Selle kohta peab vist küll ütlema: naiselik, liig naiselik! Palju toekam on kirjutada vägivallast, sõjast. See on palju huvitavam. Just sõda on kõikvõimalikele kirjutavatele inimestele alati olnud ülimalt oluline teema. Ent jääme üldistavama vaatepunkti juurde. Ütleme nii, et teema number üks on ikka olnud vägivald, mis manifesteerib ennast mitmel erineval viisil: kas siis armastusena (vaimne vägivald), sõjana (füüsiline ja kollektiivne) või koguni kuriteona (vaimlis-füüsiline ning personaalne). Juba eesti esimene sõjakirjanik, Faehlmannilegi Rakveres vene keelt õpetanud Suve Jaan (Johann Friedrich Sommer, 1777 ? 1851) kirjeldab just sõjalist vägivalda erilise naudingu ja meisterlikkusega.
Jutustuses ?Luige Laos? (1843), mis räägib ühest vahvast eesti soost soldatist, kujutab ta muu hulgas ka Tallinna lahes aastal 1790 toimunud nn ristipäeva merelahingut Rootsi ja Vene laevastiku vahel. Selleks oli ka põhjust ? oli ta ju ise kaasa teinud retke sõjalaeval Saraatov. Seda lahingut, milles rootslased venelaste käest rängalt lüüa said, kirjeldab Suve Jaan üsna pateetiliselt: ?Nüüd hüüdis vaht, et juba kakskümmend kaheksa, ja viimaks, et juba kolmkümmend ja neli laeva on. Tallinna all on üks saar, mida Naissaareks nimetatakse, selle saare takka tulid nemad hulgas valgeis purjedes kui määratu suur hanekari lagedale, ja linna all seisid ainult neliteistkümmend meie sõjalaeva nende vastu. See oli küll hirmus, aga mitte venelasele; tema peale hirm ei hakka, tema selle järele ei küsi, kas palju vaenlasi on. Ütle aga: vaat seal nad on! Ja anna aga voli, kohe on verine pidu lahti. Tema on ju kõikide keelte rahvastega oma rammu katsunud, aga võimust ei ole veel keegi tema üle saanud; sellepärast on meie riik nii otsata suur, et nii suurt veel iialgi ühe valitseja all siin maa peal ei ole olnud. Tema on lõuna poolt põhja poole peale nelja tuhande versta lai ja õhtu poolt hommiku poole ligi kakskümmend tuhat versta pikk. Sõida nüüd kakskümmend tuhat versta maad, sõida kakssada päeva ja iga päev sada versta, see kõik on ikka veel Vene riik.? (Suve Jaan, Luige Laos. Tallinn 1955, lk 32-33.)
Tähelepanelik lugeja märkab kindlasti asjaolu, et Suve Jaan kasutab sõnu ?meie? ja ?meie riik? tänasest erinevas mahus. Riiklus ja meieks-olemine on talle midagi hästi suurt, midagi euraasialikku, midagi niisugust, mille aluseks on venelane. Sellega paneb ta aluse sellele eesti identiteedi kontseptsioonile, mis üle Johann Voldemar Jannseni ja Carl Robert Jakobsoni kulmineerub 1940ndate teisel poolel Eesti NSV hümnis (sõnad Johannes Semperilt, viis Gustav Ernesaksalt).
Kuid, mis kõige tähtsam, riikluse ja meietundega kaasneb Suve Jaanil eriline (metafüüsiline?) kangelaslikkus, võidukindlus, mille allikaks on Jumal: ?Venelane ei hirmunud Rootsi suure väe ees, temal oli üks kange abimees, kelle peale tema usk kindel on, kes seal üleval elab ja kõik ära näeb, mis siin all sünnib, ja kes ikka nõrgemale kangema vastu jõudu ja abi annab.? (Ibidem, lk 34). Ning siis lähebki Suve Jaani sule all lahing lahti: ?Suurtükkide mürin oli nii kange, et laevad värisesid, maailm põrus, taevaalune kohas valjust paukumisest ja raksumisest; tuuleõhk kuumas kangest palavusest, meri punas verest, linnud ja kalad põgenesid maailma otsa ära ja kõik, mis silma ees näha oli, uppus otse tule ja suitsu sisse, ja ses paksus suitsupimeduses olid mehed rängasti elu ja surma vastu võitlemas. Sedaviisi möllates läks kaheksa tundi mööda, ilma et hukatusetuli oleks vaikinud. Vaenlane oli suureline oma rammu, venelane oma õiguse peale, ja kumbki ei tahtnud järele anda.? (Ibidem, lk 36-37).
Siinkohal on iseäranis oluline Suve Jaani fikseeritud dihhotoomia: vaenlane ja venelane. Rootslase ramm venelase õiguse vastas! Just see kummaline, natukene naljakaski konfrontatsioon on mehiselt, kuigi vahelduva võimuga Eesti asja edasi ajanud. Tänases Eestis aga on olukord n-ö kontrolli alt välja läinud.
Venelasest on vaenlane saanud, mis postmodernses võtmes (austan, muuseas, väga, Derridad, tema on suurim!) tähendab seda, et venelast enam ei olegi. ?Vaenlane? on ?venelase? tühjaks teinud, ära söönud, dis/de-presenteerinud. Siit ka ootuspärane küsimus: kust me nüüd uue venelase võtame?