Otsides tõendeid soome-ugri animismi üldjoontest on hea vaadelda eeldatavaid äärmusi. Need vana aja ühtsuse ilmingud ei pruugi tänapäeval enam välja paista, ent annavad võimaluse igapäevaelus ära tunda asjaolud, mis soome-ugri maailmapildi seoseid kinnitavad. Selliseid kokkupuutepunkte tõestada on ebatõenäoline, need kehtivad pigem oletustena, mida toetab soodumus tuvastada sarnasust. Kui me ei otsi sihipäraselt, siis ega need silma hakkagi.
Soome-ugri animismi side
Soome keeleteadlane ja etnograaf Matias Aleksanteri Castrén rändas kaugete keelesugulaste otsingul Siberi sügavuses. See sai toimuda ainult tugeva lootuse toel avastada soomeugrilasi ühendavad arhailised seosed. Castrén oletas, et kui on olemas soome ja samojeedi maailmamõistmise side, tuleks seda peale keele otsida veel ka müütilistest tekstidest ja nende jutustamise viisist.
Neenetsite minevikujäänustest on Castréni arust tähendusrikkamad kangelaslaulud. Õpetlase tähelepanu köidab asjaolu, et sarnased laulud on ka hantidel ja siis torkab Castrénile pähe, et „… isegi soome „Kalevala“ pole midagi muud kui samojeedi laulus leiduva alge kaunis edasiarendus. „Kalevala“ kangelased lähevad tavaliselt lahingusse selleks, et võita neiu süda ja käsi. Sama esineb sagedasti ka samojeedi lauludes.“1
Naised – nii soome kui ka samojeedi kangelasi motiveerivad tegelased – lisavad tõsikindlust teaduslikule väitele laulude sarnasuse kohta. Castrén küsis neenetsitelt, miks lauludes naisi nii väga ihaldatakse, kuigi igapäevaelus see välja ei paista. Neenetsi laulik vastas, et varem tuli võtta naine teisest sugukonnast, aga nendevahelised suhted olid tihti vaenulikud ja seega sai naisi ainult sõjaga. Kui vahekord oligi talutavam, küsiti liiga kõrget pruudiluna ning taas tuli minna sõjakäigule, et naised tasuta kätte saada. Suhtumises sellesse, millisel moel naised kangelaste ihaldusobjektina ilmnevad, näeb Castrén erinevust soomlaste ja samojeedide vahel:
„„Kalevalas“ aga sunnib kangelasi võitlusse just neidude ilu. [—] Seega on soome poeesia puhtam, suursugusem samojeedi omast, kuigi on tõenäoline, et kõik „Kalevala“ runode tsüklid, mis kirjeldavad Väinämöise, Ilmarise ja Lemminkäise retki Pohjolasse pruuti otsima, pärinevad sellestsamast mitte nii väga puhtast allikast, millest on välja voolanud ka samojeedi armastuslaulud. Tähelepanuväärne on igatahes see, et ka „Kalevalas“ kuulub neiu võõrasse, vaenulikku hõimu ja teda pole võimalik kätte saada ilma kalli lunarahata (Sampo).“2
Põhimõttelist sarnasust soome ja samojeedi laulude vahel on Castréni tähelepanekul veelgi, näiteks kalduvus kasutada trohheust. Neenetsi lauludele peab Castrén omaseks ka žanripiiride ähmasust, millel võib samuti olla seos arhailise maailmatajuga.
Žanride meelevaldsus
Neenetsi müütiliste laulude uurija Jelena Puškarjova (Lapsui) täheldab, et neenetsite rahvaluules esineb varjatult pilvetäis žanre (oleneb, kuidas vaadata ja keda uskuda). Selles osas lahknevad teadlaste ja põliselanike vaated tekstide liigitamisele põhjalikult. Mida neenetsid tajuvad ühe jutuliigina (lahanako), selle liigitab neenetsi keele ja kultuuri uurija Toivo Lehtisalo näiteks kümneks eri žanriks. Teised rahvaluuleteadlased on esinenud tagasihoidlikumalt, pakkudes välja, et lahanako’d jaotuvad neljaks-viieks žanriks. Neenetsite meelest ei ole siiski vahet, kas on tegu müütilise pärimuse, laste muinasjutu, loomade käitumise kirjelduse, šamaaniloo või venelastelt kuuldud jutuga. Vähe sellest, lahanako võib neenetsitel olla samahästi ka laul (mille teadlased taas mitmeti liigitaks). Olgu siis pealegi laul või jutt, põhiline on neenetsite arust see, et esitamisviis oleks esteetiliselt nauditav.3 Klassikalisele teaduslikule mõtlemisele on selline rahvaluulepärandi üldstruktuuri eiramine aga vastuvõtmatu.
Tõe laulud
Veel 1980. aastatel uskusid neenetsid sellesse, mida lauldi või jutustati. Hiljem on osal neist animistlikud veendumused taandunud, aga teiste puhul laskunud kultuurilise meeleseisundi varjatumatesse kihtidesse. Igatahes kaheldakse, kas tunnistada usku laulude ja lugude tõepärasse – millest see kõhklus tuleneb, pole lihtne öelda.4
Näiteks ühes neenetsi lahanako’s käsib jumal Num allilma isandal Ngal hant ära süüa. Uppunud handi poolt joodud tee sisse, Nga sureb. Num äratab Nga uuesti ellu, aga hant läheb taevasse ja elab seal aasta otsa, seejärel tuleb maa peale tagasi, kehastudes Javmaliks (Obi ülemjooksu vanameheks, seega samuti jumalaks).5 Selline inimeste, vaimude ja jumalate segunemine, üksteiseks moondumine ja abielu on lahanako’des tavaline. Kas peaksime uskuma või mitte uskuma, et kõik ongi niimoodi olnud?
Neenetsi lahanako muutub mõnikord iseenda tegelaseks, hakates ennast jutustama. Võib juhtuda ka nii, et mõni loo tegelane võtab jutustamise üle.6 Kui lahanako on iseenda tegelane, laulab end ise (või jutustavad selle tegelased lugu, milles nad parasjagu osalevad), siis räägib ta kuulajatega otse ega saa valetada ning midagi ei lähe ka tõlgenduses kaduma. Seega peab kõik justkui tõsi olema.
Kuigi Castréni hüpotees näib groteskne, ei pruukinud teaduslik vaist teda petta. „Kalevala“ ja lahanako on kaemuslikult seotud – nii soome kui neenetsi jumalad on natuke meelevaldsed, kirgedest pimestatud ja nendest kõnelevas laulus on tõde ning kunstipärane mõnutunne harmooniliselt ühendatud. Ühed usuvad kõigesse sellesse seniajani, teised ilmselt isegi ei mäleta, kas nad midagi sellist kunagi uskunud on.
Art Leete on Tartu ülikooli etnoloogia professor.
1 Путешествие Александра Кастрена по Лапландий, северной Россий и Сибири (1838–1844, 1845–1849). Магазин землеведения и путешествии. Геогр. cборник Н. Фролова. Т. 6. Собрание старых и новых путешествии. Ч. 2. н.п., Москва, 1860, lk 298.
2 Samas 298-299.
3 Елена Тимофеевна Пушкарева 2003. Историческая типология и этническая специфика ненецких мифов-сказок. Москва: Мысль, lk 9–11.
4 Samas, lk 12-13.
5 Samas, lk 42.
6 Samas, lk 92 jj, 119 jj, 145, 244–246; Путешествие Александра Кастрена, lk 302.
