Juudi päritolu Saksa psühhoanalüütik Erich Frommi (1900–1980) 1941. aastal ilmunud „Põgenemine vabaduse eest“ kirjeldab ja tõlgendab individuaalsuse, inimese iseduse ajaloolist arengut alates keskajast ja lõpetades autori kaasajaga. Frommi arutelud renessansi ja reformatsiooni mõjust inimese minapildile ning tema suhetele väliste institutsioonidega vääriksid eraldi käsitlust, ent kuna sattusin lugema raamatut Ameerika Ühendriikides lahvatanud rahutuste taustal, hakkas mind paratamatult mõjutama teose võimalik kõnekus meie praeguses hetkes. Tundus, et see kõnekus on väga tugev. Püüan seda allpool pisut kirjeldada.

Frommi jaoks on individuatsiooni­protsessi, iseduse arengu keskne küsimus isikliku vabaduse kahe külje vastuolu. See on „disproportsioon, kus ühel pool on vabadus millestki ehk vabadus igasugustest sidemetest ja teisel pool võimaluste puudumine vabaduse ja individuaalsuse positiivseks realiseerimiseks“ (lk 42) ehk „vabadus millekski“. Teisisõnu satuvad vastuollu „ühest küljest inimese kasvav sõltumatus välistest autoriteetidest, teisest küljest aga tema kasvav isoleeritus ning selle tulemuseks olev individuaalse tähtsusetuse ja võimetuse tunne“ (lk 43). Suurema vabadusega kaasneb suurema üksinduse oht, millest omakorda võib tekkida vajadus leida (uusi) sõltuvusi, loobuda „vabadusest millekski“ abil „vabadusest millestki“.

„Põgenemine vabaduse eest“ keskendubki „vabadusele millekski“, indiviidi üksindusega ähvardava vabaduse võimalikele lahendusviisidele. Üldiselt näeb Fromm siin kaht vastandlikku liikumisvõimalust, positiivset ja negatiivset, esimene neist suurema vabaduse suunas, teine vabadusest eemale: „Niipea, kui indiviid näeb temast väljaspool olevat maailma täiesti eraldiseisva entiteedina, avanevad tema jaoks kaks suunda, kuna tal tuleb jagu saada talumatust võimetuse ja üksinduse seisundist. Ühes suunas on tal võimalik areneda „positiivse vabaduse“ poole: ta saab maailmaga spontaanselt suhestuda armastuses ja töös. /—/ Teiseks suunaks on tema jaoks langeda tagasi, loobuda oma vabadusest ja üritada üksindusest jagu saada sel teel, et kõrvaldada lõhe, mis tema individuaalse mina ja maailma vahele on tekkinud. /—/ See on põgenemine talumatust olukorrast, mille jätkumine teeks elu võimatuks.“ (lk 132–133). Sellise põgenemise tulemuseks võib olla aga „enam-vähem täielik loobumine individuaalsusest ja mina terviklikkusest“ (lk 133).

Kuna Erich Fromm kirjutas „Põgenemise vabaduse eest“ peaaegu 80 aastat tagasi, ajal, mil Hitleri juhitud Saksamaa oli oma võimsuse tipul, hakkasin tahes-tahtmata võrdlema Frommi iseenesest suurepäraseid sõnastusi praeguse ajaga, mõtlema individualismi seisule XXI sajandi teisel kümnendil. Kui Fromm räägib peamiselt põgenemisest iseenda eest, individuaalsest loobumisest, siis tundub, et praegu on üha rohkem kõlapinda omandamas selle põgenemise alavorm, millel on aga vähemalt pealispinnal Frommi kirjeldatule vastupidine suund – põgenemine individuaalsusse. Tõsi, see, mis võib paista või tunduda põgenemisena individuaalsusse, võib tegelikkuses tähendada mõne kollektiivse mõttevormi (näiteks vandenõulise mõtteviisi) omandamist, ent küsimus on selles, kuidas omandamist tajutakse – indiviid võib olla mõttesuuna teenistuses, aga tajuda seda suhet vastupidiselt.

