Näitus „lahtiÜhtimine“ Vana-Võromaa kultuurikojas kuni 9. VIII. Kuraatorid Jana Huul ja Reet Varblane, kunstnikud Eve Kask ja Anna Kaarma, Mall Nukke ja Regina-Mareta Soonsein, Kai Koppel ja Mara Ljutjuk, Malle Leis ja Sandra Jõgeva, Aleksander Suuman ja Imat Suumann, Jaan ja Johannes Luik, Vilen ja August Künnapu, Lemming ja Karl-Kristjan Nagel, Andrus ja Markus Kasemaa, Ulvi ja Aksel Haagensen, Peeter ja Johanna Mudist.
Võru suvenäitusel „lahtiÜhtimine“ on tähelepanu all põlvkonnad: esitatud on vanemate ja laste teoste dialoog. Veetsin näitusesaalis hulk aega, kaaslane tegi kiirema tiiru peale. Kui temalt pärast küsisin, kuidas näitus meeldis, ütles ta, et väga ei meeldinud. Oli isegi ärritunud: miks üldse selline kontseptsioon, mida peaks mulle ütlema see, et kahel kunstnikul on vanema ja lapse suhe? Mida see kunsti kohta ütleb – mitte midagi! Teda häiris, et töödel ei ole sisulist sidusust ja välja on pandud vaid üksikteosed. Ja pelk perekondlikkus ei peaks ju üldse kunsti puhul asjasse puutuma. Kokkuvõttes on näitus tema meelest eklektiline, mulle aga on huvitav just see, et ta ärritus.
Eks olen selles osas temaga nõus, et see ongi väga eklektiline näitus, kus teosed ja kunstnikud ei töötagi kokku – palju erinevaid saarekesi, täielik stiililine ebaühtlus.
Kuid see pole ju kõik. Lähenesin näitusele algusest peale dialoogide kaupa: olin valmis, et suures näituseruumis on omaette dialooginurgakesed. Need ei peagi omavahel kattuma, sest iga kunstnike kooslus räägib oma loo, erinevas keeles, oma stiili ja teemaga. Me võime seada vastamisi ükskõik kelle, sest ei ole ju vanema ja lapse kahekõne kuidagi parem või sisukam kui kahe sõbra või võõra dialoog. Selle näituse puhul on tehtud üks valik paljude seast, lähtudes perekondlikust suhtest. Mind huvitas väga, mida nad räägivad, ja veel rohkem, kuidas nad räägivad. Kas nad saavad jutu peale? Kas leiavad ühisosa? Kas üks võib olla välja kasvanud teisest? Kumb on kumba mõjutanud? On näituseruum ja dialoogid. Jätan kõrvale kõik, mida neist tean, ja vaatan üksnes kahekõnet, mis tuleb esile sellel näitusel.
Harmoonilised dialoogid
Näituseruumis on mitu tööd, mille puhul dialoog harmooniliselt kokku kõlab, näiteks Mall Nukke ja Regina-Mareta Soonseina, Aleksander Suumani ja Imat Suumanni ning Jaan ja Johannes Luige töödes. Mulle näib, et nad on samal lainel, püsivad samal toonil. Nii Nukke „Ajast ja asjadest“ kui ka Soonseina „Mõtteta mõttest“ kiirgab rahu. Kahe suure formaadiga töö ees istudes hoovab minusse harmoonia – toonidest, kujust, geomeetriast. Lasen neil hõivata ruumi ja iseenda. Nukke teosesse süüvides märkan aga harmoonilise värvikülla all rahatähti. See tekitab kerge ärevuse – rahal on jõudu meelerahu rikkuda isegi näituseruumis. Nii et ikkagi sotsiaalkriitika? Samal ajal liigutab Regina rikkalik linoollõige silmanurgas, hakkab tõusma ja langema, hõljuma punktides, kuhu ma ei vaata. Ka see teeb ärevaks. Kas rahu ja harmoonia on pealiskaudne esmamulje? Selle all on midagi palju sügavamat, keerukamat: liikuvus, jõud, muutus, ärevus. Nukke ja Soonsein räägivad sarnase kõla ja tooniga, mõlemad teosed, kui nendega natuke aega koos olla, osutuvad aga sügavamaks, mitmekihilisemaks, ärevamaks.
