Etenduskunstide festival „Baltoscandal“ 1. – 4. VII Rakveres.
„Baltoscandal“ pakkus sel aastal meeldivalt palju audiovisuaalseid elamusi, muu hulgas ka ekraani vahendusel. Saab ka öelda nii: sellekevadine Eesti teater on pakkunud meeldivalt palju audiovisuaalseid elamusi (sealhulgas ekraani vahendusel), sest festivalil esietendusid lavastused, mille esietendust ei saanud eriolukorra tõttu kavandatud ajal teha.
Nii andis „Baltoscandal“ ka harva võimaluse kogeda lühikese aja jooksul paljude kunstnike uudisloomingut, mis muidu jõudnuks vaatajani hajutatuna mõne kuu jooksul, ning märgata läbivaid suundumusi ehk pareminigi kui tavaolukorras. Keskendungi just sellele, sest kõik festivalil esietendunud lavastused väärivad ka üksnes neile pühendatud arvustusi (pealegi on ka kriitikud kuid jõude istunud ja ametieetika seisukohalt oleks ebaaus kogu leib siinse artikliga oma lauale krabada).
Inspireeriv seis. Seega, nagu öeldud, võib „Baltoscandalil“ nähtu põhjal väita, et Eestis on heli- ja valguskujunduse seis väga inspireeriv. Mitmest lavastusest jäävad kummitama just audiovisuaalsed stseenid, kus etendajat laval ei ole või on ta mingil moel tagaplaanil. Neid võinukski nautima jääda.
Lavastus, kus ennekõike kõneleb (ja kõnetab) just ruum, on Liis Varese „Sinust saab tantsija!“ (STL). Ekke Västriku loodud heliilm püüab autonoomsena kõrva kohe alguses ja kulmineerub soolos, mispuhul naelutus vähemalt minu pilk rõdule lae all, mitu meetrit etendajatest kõrgemale, kus kunstnik helisid loob. See kontserdielamus teatrikogemuse sees pole siiski asi iseeneses, vaid toetab arusaadavalt Varese lavastust kandvat improvisatsioonilisust, siin ja praegu olulistele mõjuritele reageerimist. Samavõrd iseseisva dramaturgiaga on ka Siim Reispassi valguskujundus, mis kordab mustreid ja värvikombinatsioone, kuid on samal ajal diskreetne ja dikteerib etenduse kulgu taimerina. Västriku vabavoolulisem muusika ja Reispassi süsteemsem valguskujundus astuvad mõnusalt pingestatud dialoogi, mis peegeldab täiuslikult Kristi Kongi loodud lavaruumi, kus erksatoonilised abstraktsed kujundid moodustavad talle omaselt vägagi korrastatud omailma.
Lavale, rolli (see on küll ilmselt kunstniku enda roll) on helikunstnik toodud Sveta Grigorjeva lavastuses „Tekhne“. Martin Kirsiste drag-persona kohalolu on silmatorkavalt tagasihoidlik, nagu on ka tema loodud helijada originaalselt miksiv. „Tekhne“ on ka lavastus, mille alguse, publiku kogunemise ja avamonoloogi aegne valguspilt (Sebastian Talmar) tekitab heas mõttes ärritava tajudissonantsi: vihastad, et saal on pime ja raske kohta leida, siis rahuned ja keskendud lavale ning saad aru, et seal on midagi, mida sa ei näe – õigemini midagi, mida su aju tajub, aga ei oska sulle vahendada muu kui ebalusena.
Karl Saksa „Planet Alexithymia“ („Planeet Alexithymia“, Kanuti gildi saal) seevastu ei peida midagi (peale etendaja, keda kas pole laval või on ta seal justkui midagi etendamata), vaid lumivalge lava läidetakse erksa valgusega (Henry Kasch), kus vähemalt lavastuse esimeses osas tegutseb ainult Saksa enda loodud muusika. Mis seal salata, vaadates käis korra peast läbi mõte, et võib-olla ongi tegemist tunniajase installatsiooniga, mistap valmistas etendaja(te) ilmumine isegi pettumuse. See ei viita aga muule kui avaosa mõjususele ning Saksa nutikusele ja karmusele mitte lasta publikul oma naudingus hulpida, tähendusloomet koloniseerida.
Kui lisada sellesse loetellu kaks heliloojat, kellel on olnud tähtis roll mitme varasemagi lavastuse õnnestumises – Renzo van Steenbergeni muusikailm Anatoli Tafitšuki ja Emer Värgi lavastuses „K O O S“ (ilmselt päevakajalisim pealkiri) ja Markus Robami loodu Jarmo Reha lavastusele „WhiteWash“ ehk „Valgepesu“ –, siis peaks selge olema, et selles artiklis pole alustatud välisest, vormist, vaid just nimelt tuumast, tähendusloomet juhtivast.
