Linnaruum on kõige kiiremini kasvav ja leviv elukeskkond. Ka Eestis linnastatakse ligikaudu 700 hektarit maad aastas.1 See tingib looduslikkuse kao ja liikide väljasuremise. Tavapärased meetodid selle kao kompenseerimiseks ei kanna aga tihtipeale soovitud vilja. Linnad on üldjuhul tekkinud looduslikult mitmekesistele aladele, mis on elupaiga loomiseks soodsad teistelegi liikidele. Lääneriikide linnastumisega algas ka inimeste ümbruse ja looduse, taimede ning loomade kultuuristamine. Nüüdseks on muutunud tavapäraseks, et metsikust sõidetakse kogema linnast välja, vaatamata sellele, et sedasama metsikust võib leida ka linnaelaniku uksemademel. Linnaruumis rakendatakse aina enam ja kergekäelise ükskõiksusega ühetaolisi esteetilisi standardeid, mis inimest ning looduslikku mitmekesisust koos eksisteerimas ei näe, neid omavahel ei ühenda. Selle teguviisi tagajärg on kaugenemine loodusest, kokkupuutepunktide vähenemine. See omakorda kujundab seda, kuidas inimene loodust ja linnaloodust tunnetab ning väärtustab.
Linnaplaneerimise alus on ikka ja alati olnud inimkesksete süsteemide loomine, mis asetab meid – inimesi – teistest liikidest ettepoole, peab meid tähtsamaks. Linn kuulub küll inimestele, ent ka teised liigid on leidnud viise meie ruumis elamiseks. Nad kasutavad linna pakutavaid eeliseid nagu laialdasem toidulaud, väiksem kiskjate oht ja liigikaaslaste konkurents. Mitmed liigid leiavad näiteks soodsaid elupaiku vanades puudes, neid leidub parkides, surnuaedades, aedades, kuid elatakse ka ehitiste avaustes. Viimaseid leidub aga üha vähem, sest tänapäevased ehitustrendid ja standardid välistavad igasugused pilud ja praod.
Üks inimesega koos elav liik, keda see teravalt mõjutab, on näiteks piiritaja, kelle arvukus on Suurbritannia linnades vähenenud juba poole võrra.2 Loomad ei näe linnaruumi nagu meie, ei vastanda linna loodusele, ei näe seda eraldatuna metsikusest, vaid tajuvad linna tervikliku elupaigana. Kas ka inimene võiks näha oma eluruumi ühendatuna metsikusega, mitte sellest irdunult ja lahus?
Läbi inimsilma
Loomade elustikku tõlgendame läbi enda ehk inimeste silmade, asetame end justkui looma nahka. Täielikult pole teise omailma3 asetuda võimalik, ent kui mõtleme läbi teiste elukeskkondade vajadused, näeme selgemalt ka inimest ümbritseva olustiku tunnuseid ning puudujääke. Seega peaksime endilt üha selgemalt küsima, mida õigupoolest tähendab olla inimene ning millised on meie vajadused ruumile.
Metsik loom linnaelanikuna annab sellele vastuse, on metsikuse indikaator. Loodusliku elukeskkonna heaolu näitajad on mitmed loomad, kes vajalike elupaikade ja toitumisaladega indikeerivad selle koha omadusi. Seda saab laiendada ka inimesele sobiva keskkonna äratundmiseks, sest liigirikkus tagab meilegi vajalikud looduslikud süsteemid kättesaadavana, alates rohealadest, kus aega veeta kuni üleujutuste mõjude minimeerimiseni.
Loom linnas ei jää märkamata. Tihti tehakse loomast linnas uudis: Tallinnas Kalamajas ringi lippavad rebased, Balti jaama raudteel elavad jänesed, hekkides siutsuvad varblased ja katuse räästa alla pesi rajavad pääsukesed. Esimeseks kevade saabumise tähiseks peetakse linnulaulu akna taga ning piiritajate kiireid sööste üle pea, vahel täheldamatagi, et need kipuvad kahanema.
Mitmekesine linn
Tallinna kaks kõige liigirikkamat piirkonda on Paljassaare ning Astangu. Varasemalt suletud militaartsoonid on praeguseks kujunenud hinnatud elupaigaks mitmele liigile. Ajaloost tulenevalt on neid piirkondi siiani enamjaolt käsitletud väheväärtuslike heitmaadena, mida on peamiselt avastamas käinud selle müstilisest hõngust huvitatud uitajad. Kui vaadata aga Tallinna ning pealinna rohe- ja puhkealasid laiemalt, peaks küsima, kuidas neid piirkondi väärtustada, nii et neis tekkinud mitmekesisus ei väheneks.