Aleksander Suumani „Ehale“ ja Imat Suumanni „Võru maantee. Peremeheta maja“ on sama formaadiga maalid: mõlemat läbistab horisontaalne joon. Ka värvitoonide valik on sarnane, kuigi Imatil on see detailirohkem, segatum. Need tööd on küllaltki harmoonilises dialoogis, kuigi tehtud eri teemal. Nagu Nukke ja Soonsein, räägitakse samas keeles ja samal toonil, ollakse samal lainepikkusel – mõlemad kõnelevad ehast ja õhtust. Nad näevad seda elukogemuse või erineva taju tõttu küll veidi erinevalt, aga mõistavad teineteist. Maaõhtus kumab taevas kuu, linna valgustavad aknad. Linnas kummub kõige üle kirik ja öösinine taevas, maal kuu ja ehataeva roosasus. Mõlema töö puhul on oluline vaikus ja rahulik hetk.
Harmooniline on ka Jaan ja Johannes Luige kahekõne: esimese „Luik“ ja teise „Dialoog isaga“ on selgelt seotud nii vormi kui ka sisu poolest. Kujud on sarnased ja kõlavad geomeetriliselt kokku. Esimesena jääb muidugi silma, et „Dialoog isaga“ on pompoosne, kõneleb skulptuuri pilk, mis on rahulik ja paljuütlev. Kui isa „Luik“ on haaratavate mõõtmetega, abstraktne ja õhuline, tal on vaid piirjooned ja luigelisus üksnes aimatav, siis poja luik on hiiglaslik, konkreetne, nõudlik, täidab pool ruumi. Tal on selge vorm, oma hääl ja enesekindlus. Ta on olemas, teda ei saa ignoreerida ega tema sõnumit vältida. Nende kahe teose harmoonia tuleneb teineteise täiendamisest.
Noored liiguvad sügavuti
Mitu kahekõnet on küll samal lainel ja sarnase teemaga, kuid harmooniat näib olevat vähem. Tundub, et noorem dialoogipartner on tunnetanud läbi vanema teemad, kuid liikunud edasi, sügavamale, leidnud keerukamaid teemasid ja vahepeal ka ohtralt varje. Sellised on Vilen ja August Künnapu, Lemming ja Karl-Kristjan Nageli, Peeter ja Johanna Mudisti ning Andrus ja Markus Kasemaa teosed.
Vilen Künnapu „Isa ja poeg“ ja „Santorini. Punane torn“ ning August Künnapu „Noored võimlejad“ on dialoogis eelkõige värvide kaudu ja selles osas väga sarnased, kuid sisult justkui üldse mitte. On huvitav, kuidas kumbki kunstnik isikuid on kujutanud. Augusti töös torkab silma teatav psühholoogiline sügavus, domineerib tegelaste ilme, mis on loodud väga nappide vahenditega: silmatäpid ja suukriips, värvilaigud, mis toovad esile mingi võõruse, distantsi, teistsugususe, lõhe, kontakti võimatuse, eraldatuse. Tegelased oleksid nagu üksinduses, kuid naeratavad, on eraldatud, aga justkui rõõmsad. Vileni teoses „Isa ja poeg“ on kujutatud samuti inimesi, kuid tegelaste ilmes ei peegeldu olemuslik üksiolek. Nad vaikivad, kuid nende vahel on siiski kontakt, nad on oma maailma osa, silmitsevad ruumi, kus asuvad, või kiikavad teineteise poole. Kõik Augusti 17 tegelast (v.a üks) vaatavad maalilt välja, astudes kontakti vaatajaga, kuid eemaldudes sellega maali maailmast. Nad on eraldatud oma keskkonnast, seitsmeteistkümnekesi üksinda, igaüks omaette. Nad on minuga, vaatajaga, kuid ei ole ka seda päriselt, sest ma olen pelgalt vaataja. Kui Augusti töödes rõhutavad värvid traagikat, siis Vileni puhul teevad värvid olemise rõõmsamaks, soojemaks, loovad lähedustunde. Kummaline, kuidas värvivalik – keelevalik? – võib mõjuda niivõrd erinevalt.
