Hollandi lääneosas Waali jõe kaldal asub Nijmegeni linn, mis oma kolme-neljakordsete punaste telliskivimajade, kitsaste tänavate, rongijaama, suure kaarsilla ja ümbruskonna tuuleveskitega ei erine pealtnäha teistest selle kandi asulatest. Kui peaksite sinna sattuma, siis tasub jalutada raudteejaama eest kulgevatel tänavatel, ületada väljakud ning lõpuks hoiduda vasakule kitsastele kõrvaltänavatele.
Ühes jõeäärses klaasfassaadiga majakeses asubki Marzee, maailma suurim ehtekunsti galerii. Sellise asutuse varjumine Hollandi tagasihoidlikku nurgakesse äratab imestust.
Holland ? ehtekunsti suunaja
Hollandi halvemini ja paremini tuntud küladest-linnadest on pärit ehtekunstnikud ja disainerid, enamasti Rietveldi akadeemia lõpetanud või seal õpetanud kunstnikud, kes on mänginud olulist osa kaasaegse ehtekunsti uute suundade arendamisel kogu maailmas.
Kuuekümnendail lõid laineid disaini ja ehtekunsti piiride lõhkumisega ning uute materjalide kasutuselevõtmisega kuni väärismetallidest loobumiseni Emmy van Leersum, Gijs Bakker jt. Nende rühmituse mõjutused kajastuvad ja elavad edasi just Hollandiga seotud ehtekunstnike töödes.
Kakskümmend viis aastat tegutsenud Marzee galerii asub praeguseks neljal korrusel, hõlmates ligi 850 ruutmeetrit. See on jagatud rikkaliku püsikogu, vahelduvate näituste ning müügikollektsiooni vahel. Püsikogu vitriinsahtlitesse peitunud tuhandetest töödest koosneva maailma ehtekunsti paremikuga tutvumiseks kulub tunde, tegelikult päevi. Et oleks mahti ka mõelda, ära tunda ja olla.
Galeriihoone ette, tänavatasandile jääb klaasgalerii, kuhu tavaliselt paigutatakse suuremaid installatsioone või päikesevalgust nõudvaid töid. Ajutised näitused, ikka mitu erinevat korraga, vahetuvad galerii kuraatori Marie-Hosé van den Houti juhtimisel ja ka külaliskuraatorite abil paari kuu tagant, nende põhjal täiendatakse muuseumi kogusid. Õdusas jõeäärses sisehoovis toimuvad avamisõhtud, kontserdid ja esitletakse raamatuid. Parematele jagatakse Marzee preemiaid, toetatakse kataloogide trükkimist.
Marzee suurepärasesse kollektsiooni kuuluvad ka Eesti kunstiakadeemia lõpetanud ehtekunstnike Villu Plingi, Piret Hirve ja Kristiina Lauritsa ehted. Igal aastal toimuvad galeriis rahvusvahelised koolide ehtekunsti erialade lõputööde näitused, kus ka meie tudengid alati osalevad ning tihtilugu preemiaidki koju toovad.
Lõpetajate valiknäitus
Just praegu on Marzees avatud tänavune lõpetajate tööde väljapanek, mille kuraatoriks on Manuel Vilhena, kes kevadel kõiki koole parema valiku tegemiseks ise külastas.
Pikkadel mururohelistel laudadel ootab imetlevaid pilke sadakond erinevat ehet. Näib, nagu oleks tööd veel viimast korda koolilaual õppejõu hinnangut, kriitikat taotlemas. Teisalt meenutab see püha söömaaega, kus saab võtta ehte, maitsta seda, neelata või sülitada. Kõik on aus ja alasti nagu alguses ikka. Üliõpilaste töid on põnev vaadata ka tänu võrdlusmomendile tuntud kunstnike ehetega Marzee kollektsioonist. Tihti jätkatakse hiljem oma loomingut lõputöös kasutatud materjalide ja teemadega, lahendatakse tõstatatud probleemid.