Vastus: „Igaüks. Ei ole.“ Eelnev ei tähenda muidugi, et etendaja roll on teatris kuidagi vähenemas – kaugeltki mitte, isikupärase kohaloluga etendajaidki on palju. Näiteks Sveta Grigorjeva, Karl Saks ja Jarmo Reha oma autorilavastuses, Ruslan Stepanov „Planet Alexithymias“, Liisa Saaremäel ja Tiina Tauraite lavastuses „K O O S“, Rea Lest ja Henrik Kalmet Valters Sīlise lavastuses „Mul oli nõbu“ (Vaba Lava). Küll aga olen pikalt pusinud küsimusega, kas ja kui, siis mismoodi erineb etendamine näitlemisest. Selleks andsid mõtteainest juurde kaks lavastust: Liis Varese „Sinust saab tantsija!“ ja Andres Noormetsa „Alibi“ (Rakvere teater).
Ma polegi vist varem olnud nii vahetult vastamisi selle küsimusega kui nüüd, vaadates Varese lavastust, kus laval Helen Reitsnik ja Katariina Unt. Ma vähemalt arvan, et nägin kõrvuti kaht lähenemisviisi lavalolule: kehaline mõtlemine ja psühholoogiliselt põhjendatud tegevus. Kuna „Sinust saab tantsija!“ on suuresti improvisatsiooniline (tundub vähemalt nii, kuigi väite kinnitamiseks peaks lavastust veel vähemalt korra vaatama), on ka etendajate reageerimisprotsess vahetult jälgitav. Kui Reitsniku reaktsioon algab kehast, mõnest liigutusest kasvab ruumi ja kaasetendaja tegevust kombates välja liikumisjada, siis Unt reageerib kõigepealt mõttes (või mõttega) ja sellele (otsusele) järgneb liikumine. See pole tingimata hinnanguline väide, kuigi pöörasin lavastust vaadates etendajate erinevale lähenemisviisile ehk liigagi palju tähelepanu, vaid seda toetab Varese lavastuse pealkirjaski lubatu: „Sinust saab tantsija!“. Vares on oma loomingus varemgi tegelnud küsimusega, kes võiks tantsida ja kas on olemas õige viis tantsida (vastus: „Igaüks. Ei ole“), seega julgen arvata, et ta on viinud Reitsniku ja Undi laval kokku just seepärast, et nad lähenevad (ka koolituse tõttu) lavalolemise põhjendamisele eri moel.
Veelgi enam raiskasin oma energiat (ja see on etteheide endale, mitte trupile) teoreetilisele sisevaidlusele, vaadates Andres Noormetsa lavastust „Alibi“. Paljuski sõnatul tegevusel põhinev lavastus haakub osaliselt sama trupiga varem tehtud lavastustega „Vaterland“ (Notafe, 2008) ja „Köök“ (Rakvere teater, Tampere teater Telakka, Lahti Vanha Juko, 2013), seega on tegijate üksteisemõistmine vaevata tunda. Ometigi tundus „Alibi“ etendamisviis kuidagi teistsugune kui teiste festivalil nähtud lavastuste oma, välja arvatud Karl Koppelmaa ja teatri Kelm „Stendhali sündroom“, aga sellest edaspidi.
Võib-olla tuleneb see erinevus abstraktsuse astmest. Kuna „Alibi“ sündmusjada on lihtsam reaalsete situatsioonidega kokku viia, võib jääda mulje (nagu mulle ju jäigi), et rollijoonised (nii tegelaste motiivide ja omavaheliste suhete kui ka ruumis liikumise ja rekvisiitide kasutamise mõttes) on üsna jäigalt paigas ning lavalise koos kohalolu sündi mõjutab kokkulepitust kõrvalekaldumise võimalus vaid mingil määral. Jällegi, see pole hinnang (kui, siis maitse-eelistus), vaid soov sõnastada midagi, mis ehk verbaalset kinnipüüdmist ei vajagi.
Ja kui juba sõna teemaks tuli, siis pean tõdema, et kui heli- ja valguskujundusega on lood väga hästi, siis lugude endi jutustamise kunst vajab hädasti suuremat tähelepanu. Siinkohal tasub meelde tuletada, et postdramaatilise teatri kontseptsioon ei tähenda, et sõnaline tekst pole oluline, vaid et väljendusviisid (sealhulgas sõna) pole omavahel hierarhilises suhtes. Mitme „Baltoscandalil“ esietendunud lavastuse puhul tundsin, et sõna kasutatakse kas karguna, näidatu liiase ümberütlemisena või toimetamata, mõtete tehnilise kokkupõiminguna, küsimata, kas kõik need mõtted peavad lavale jõudma.
Mõlemal juhul tehakse sõnale liiga. Probleemi juureni ma oma tarkusega ei jõua, mistap ka ei nimeta kedagi, aga viskan õhku hüpoteesi, et lahendus peitub dramaturgi rollis ja panuses lavastusprotsessi. Kui tekst sünnib eraldi, enne proove, peab autoritel olema aega ja julgust otsustada, millist väljendusvahendit info edastamiseks kasutada, sest topeltütlemine on lihtsalt kurnav lobisemine. Kui autor-lavastaja kutsub truppi ka dramaturgi, siis peab ta olema partner, tõepoolest kaasautor, mitte pelgalt kõrvalpilk, mille abiga suuremad konarused ära siluda.