Kahekõne Lemming Nageli „Lumise toa“ ja Karl-Kristjan Nageli „Soovide toa“ vahel minuni ei jõudnud, ei läinud päriselt käima. Vorm ja maalide pealkirjad on omavahel dialoogis, kuid kumbki teos kõneleb oma lugu. Muidugi võis oma mõju olla sellel, et valik pole tehtud mitte kahe-, vaid ühepoolselt, kuna üht dialoogipartnerit pole meie seas juba mõnda aastat. Näib, et Karl-Kristjan on tuntavalt liikunud teises suunas, kuhugi sügavamale ja enese sisse. Isal on toonid heledamad, jooned selgemad, piirjooned konkreetsed, rohkem on detaile, keerulisemaid konstruktsioone. Poja teos on aga tumedam, mõjub sügavamalt ja läbikatsutumalt, autor on justkui käinud läbi pika tee, et jõuda selle maalini. Näib, et kui Lemming kõneleb sihilikult otsitud valgusest, siis Karl-Kristjan sügaval sees asuvatest varjudest.
Muide, Kasemaade dialoog on samalaadne: isa teoses on kergust ja lihtsust, poeg on aga liikunud suuremate varjude, tumeduse ja sisekaemuse, raskuse ja psühholoogilise keerukuse poole. Andrus Kasemaa „Sikutajate“ ja Markus Kasemaa „Figuurid II“ tehnika on erinev, aga figuurid sarnased, mõlema teosel on läbivalt ümarad kaared. Esimese hooga tunduvad Markuse omad natuke hirmutavadki, need on mustvalged, küllaltki depressiivsed ja sünged, Andrusel on need mängulised, värvilised, natuke muinasjutulised ja üsnagi rõõmsad. Markuse figuurid justkui kannaksid mingit koormat, Andruse omad aga lihtsalt toimetavad hetkes, pidutsevad või mängivad.
Võimalik, et meelevaldselt, kuid panen kahe Künnapu, Nageli ja ka Kasemaa kahekõned üleminekuaja konteksti. Kui vanem põlvkond on leppinud oma olukorraga selles maailmas, leidnud mingi kerguse, mängu ja rõõmugi, siis noorem põlvkond kannab justkui mingit raskust, süngust, midagi, mida vanem põlvkond pole endas näinud või on keeldunud nägemast. Võib ju mõelda, et rõhuv Nõukogude aeg ei jätnud liiga sügavaks sisekaemuseks ruumi: endasse vaadates oleks plahvatanud kõik, väljapääsmatus oleks olnud liiga suur ja kõikehõlmav. Kuid noorematel on vabaduses võimalus vaadata endasse – ja see, mis sealt välja tuleb, on raske, sünge ja keerukas. Nüüd saab sellest vähemalt rääkida, seda kujutada.
Mulle tundub, et samamoodi suhestuvad ka Peeter ja Johanna Mudisti teosed, kuigi mõnes mõttes kõige elujaatavamalt. Traagikast, mis Peetri maalil „Ootab jääminekut“ maha murrab, on Johanna töödes saanud justkui olemise osa. Peeter on kujutanud kergelt personifitseeritud rannal õnnetult lebavat figuuri, mis on Johanna 19 miniatuurses töös muutunud umbisikuliseks figuuriks, kes esindab ideed, tüüpi, laiemat mõtet. Kui Peetri teoses näeb traagilist üksindust, siis Johanna on läinud traagikast sammukese edasi ja kujutanud eksistentsiaalset absurdi. Teisisõnu, kui Peetri töö on kinni üksilduse kurbloolisuses ja allub sellele, siis Johanna on viinud ängi absurdini: on traagikast niivõrd läbi põimunud, et osanud muuta selle mänguks.
