Eesti autorite ühingus lõppes möödunud nädalal üks pikk, 28 aastat kestnud ajastu. Mida öelda? Kas kõik muutub ja on edaspidi teisiti? Vaevalt küll, sest autorite ühingu tegevuse alused on seadustes väga täpselt määratletud ja töö läheb küllap vanaviisi edasi.

Teiselt poolt tahab iga autorite ühingu liige (ja neid on üle 5000), kellest juhatus ja büroo on aastakümnetega kaugenenud, aru saada, kuhu ja miks ta kuulub, mille eest ta liikmemaksu maksab ning mida ja milliste põhimõtete alusel tehakse kogutud liikmemaksude ja autoritasudega. Jah, nii ruttu jõudsimegi rahani, sest erinevalt paljudest teistest klubidest, seltsidest ja ühingutest on autorite ühingul täitsa korralikult klotsi. Sellest, kui palju seda täpselt on ja mida sellega ette võetakse, on aga ühel liikmel paraku suurema pingutuseta keeruline ülevaadet saada. Sageli jääb EAÜ liikmetel üle vaid imestada, et mõne raadios käiatud hiti peale laekub aasta eest n senti. Kuivõrd meil juba on e-riik ja EAÜ-lgi digiliides, saab tõenäoliselt ühingu toimimisprintsiipe ja raha liikumist paremini selgitada.

Kaasamiskultuur jäi eelmise põlvkonna EAÜ-le võõraks ja nüüd on aeg see suurema hooga käima lükata. EAÜ peab olema läbipaistev organisatsioon – ja seda kõigi silmis. Kuna valdav osa uutest juhatuse liikmetest mäletab hästi, mida tähendab tavaliikmena organisatsiooni puuduliku avaliku suhtluse üle hämmastuda, siis osatakse loodetavasti see kasutajasõbralikumaks timmida. Uues juhatuses, mille esi­meheks valiti aastaid EAÜ ja üldse Eesti muusikatööstuse kitsaskohtadele tähelepanu juhtinud Vaiko Eplik, on peale tema veel Jaan Jaago, Juko-Mart Kõlar, Kadri Sundja, Karl-Ander Reismann, Kirke Karja ja Virgo Sillamaa. Loodan, et nende inimeste jutt ei jää vaid jutuks ja nad tõesti teavad, kuidas anda Eesti muusikatööstusele tänu selgele, mõõdetavale ja analüüsitavale EAÜ infole uus hingamine. Tänapäevastest töömeetoditest peaksid võitma kõigi muusikastiilide esindajatest autorid – ja lõpuks peaks ju EAÜ teenima ka teiste kultuurivaldkondade autoreid, kes ühingusse kuuluvad, ning leidma ühise keele koostööpartneritega.

Mis sundis nii paljusid kaunil suveajal EAÜ üldkoosolekule minema? Sealjuures tegid seda ka paljud noored, kes polnud kunagi varem selle ürituse toimumisest kuulnud ega osanudki arvata, et ka neil on õigus otsustusprotsessis kaasa rääkida. Teadlikkus autoriõigusest on arvatavasti eriti noore põlvkonna autorite seas tõusnud, kuid selgitustööd on vaja teha rohkemgi. Vahest sai otsustavaks kevadine juhtum, kui EAÜ senine juhatuse esimees Mikk Targo oli Netiraadiosse üles riputanud kõiksugu Eesti autoritega seotud albumeid, seejuures autoritelt, muusikutelt ja fonogrammi omajatelt luba küsimata – digiajastu absurd. Vähe sellest: Netiraadio ei olnud siis pealegi enam lihtsalt netiraadio, vaid sealt sai otsingu kaudu muusikat kuulata endale sobivas järje­korras, mis tegi sellest sisuliselt voogedastusplatvormi. Lisandus ka piinlik segadus annetustega. See saaga näitas, et EAÜ juhatuse esimees, kes peaks autorite õigusi kaitsma, oli ühtäkki võtnud liiga suure õiguse autorite loomingu kasutamise eest otsustada. Oma eksimust ei ole Targo siiani vaevaks võtnud avalikult kommenteerida.

On elementaarne, et autorite õiguste eest seisavad vastavate teadmistega ja nendest teadmistest ka oma tegevuses lähtuvad inimesed. Uute juhatuse liikmete puhul on põhjust arvata, et neil on piisavalt kogemust, et teooria ja praktika kokku viia, ning oskust oma tegemisi ka suuremale auditooriumile selgitada. Jääme tegusid ootama!