Otsevoogedastusteater. Tegelikult nõuab muidugi iga väljendusvahend julgust küsida, kas seda ikka kasutada. Kui sõnalise teksti osa festivalilavastustes kohati vihastas, siis ekraani kasutamine pigem intrigeeris. Kuigi „Baltoscandalil“ etendatud üheteistkümnest lavastusest on nii või teisiti kasutatud ekraani lausa üheksa puhul ja programmis oli ka kolm filmi ja (video)installatsioon, siis keskendun siinkohal otsevoogedastusteatrile ehk lavastustele, mida etendatakse kohapeal ning mis jõuavad publikuni reaalajas ekraani vahendusel. Oluline on seegi, et nii Anatoli Tafitšuki ja Emer Värgi lavastuse „K O O S“ kui ka Karl Koppelmaa ja teatri Kelm „Stendhali sündroomi“ publik kogeb lavastust ühes, jagatud ruumis – otsevoogedastusteatrit on võimalik vaadata ka oma ruumis, eraldi, nagu näiteks etenduskeskkonnas elektron.live – ja seega on kunstnikele nende loomingu puhul tähtis koosvaatamine.
„K O O S“ tegevus toimub reaalajas (aga mitte siin ja praegu, vaid just seal ja praegu) nii linnaruumis kui ka füüsiliselt ehitatud etenduskeskkonnas (võiks ju öelda ka lihtsamalt „laval“, aga tundub oluline eristada harjumuspärase teatriruumi lava-saali jaotust ning otsevoogedastusteatri ruumi, kus lava rollis on ekraan). Ka valitud väljendusvahendi mõttes on „K O O S“ äärmiselt tabav pealkiri, sest etendajad ja publik on küll koos samas ajas, aga eraldi ruumides („Baltoscandalil“ keeras ühe vindi veel peale see, et publik oli paigutatud saali istuma ristpesiti, nagu reeglid ette nägid).
Kui Tafitšuki ja Värgi lavastuse „seal“ asus saja kilomeetri kaugusel Tallinnas, siis „Stendhali sündroomi“ lavastatud lugemise puhul – nii tegijad teose välja hõikasid – etendasid näitlejad publikuga samas majas asuvas ruumis ja said nii ka kiirelt kummardama tulla. Iseenesest ei peaks etendajate meetrites mõõdetav kaugus publikust otsevoogedastusteatris tähelepanuväärne olema, sest voogedastus eeldabki sõnumi saatja ja vastuvõtja vahel vahemaad, kuid see, et „Stendhali sündroomi“ trupp tuli etenduse lõpus publikuga samasse ruumi, tekitas vähemalt minu vastuvõtus mingi vea. Veider seda väita, aga see kummardamisakt tühistas kuidagi lavastaja valiku vahendada etendus videosilla kaudu, tekitas tunde, et otsevoogedastus oli lihtsalt vorm, millega taheti katsetada, kuid mis ei pidanudki lavastusele sisuliselt palju juurde andma. Seda tunnet tugevdas ka lavastuse kaamerakasutus: oli küll hästi, s.t sisuliselt põhjendatud ja kujundi jõuga kadreeringuid, kuid sageli näis, et ennekõike lähtutakse funktsionaalsusest ehk sellest, kuidas võimalikult kiiresti pilt ühelt tegelaselt teisele viia, kaamera teisele etendajale üle anda.
„K O O S“ tõstatas aga küsimuse, kuivõrd mõjutab publiku vastuvõttu teadmine, et etendus sünnib reaalajas, sest lavastuses seda otseselt alla ei joonita. Pean selle all silmas lavastuse esteetikat, kus on läbivalt teatavat ebakorrapära, vea aktsepteerimist (kas või pildiristkülikute paigutus ekraanil, etenduskeskkonna ehitatuse, selle kui võtteplatsi näitamine jms), mistõttu oli keeruline tõlgendada otseülekande juhtumistena näiteks kulleri Liisa Saaremäeli kukkumist või üksinduse kehastuse Rene Köstri mõnda ilmumist kaamera vaatevälja, enne kui dramaturgia seda justkui ette oleks näinud. Sellegi küsimuse puhul jään ma vastuse võlgu, sest maadlen alles küsimuste sõnastamisega. Kui aga kellelgi jäi mulje, et festivalil nähtu oli kuidagi küsitav, siis palun vabandust ja luban edaspidi sõnaga täpsemalt ümber käia, sest „Baltoscandal“, sellekevadine Eesti teater, on pakkunud meeldivalt palju arutlusainet etenduskunstide üle – muu hulgas ka ekraani vahendusel kogetava teatri üle. Selle eest olen ülimalt tänulik.