Vastuolu
Näituse kõige huvitavama, isegi konfliktsemana torkab silma Malle Leisi teose „17. juuli 1980“ ja Sandra Jõgeva „Feministliku identiteedikriisi“ kahekõne, mida võib samuti vaadata üleminekuaja kontekstis. Ilmselt on siin oluline asjaolu, et see pole sisuliselt kahekõne, vaid ühe poole valik. See on karjuv kombinatsioon. Kui tahta näha kahe töö intensiivset tõukumist, siis näeb seda siin. Leis on kujutanud maasikaid, õuna, esteetilist kärbest, sellist vaikset elu, isegi idülli, traditsioonilist kerget Muhu stiili. Kärbes on ehk ootamatu, väike kummaline element, aga Sandra Jõgeva teose kõrval on esteetiline kärbes transgressioon lapsekingades: Jõgeva on kujutanud seinal rippuvaid tisse. Sellega on ta otseselt eemaldunud traditsioonilisest naiselikkusest: see on eksplitsiitne feministlik manifest, tavadest irdumine, millegi teistsuguse tegemine. Nende kahe teose dialoogi on keeruline tõlgendada teisiti kui noorema põlvkonna kardinaalse eemaldumisena, uue keele ja vahendite valimisena, vajadusena luua midagi teistsugust.
Omamoodi eri keelt räägivad ka Kai Koppeli installatsioon „Hetk“ ja Mara Ljutjuki maal „Kahevahel“. Mõlema kunstniku teoses domineerib keha või mingi kehaosa ning kasutatud on vähe värve. Ljutjuki maalil on esil perekondlik koosolu, teatav ebakõlaline suurus, justkui tagasihoitud emotsioonid. Koppeli figuurid kujutavad klaasist alakehaosi, staatilisi, justkui ootavaid, välja lõigatuid. Dialoogi siin pole, kumbki räägib täiesti oma lugu, veidi samamoodi nagu Lemming ja Karl-Kristjan Nagel, kuid isegi veel haralisemalt. Või ehk ei ole mina vaatajana nendega samal lainel? Eks seegi käi teiste inimeste dialoogi pealtkuulamise juurde, et vahel ei saa lihtsalt aru, mis keelt nad räägivad.
Koostöö
Kaks kunstnikupaari, Eve Kask ja Anna Kaarma ning Ulvi ja Aksel Haagensen, on valinud koostöö.
Eve Kase ja Anna Kaarma teosed „Tõus. Mõõn“ ja „Vereliin“ kõnelevad selgelt ema-tütre suhtest, esimene video ja teine foto vormis. „Tõus. Mõõn“ on otsene dialoog, kus kaks põlvkonda räägivad avatult oma mõtetest ja tunnetest, samal ajal tiksub kell taustal, mõõdab aega. Mõlemas teoses domineerivad punased toonid. Nendest töödest jääb rahulik tunne: autorite koostöö toimib ja nad on harmooniliselt ühel lainel. On kaunis esteetiline vaatepilt näha videos ema ja tütre suurt sarnasust.
Ulvi ja Aksel Haagenseni „Laisk Susanna“ on teos, millest ma tõesti ei saa aru. Tiksuv heegeldatud laud, intensiivsed värvid. Võimalik, et küsimus on siin koostöös (üks tegi mehhanismi, teine heegeldas sisu) ning oluline on hoopis protsessi ilu. Kuna näituse teema ei anna mulle ühtki muud vihjet peale põlvkondlikkuse, siis arvangi, et see töö esindab põlvkondade koostööd ja koos tegemise ilu.
Kõik need dialoogid on kui saarekesed, mis on ühte ruumi kokku toodud, ja saal on saanud jutuvada täis. Mulle on alati suhted huvi pakkunud, võimalik, et just sellepärast see näitus mind kõnetaski. Ja ilmselt seetõttu on ka eklektika minu silmis teisejärguline ja pole probleem – näitus toimib.
