1. Inimesed on naernud miljoneid aastaid. Naer seostub ajus enamasti huumoriga. Nali ja naer moodustavad kultuuris samasuguse naabruspaari nagu küllakutse ja vastus või tervitus ja vastutervitus. Lihtsalt öeldes: nali on kutse naerma hakata. Vestluspartneril on võimalus see kutse vastu võtta või sellest keelduda.
Kui kuulaja soovib naljale naeruga reageerida, siis üritab ta seda teha võimalikult kiiresti. Kui aga naeru ei järgne, siis tajub naljataja seda kui probleemi. Muidugi võib kuulaja ka omaalgatuslikult naerda, kui tema arvates on jutus olnud kindel naeru ajend, olgu nali, sõnamäng, absurdne lugu vms.
2. On tavaline, et nalja tehes ei jää ka kõneleja ise tõsiseks. Mõnikord hakkab ta naerma juba enne nalja algust ja räägib kogu loo naeruse häälega, mõnikord naerab täpselt sel hetkel, kui jõuab kätte nn naljakoht, aga mõnikord turtsatab loo lõpus. Kõige sellega kutsub ta kaasa naerma.
3. Kui kahe inimese vestluses on naeru algatajaks peamiselt kõneleja, siis mitme inimese puhul pigem mõni kuulaja. Seda seetõttu, et seltskonnas peetakse oma naljade üle naermist halvamaiguliseks, nagu igasugust enesekiitust.
4. Naerda võib koos kaaslastega või kellegi üle. Naljakate isiklike lugude jutustamine loob inimesest positiivse kuvandi, sest need näitavad tema huumorimeelt. (Sama ei kehti anekdootide kohta.) Samuti näitab see, et inimene oskab oma probleemide üle naerda, mida peetakse samuti heaks iseloomujooneks.
5. Kui nalja tehakse vestluskaaslase üle, siis ka naerdakse tema üle, aga nalja objekti võib kindlaks teha ka teisel teel. Kui esimesena ei naera mitte see, kelle üle nalja tehti, vaid keegi teine, siis naerdakse tõenäoliselt vestluspartneri üle. Kui naerdakse koos, siis on naer pigem antud teema lõpetaja nagu puänt nalja lõpus. Kui aga naerdakse kellegi üle, siis hakatakse selle üle arutlema, küsima või isegi öeldut parandama.
6. Koos naermisel on oluline roll: sellega seovad naerjad ennast üksteisega. Naljatlemise eesmärk on sageli see, et vestlejad üritavad leida ühiseid teemasid ja üksteist paremini tundma õppida. Üksteise kulul naljatlemine pakub nt töökaaslastele võimaluse üksteisega lähedasemaks saada.
7. Naerda võib teadupärast ka vanade naljakate sündmuste või lugude üle, mida kõik osalejad teavad. Seegi lubab lõbusaid hetki taas läbi elada ja naerjate kokkukuuluvust kinnitada.
8. Naer pole ainult nalja-asi. Inimene võib naerda ka seetõttu, et öeldu on tema meelest vastuoluline või absurdne. Sel juhul annab ta pigem märku, et ei ole öelduga nõus. Sama tavaline on naer probleemsetes olukordades. Kui kõneleja räägib oma probleemist ja hakkab siis naerma, näitab ta, et probleem teda eriti ei häiri. Selline naer ei kutsu kaasa naerma. Kaaslase roll on jääda tõsiseks ja näidata, et ta mõistab kõneleja probleemi.
9. Naer on väga oluline delikaatsete ja piinlike olukordade pehmendaja. Kõneleja hakkab naerma, kui ta on jutus takerdunud ja liiga kaua otsinud õiget sõna. Naer saadab kergesti keeldumisi, vastuväiteid jms, mida partner kuulda ei soovi. Naeru kasutavad patsiendid, kui nad ei nõustu arsti juhistega, ning sama teevad alluvad, kes kritiseerivad ülemust. Selline naer loob otsekui distantsi kõneleja ja tema öeldu vahel ja aitab siduda teda vestluspartneriga.
10. Iga naer pole päriselt naer. On olemas ka teadlik võltsnaer, fake laughter. Selle võib jagada laias laastus kaheks. Ühe otsa moodustab selgelt hääldatud ha-ha-ha, mis kõlab irooniana ja annab otseselt märku, et tegu on võltsnaeruga. Teise otsa aga annab sunnitud naer olukorras, kus naerja teab, et temalt naeru oodatakse, kusjuures naerja püüab teha nii, et see tunduks võimalikult päris naeru moodi. Võltsnaer kulub ära nii reageerimisel naerja arvates nässu läinud naljale kui ka probleemsetes olukordades. Muuseas, soome uurija Markku Haakana on leidnud, et humoorikates olukordades kuuleb soomlase suust võltsnaeru korral peamiselt hah-i või hoh-i, aga probleemsetes olukordades hoopis heh-i.