses ilmunud esseekogumikud ?Kalevipoeg kütkeis? (1979) ja ?Vargamäe tõde ja õigus? ning kodumaal välja antud ?Surematu Kalevipoeg? (1994) ja ?Tuul heidab magama? (1999) kuuluvad meie folkloristika elavasse klassikasse.

F. J. Oinase kirjanduslikku tegevust raamivad sõja eel ilmunud ungari kirjanike vahendused eesti keelde ja ?Suurmeeste elulugude? sarjas ilmunud ?Petöfi: Vabaduse ja armastuse laulik? (1939), hilisemast perioodist aga pagulaskirjanike loomingupsühholoogilisi esseid kokku võttev ja kommenteeriv raamat ?Kuidas kirjanikud kirjutavad? (1992).  

Felix Oinast jääb mälestama vägilasemõõtu töö.