Püüan täpsustada. See, et elame ajastul, mil metanarratiivid on minetanud üldkehtivuse, ei ole vähendanud vajadust nende järele. On selge, et teaduse areng on kaasa toonud tõsiasja, mille kohaselt pole maailm metanarratiividele omaselt lihtne. Teadmine on kihistunud ja killustunud. See on aga muutnud lihtsuse paljudele eriti ahvatlevaks, eriti väärtuslikuks. Kuna lihtsust on maailmast üha raskem leida, reeglina seda polegi, maailm on pea haaramatult keeruline, täis erinevaid kompleksseid suhteid, muutub üha ahvatlevamaks võimalus lihtsalt maailmale selg pöörata ja luua omaenda isiklik lihtsus. Võtta tervikust üks kild, selle külge klammerduda ja pidada seda terviku aseaineks. Näiteks väga komplekssete meditsiiniliste teadmiste, andmete ja meetodite vastu saab asetada lihtsal lahendusel põhineva praktika, mille kaudu manifesteerida oma isedust, oma sõltumatust keerukast ja seetõttu ohtlikust süsteemist. Kui meditsiinilised teadmised annavad mõista, et näiteks vähki ei saa ravida Gordioni sõlme kombel, sest tegu on kompleksse haigusvormide kooslusega, saab selle vastu protesteerida mõne lihtsa imemeetodiga.

Vajadust lihtsustava, teaduslikku või poliitilist komplekssust tõrjuva loo järele tajutakse aga tihti mitte alistumise, vaid vastupanu, vabaduse aktina, mitte mingi üldisema vormi omaks­võtuna, vaid keeldumisena sellest. Vabadust mõistetaksegi seetõttu üha rohkem mitte individuaalsusest loobumisena, millest totalitaristlike süsteemide valguses räägib Fromm, vaid maailmast loobumisena – individuaalsuse kasuks. Kui William James kirjutas, et inimesel on „kohus ühilduda reaalsusega“¹, hakkab üha rohkem kõlapinda omandama igatsus eralduda reaalsusest, luua omaenda reaalsus, mille keskmes on selle loonud indiviid.

Mõne aja eest oli ühel mu sõbral järgmine kogemus. Ta sõitis looduskaitsealal ning nägi, kuidas metsa maha võetakse. Sõber peatas auto ja küsis töömehelt, miks nad kaitsealal metsa maha võtavad. Töömees vastas: „Me ei võta maha, me paneme juurde.“ Teadmata küll töömehe vastuse tagamaid, sobib sarnane kõneviis tänapäeva poliitikasse. Tähtis pole enam ütluse ühildamine reaalsusega, vaid soov tõmmata ütluse ja reaalsuse vahelist lõhet üha laiemaks. Liialdus või väljamõeldis pole sellises vaates mitte ainult legitiimne, vaid kiiduväärt, sest piisab, kui selle jagaja peab seda mitte ainult üldkohaldatavaks tõeks, vaid ka omaenda iseduse retooriliseks ekvivalendiks.

Keskne pole enam niivõrd ütluse vastavus, vaid selle isedus, ütleja usk isedusse, mitte ühtesobivusse. Soov reaalsusest eralduda võib väljenduda näiteks sektantlikkuses, erinevates eluviisiõpetustes, selgeltnägemistes, partei­poliitiliste vastanduste omaksvõtus ning nende tervele elule kohaldamises, alternatiivsetes ravi- ja toitumisviisides ning ühiskondlikes vaateviisides, mis peavad olemasolevaid, pika aja jooksul vormunud ühiskondlikke kokkuleppeid manipulatsiooniks, vandenõudele allutatud kuritahtlikeks süsteemideks, katseteks juurida ühiskonnast välja isedus, mida parasjagu tajutakse esindavat, olgugi et demokraatia võimaldab ja lausa soodustab isedust, mõtlemise originaalsust, sealhulgas süsteemset ja avalikku demokraatia kahtlustamist.

