Nagu varasemateski filmides ei ole Rein Maran ka neis teostes rahuldunud informatiivsusega ega ka mitte ühe või teise linnu- või loomaliigi maailma tundma õppimisega. Lisaks tõstatab ta neis filmides küsimuse, mida käsitletav tähendab inimesele, mida see ütleb inimese kui samuti ühe selle maailma keskkonnas elava liigi tegude ja mõttemaailma kohta. Linnu- ja loomariigi uurimisega uurib Maran ka inimsust; tema filmide loodusvaatlus kannab endas soovi mitte ainult vaadelda loodust, vaid ka õppida midagi omaenda elukvaliteedi kohta. See annab tema filmidele erilise, kunstilise väärtuse, ehkki on ühtlasi põhjuseks, miks Marani filmid ei pruugi huvi pakkuda kommertsiaalsema suunaga tootjatele, kes näivad ka loodusfilmi puhul eelistavat näha loodust inimesest kui indiviidist lahus substantsina.
Möödunud aastal valminud ?Reekviem laululuigele? käsitleb Jänedal pesitsenud laululuikede perekonna saatust. Ehkki laululuige läbiränd Eestist on tavaline, on selle liigi pesitsemine Eestis harukordne. Maran on ehitanud oma uue filmi üles endale tavatult: filmis puudub jutustaja. Tekstilise osana pakutakse ?Reekviemis? ainult intervjuusid nende Jäneda elanikega, kes olid luikede perega tihedamalt seotud. Nad räägivad vastastikusest poolehoiust ja sõprusest, mis tekkis lindude ja inimeste vahel.
Filmi käigus koorub välja aga probleem: luikede poolt elupaigaks valitud tiiki poolitab maantee, millel sõitvate autode ette jääb igal aastal mõni luigepoeg. Ka need möödasõitjad, kes luiki toidavad, mis iseenesest ju tänuväärne, ei vaevu teest kaugemale astuma või isegi autost väljuma. Inimeste hooletuse tulemuseks on filmi lõpus isaslinnu hukkumine autorataste all ning laululuige hõigete vaibumine.
Film arutleb, kas ja kuidas väljendab hoolimatus looduse suhtes meie hoolimatust ka iseenda suhtes. Kas inimene, kes oma tähelepanematuse tõttu ajab alla kaitsetu linnu, on ise kaitstud inimsuse allakäigu eest eneses, inimsuse, mille üheks osaks on ka kooskõla loodusega?
Mitmetest teistestki filmidest jooksis läbi mõte, et ehkki inimene on pannud end n-ö looduse kuninga rolli, ei suuda ta enam oma alluvaid kaitsta. (Tugeva paralleeli Maraniga pakkus näiteks Valgevene re?issööri Igor Bõ?nevi film ?Kormoranide ja haigrute riigis?.) Pigem on ?looduse kroonist? saanud sellesama looduse suurim ohustaja ja hävitaja, mis väljendub eelkõige mõttelaadis ? enese ületähtsustamises.
Inimene ehitab endale tee sinna, kus tal on mugav, mõtlemata, et loomadel või lindudel on omad teerajad. Inimene reostab mugavusest loodust, mõtlemata, et see mugavus on ajutine ja illusoorne, sest elukeskkonnas on kõik omavahel seotud. Maran küsib oma filmi lõpus ?Mis meiega on juhtunud?? Kas inimene suudab võrdselt austada teisi olendeid, nii linde, loomi kui ka teisi inimesi, ning märgata, mis tema ümber toimub? Küsimus jääb vastamiseks igale vaatajale omaenda elus.
Rein Marani filmid olidki festivalil ühed tähelepanuväärsemad. Lõpetuseks paar sõna ka üldmuljest. Näidati 35 valdavalt kõrgel tasemel teost, millele jagus kokku umbkaudu 5000 vaatajat. Festivali tase ja korraldus olid märgatavalt paremad kui eelmisel aastal, ainus puudus oli ehk jahe kinosaal. Kohal oli loodusfilmitegijaid ja loodusfotograafe Eestist, Lätist, Soomest ja kaugemaltki. Matsalu festivalil on kindlasti tulevikku, sest see, et loodusfilmide festival toimub looduskaitsealal ja seda veel lindude sügisrände perioodil, on ilmselt ka maailmas laiemalt üpris harukordne. Selle ürituse edendamine on kasulik nii Eesti kultuurielule kui ka looduskaitsele.