Mõlemasse piirkonda on kavandatud mitmed ehitustegevust ergutavad detailplaneeringud, ehitised on juba kerkimaski. Astangu paikneb Tallinna äärealal, maa ja linna vahel ning on oluline rohevõrgustiku lüli. Väärtuslikke rohealasid planeerides tuleks mõelda, kuidas kõige paremini esile tuua selle parimad omadused. Inimtegevuse jäljedki on intrigeeriv element, neid armastavad tihti ka loomad ja linnud. Näiteks on Astangul kasutusele võetud militaarehitisi ümbritsevad muldvallid, kuhu on urge kaevanud rebased ning kährikud4, alal paiknevad laskemoonatunnelid, mis on Eestis olulisuselt teine talvituspaik nahkhiirtele5, elupaiku pakuvad niisked kraavid, ehitiste avaused ning kuhilad. Viimaseid armastavad roomajad ja kahepaiksed.6 Juba kasutusele võetud elupaiku tuleb toetada ja alles hoida. Matkarada aitab tõsta teadlikkust linnalooduse mitmekesisusest ja olulisusest.
Jagatud eluruum
Sümbioos (vanakreeka k σύν „koos“ ja βίωσις „elamine“) on eri liikidesse kuuluvate organismide kooselu. Milline võiks välja näha looma ja inimese kooseluvorm linnas ning kuidas tõlgendada mitmekülgset vastastikust kasulikkust? Kuidas kujundada Astangu piirkond selliseks, kus see sümbioos parimal võimalikul viisil avalduda võiks? Esmalt on oluline luua kogu ala läbiv õpperada, välja pakkuda lahendused, kuidas inimene ja teised liigid koos elada saaks. Elukeskkonda kavandatakse praegu detailplaneeringuga. Tavapärased planeeringud ei taga elurikkuse säilimist, need vaatavad mööda juba alal olevatest elupaikadest, majade alla kaduvaid elupaiku sihipäraselt ei asendata ega looda juurde. Seetõttu kaovad asulatest aastasadu inimese lähedal pelgupaika leidnud loomaliigid ning nendega seostuv looduslikkus, mille kaudu on säilinud ka habras kokkupuude linnainimese ja looduse vahel. Nii tõttavadki inimesed linnapiiri taha loodust ja tervislikku elukeskkonda otsima – linnas seda enam ei leia.
Tööriist
Detailplaneeringut on siiski võimalik käsitleda tööriistana, mille abil saab luua tasakaalustatumat ja võrdsemat ruum. Lääne- ja Kesk-Euroopa linnades on liikide kadu juba muutnud linnalooduse kaitse ja planeerimise põhimõtteid, näiteks on ka koduvarblane kantud punasesse raamatusse ning tema kaitsmiseks luuakse vastavaid kavasid. Elusloodust ja ökosüsteemi tuleb igal arendataval alal arvesse võtta, lisaks elupaikade ja toitumispiirkondade loomisele on vaja inimese liikumise kõrval jälgida ka teiste liikide liikumistrajektoore. Nii saab vähendada vastuolusid, vältida katkematu võrgustiku lõhkumist ning ühte piirkonda lõksu jäämise ohtu.
Uute ehitiste kavandamisel on parim viis elupaikade soodustamiseks need arhitektuuri ja hoone detailidesse sisse põimida.7 Mitmele liigile on inimesed juba ajalooliselt oma ehitistesse koha loonud, tihtipeale kasu saamise eesmärgil: paljud lendavad liigid toituvad putukatest, näiteks ka sääselistest, kes inimesi häirivad.
Kui vaatame linnaruumi peale enese vaatepunkti ka teistest perspektiividest, kui arvestame ka teiste liikidega on võimalik luua mitmekesist keskkonda, mis on kasulik meile kõigile. Linnalooduse kogemise ja tundmaõppimise paigad aitavad eri eluruume paremini ühendada – nii tasakaalustatakse inimeste ühekülgset taltsutatud ruumi metsikusega.
Artikkel põhineb sel kevadel kaitstud EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonna magistritööl „Metsik linn. Looma ja inimese kooselu viisidest linnaruumis Astangu näitel“ (juhendajad Katrin Koov ja Kadri Klementi).
1 Aveliina Helm, Linnaloodus: kellele ja milleks. – Maja nr 92, 2018.
2 Swifts matter organisatsioon, https://www.swift-conservation.org/
3 Jakob von Uexküll, Omailmad. Ilmamaa, Tartu 2012.
4 Piret Kiristaja, Tallinna rohealade loomastik. Tallinn 2006.
5 Meelis Uustal, Andmeid Tallinna faunast aastatest 1980–2010. SEI väljaanne nr 17, 2011.
6 Astangu kahepaiksete ja roomajate rohevõrgustiku sidususe analüüs. MTÜ Põhjakonn, Tallinn 2019.
7 Vink Jaques, Piet Vollart, Niels de Zwarte, Making urban nature. nai010, Rotterdam 2017.