Üha sagedamini tajutakse isiklikku vabadust mitte lihtsalt eneseteostusena, vaid meelekindlust nõudva vastupanuaktina „süvariigile“, „peavoolumeediale“, „tavameditsiinile“ ja muudele institutsionaalsetele süsteemidele, mis otsekui ähvardavad individuaalsust, mis siis, et reeglina ei takista mitte keegi omaenese ususüsteemi loomist ja kõige vaenulikuna tunduva vaenamist. Maailmast eralduvale isedusele pole tähtis lihtsalt rajada oma rada, vaid vürtsitada selle rajamist hoiakuga, mis näeb teedevõrgustikus struktuurset ja eksistentsiaalset ohtu.

Niisiis, see individuatsiooniprotsess, mille arengut alates renessansist kuni Hitleri Saksamaani Fromm jälgis, on omandanud lisavarjundeid, nihkeid tõe individuatsioonis. Võiks üldistada umbes nii: väljaspoolset tõde ei pea enam pidama sisemise veendumuse eelduseks, vaid tagajärjeks. Inimene võib küll tunda ennast mingi lihtsama, puhtama püüdluse tööriistana, ent üha harvemini välistab see rinnastuva vastu­pidise hoiaku, mille kohaselt on Puhtus ise tööriist, mis on antud inimesele hoida. Puhtus ei päästa ainult inimest, vaid inimene päästab Puhtuse, olgu tegu siis meditsiinilise, metafüüsilise või poliitilise puhastumisega. Otsitakse Puhtust ja seda leides hakatakse Puhtust esindama või lausa kehastutakse Puhtuseks.

Üha rohkem poliitikuid lubavad sotsiaalset Puhtust (igasugustest tülikatest erisustest vabamat ühiskonda), teaduspõhise meditsiiniga võitlevad gurud lubavad lihtsate vahenditega saavutatavat füüsilist puhtust, s.t haiguste ja surma eemaldumist, lapiku Maa kogukond unistab lihtsast maailmaruumist, milles puuduvad inimlikku haaret ületavad mõõtkavad. Kusjuures tegu ei pea olema sellise Puhtusega, mis peaks päästma maailma. Võib hoopis uskuda, et maailma pole ülepea võimalik päästa (sellest lähemalt allpool), eriline indiviid on kutsutud päästma Puhtust maailma eest – kristliku varjundiga hoiak, mis on ammu väljunud kristluse piirest. See hoiak võimaldab inimesel tajuda põgenemist iseendasse eksklusiivse hüvena, mis on suuremale osale inimkonnast, keda on vaktsiinide, peavoolumeedia, juudiorganisatsioonide või kosmose­agentuuride ressurssidega hukutatud, täiesti kättesaamatu. Rõhutan igaks juhuks, et ma ei taha seada kahtluse alla vaktsiinide, peavoolumeedia ja kõiksugu suurorganisatsioonide võimet asjade käiku sekkuda, vaid maailmataju, mis tõstab tervikust esile ühe jõu või nähtuse ning muundab selle abil omaenda ebakindluse väliseks hädaks.

Fromm kirjutab: „Jõu tegutsemiseks omandab autoritaarne karakter toetumisest kõrgemale võimule. See jõud pole kunagi rünnatav ega muudetav.“ (lk 160). See autoritaarsuse ala­ilming, mis mõjutab üha selgemalt meie aja vaimset õhkkonda, teeb ründamatu ja muutumatu jõu omaenda minast. Seega on tegu autoritaarsuse uue vormiga – autoritaarsusega, mis püüab saavutada kontrolli ennekõike iseenda üle, välistada iseenda muutuvus või mina spontaansed seosed ümbritseva maailma erinevate impulssidega. Killust, mis on maailmast eemaldatud ning mis seda asendab, ei tohi saada mosaiigi või kaleidoskoobi osa. Mitte et sedasi lakataks võitlemast maailmaga, ent maailmast olulisem on võitlev mina ise, tema suutlikkus hoida oma positsioone. Sedasi saab tajuda jäika positsiooni ühtlasi kiiduväärt positsioonina.