Koolide lõputööde suundumused erinevad vägagi. Kaasaegses ehtekunstis on viimastel aastakümnetel kujunenud kaks peamist suunda. Olgu esimese esindajaks Ghijs Bakkeri loodud kontseptuaalsed, disaini, kujutava kunsti ja ehtekunsti piiridel manipuleerivad tööd ning teisalt näiteks samuti Hollandi kooliga Robert Smiti klassikalisest juveliiritööst lähtuv, ilu ja väljapeetust rõhutav ehe. Bakkeri looming tähendab ideele vormi andmist algul materjalidele mõtlemata. Kuulumine ehtekunsti sfääri näib siin isegi juhuslik kokkusattumus. Smit aga liigub kindlas ainemaailmas, tehnikatest ja väärismaterjalidest piiratud mänguväljakul, ehted räägivad ise enda eest oma ilus, kandja toetab ja võimendab. Kuigi värskelt kooli lõpetanud kunstnikke ei ole ilus lahterdada, jagunevad nendegi tööd samasse kahte suunda.
Kontseptuaalne idee hinnas
Suur osa tudengeist toetub tugevale kontseptuaalsele ideele, mida on võimalik aimata ka eseme välisest ilmest, millele saab kaasa mõelda, mida saab tõlgendada. Vaatajale oleks muidugi lihtsam, kui lisaks tööde pealkirjadele saaks lugeda lõputöö sisulist kokkuvõtet. Paratamatult on paljud tööd näituselaual vaid üks väike osake kogu suurest projektist ja seega kaotavad vahel päris palju algsest mõttest. Tuleb tõdeda, et nii kaotab EKA lõpetanud Kertu Tubergi töö ?Võrrand 38 tundmatuga? osakese endast, sest Marzees on väljas vaid võrrand kahe tundmatuga. Vastus ei ole enam sama.
Materjalide valikut värskendab kulla ja hõbeda, vääriskivide kasutamine kõrvu moodsate ainetega. Hollandis Sandbergi instituudi lõpetanud Bas Bouman on kõhklusteta puidust välja lõiganud robustse, tugeva, korrapärases rütmis kaelakee. Viimistlus lihvimise-poleerimisena peaaegu puudub. Jantine Bindels Maastrichti kaunite kunstide akadeemiast kordab ajalugu suurte valgete barokk-kraede ja mansettide jäljendamisega. Perfektsete, kiiskavvalgete ajalooliste ehete materjaliks on sünteetiline kangas. Neile tugevatele, puhastele vormidele vastanduvad Eesti teise esindaja Maarja Niinemäe melhiorist, hõbedast ja titaanist valmistatud õrnad käevõrud, lilleaiad, kus erinevate toonidega metallid peegelduvad ja mängivad omavahel sootuks lõbusat, avatumat, graatsilist mängu.
Andrew Lamb kui täiuslikkuse näide
Võrreldes EKA esindajate Niinemäe, Tubergi ja Epp Pertli, aga ka Inglismaa ja mõnede Saksamaa tudengite töid teiste Euroopa koolidega, paistab üsna hästi välja õrnem, alalhoidlikum, kaalutletum suhtumine töösse ja kasutatud materjalidesse. Meeles mõlgub tudengite ja õppejõudude vestlus rahvusvahelise seltskonnaga Rietveldi akadeemias, kus lahenduseta jäänud vaidlusteemaks tõusis just nimelt materjali kasutamise julgus, suhtumine materjali, ükskõik kas väärismetalli või mõnda maast leitud riideribasse. Ehte valmistamisel saab ju eksperimenteerida materjalist lähtuvalt, aga ka materjali pühitsedes. Mida kardetakse kaotada ja mida julgetakse vastu võtta? Andrew Lambi (Londoni kuninglik kunstikolled?) kullast ja hõbedast värvi muutvad sõrmused on tehnoloogiliselt perfektsed, aga ka kaalutletud, nüansirikka, põhjendatud vormiga. Minu arvates seejuures üks täiuslikumaid lõputöid.
Rahvusvaheline ehtekunstikoolide lõputööde väljapanek on Marzee galeriis avatud 6. oktoobrini. Eestist ei kulu kohalejõudmiseks hea lennuilmaga rohkem kui kolm-neli tundi. Mõistlik oleks Amsterdami lennujaamas kohe Nijmegeni rongile astuda.