On huvitav, et Fromm peab autoritaarset vabadusest loobumist äärmusliku relativismi ilminguks: „Autoritaarne filosoofia on põhiolemuselt relativistlik ja nihilistlik.“ (lk 160). Tõepoolest, see pädeb ka iseendasse põgenemise puhul, mida ju sageli – näiteks multikultuursuse kritiseerimisel – tajutakse hoopis relativismi vastasusena. Ometi usub iseendasse põgeneja vaid neid fakte, mis talle sobivad. Ta tõrjub tagasi sellised faktid, mis sunniksid tema oma suhet oma uskumustesse kvalitatiivselt muutma. Sageli ei taju inimene seda ise relativismina, sest ta peab oma nägemust üldkohaldatavaks tõeks, millest lihtsalt teised aru ei saa.

Iseendasse põgeneva autoritaarsuse erinevus Frommi kirjeldatavast põgenemisest välisesse autoritaarsusse seisnebki võimuiha ulatuses. Frommi sõnutsi samastab Hitler enesesäilitamisinstinkti „teiste üle saavutatud võimuga“ (lk 207). Sarnaselt on türannid alati mõelnud. Loen just Stephen Greenblatti raamatut Shakespeare’i näidendite poliitikast, milles on Richard III näitel kirjutatud nii: „Üks Richardi jubedamaid võimeid – ja Shakespeare’i järgi üks türanni iseloomulikumaid omadusi – on suutlikkus tungida ümbritsevate inimeste meeltesse, soovigu nad teda sinna või mitte. /—/ Keegi ei suuda teda eemal hoida.“²

Iseendasse põgeneva inimese jaoks pole keskne mitte see, kuidas saavutada võimu teiste üle, vaid see, kuidas hoida iseenda erakordsust. Pealegi on praegune maailm vallutamiseks liiga hukas või liiga suur (või mõlemad). Liiga killustunud. Iseduse edukust tajutakse mitte ennekõike maailma allutamise, vaid selle tõrjumise, sellele vastuseisu kaudu. Seega võib inimene, kes tahab põgeneda iseendasse, pigem tunda uhkust, et temas puudub iha saavutada võimu korrumpeerunud vastaste üle. Mitte et tal puuduks võimuiha, vaid et olulisem on valmisolek oma vastaseid mitte niivõrd rünnata, kuivõrd neid tõrjuda ja oma tõrjeakti pidevalt kuulutada. Sageli satun Facebookis postitustele, milles keegi teatab umbes nii: „Kui nüüd keegi teist arvab nii või arvab naa, siis ma kustutan teid oma sõbralistist.“.

Sedakaudu on tekkinud avaliku kõnelemise vorm, mille eesmärk pole mitte dialoog vastastega või taotlus leida konfliktsete vaadete ühisosa, vaid omaenda muutumatu positsiooni manifestatsioon. Üha rohkem näeme kõnelevat inimesi, keda võib iseloomustada kui vapraid ohvreid. Nad tajuvad ennast ümbritseva „lolluse“, „ajupesu“ või „manipuleeritavuse“ süsteemsete ohvritena, aga sellest hoolimata püüavad nad lolle, ajupestuid ja äraostetuid kõnetada, neid pidevalt paljastada – hetkekski uskumata, et nõnda allakäinud inimesi on võimalik või vajagi päästa. Nad kõnelevad mitte oma hukas vastaste, vaid iseenda tõttu, et kinnistada omaenda positsiooni, et kuulutada selle positsiooni õigsust ja vääramatust. Seega on võitluse vorm vana, aga suhe maailmaga on muutunud, võimu objekt pole enam (ennekõike) maailm, vaid kõneleja ise. Dialoogi pole vaja, pole vaja uurida, kuidas teistsugused inimesed täpselt mõtlevad, sest monoloog – iseenda teadmine ja teadmine iseendast – on piisav ja arutelusid piirav õigustus. Kui inimene on kinnistanud iseenda, on ta kinnistanud ka teised.

Seega on siin võtmelise tähtsusega, et sellise avaliku kõneluse puhul pole enam ainuüksi oluline iseenda õigsuse, vaid ka vastaste ebaõigsuse kinnistamine. Fromm kirjutab, kuidas autoritaarne inimene „kogeb ainult domineerimist või alistumist, aga mitte kunagi solidaarsust“ (lk 161). Iseendasse põgenev autokraat on teadlik, et tal pole arvatavasti võimalik domineerida reaalselt nende üle, keda ta südamest põlgab, ent tal on alati võimalik kuulutada omaenda alistamatust, solidaarsuse absoluutset võimatust. Kuigi tal pole võimalust (ega sageli ka tahtmist) saavutada vastaste üle võimu, võib ta anda neile mõista, et ka vastastel pole tema üle mingit võimu, sest kuna neil pole õigus, pole neil mingis mõttes ka õigust (näiteks õigust eksisteerida samas ühiskonnas või samas mõttelises ruumis). Seega pole sellisel meelsusel mingit raskust ühildada armastust vihkamisega: tema ise on armastus, kõik, mis temaga ei korreleeru, on üheaegselt nii ähvardav kui ka sellest tulenevalt ähvardatav.

Fromm kirjutab sellest ilusti: „…üks on skeptilisus ja küünilisus kõige suhtes, mida öeldakse või kirjutatakse, samas kui teine on kõige selle lapselik uskumine, mida autoriteetne isik räägib. Niisugune küünilisuse ja naiivsuse kombinatsioon on nüüdisaja inimesele väga tüüpiline.“ (lk 227). Ma soovikski selle valguses juhtida tähelepanu praegu jõudsalt levivale alatüübile, kes usub naiivselt ennekõike üht autoriteetset isikut – iseennast. Kui Fromm kirjutab, et kogu autoritaarse mõtlemise „ühiseks tunnusjooneks on veendumus, et elu on ära määratud jõudude poolt, mis asuvad väljaspool inimese enda mina, tema huvi, tema soove“ (lk 159), siis moodne autoritaarne isik võib asetada selle jõu just iseendasse, enda huvidesse, enda soovidesse. Sisemine autoriteet võimaldab tõrjuda kõiki neid maailma külgi, ilminguid või tõlgendusi, mis talle ei meeldi, mis tunduvad talle imelikud, keerulised, vastumeelsed.

Fromm: „…psühholoogilises mõttes ei ole võimuiha aluseks mitte tugevus, vaid nõrkus. See väljendab individuaalse mina suutmatust üksi olla ja elada.“ (lk 151). Üha sagedamini on näha, kuidas üksindusse heidetuse lahendust otsitaksegi üksindusest, kuigi sellest üksindusest tuleb pidevalt teada anda, selle paremust kuulutada: põlata masse, neile samas jutlust pidades, nende tähele­panu püüdes. Imetlege mind, sest ma olen teist üle, imetlege mu põlgust! See võib tunduda vastuoluline – ja sageli ongi. Ent võimalik, et sisemise autoritaarsuse levikuga hakkab muutuma ka arusaam populaarsusest. Fromm kirjutab: „Enese­austuse sõltumine isiksuse edust on põhjus, miks nüüdisaja inimese jaoks on populaarsus nii kohutavalt tähtis.“ (lk 116).

Mulle paistab, et üha sagedamini tajutakse ebapopulaarsust omamoodi hüvena, kuna ühildamatus üldise arvamusega kinnitab inimesele tema isiksuse erakordsust, tema julgust, isedust, vapra ohvri staatust. Sedasi saab muuta tähtsusetuse tähtsuseks ja tajuda teadmatust teistsugustest mõtetest teadmise eriti puhta ja õilsa vormina.

Olgu individuatsiooni näol tegu põgenemisega isikliku vabaduse eest või põgenemisega isiklikku vabadusse, paratamatult tekib küsimus positiivsest alternatiivist. Frommi vaates on võtmesõnaks „spontaansus“, mis asub tema mõttemaailmas kesksel kohal. Ta kirjutab: „Spontaanses oma mina realiseerimises ühineb inimene uuesti maailmaga – teiste inimeste, looduse ja iseendaga.“ (lk 236). „Spontaansuse“ ja „maailmaga ühinemise“ seostamine tähendab midagi vastupidist „põgenemisele“. See on pidev liikumine maailma poole – ühildumine reaalsusega, kui William Jamesi meelde tuletada. Seega peaaegu vastupidine meelsusele, mida püüdsin Frommi lugemisest inspireerituna eespool kirjeldada. Miks aga „peaaegu vastupidine“? Sest ühildumine ei tähenda iseendast loobumist. Näiteks armastus on Frommile „teiste spontaanne jaatamine“, täpsemalt „inimese ühendus teistega, mis põhineb individuaalse mina säilitamisel“ (lk 236). Võimalik et tõlgendan siin üle, ent mulle tundub, et Fromm sõnastab omal moel Pauluse vana hea üleskutse armastada ligimest nagu iseennast, võtta teda võrdse, ent erineva isedusena, kellega jagada oma isedust ning kellel lasta jagada omaenda oma, ilma et kumbki peaks omast loobuma.

Sisemisse autoritaarsusse sulgunud indiviidi ja maailma vahelise suhtega käib pea alati kaasas indiviidi tungiv vajadus pisendada või alandada neid, kelle positsioonid või vaated tema omadega ei ühildu. Üks sagedasemaid retoorilisi võtteid, mida tänapäeval avalikes aruteludes kasutatakse, on teisiti mõtlevate inimeste lahterdamine „lollideks“, „manipuleeritavateks“, „pimedusega lööduteks“. Otsekui oleksid kõik sedasi väljenduvad inimesed käinud arsti (või selgeltnägija) juures ning saanud tõendi, et neil on ekslikkuse vastu eluaegne immuunsus, et nende mina ei muutu mitte kunagi. Ometi pole „lolluse“ või „kergeusklikkuse“ näol sageli tegu millegi muu kui teisiti mõtlemisega. Erinevus ei tähenda alati viga, nagu ka viga mõtlemises ei tähenda alati vigast mõtlemist. Mõnikord tundub, et hoiak, mis ei võimalda võtta teisi sama tõsiselt kui iseennast, on muutumas epideemiliseks, kuigi vaktsiin selle vastu peitub Frommi mainitud spontaansuses või laiemaltki valmisolekus ligineda omaenda ja teiste veendumustele elu enda spontaansuse, elu kui olukordade pideva muutuvuse kaudu, loobuda katsetest suruda elu spontaansust, olukordade ennustamatust omaenda veendumuste Prokrustese sängi.

Miks tajutakse erinevuses ohtu? Sest see muudab tõeni jõudmise keeruliseks. Aga see ei tähenda ju, et tõeni polegi võimalik jõuda. Äkki peitubki mingi osa tõest erinevuste paratamatuses? Fromm: „isiksuse individuaalne alus ei ole ühegi teisega identne, nagu pole kaks organismi kunagi füüsiliselt identsed“ (lk 238).

1 William James, Pragmatism ja elu ideaalid. Tlk Märt Väljataga. Vagabund, Tallinn 2005, lk 152.

2 Stephen Greenblatt, Tyrant: Shakespeare on Politics. W. W. Norton & Company, New York 2018, lk 65.